Reede, 20. aprill 2012

Kuidas varastada Vana Toomas?


Käisin ühel vihmasel ja udusel kevadpäeval taasavatud Tallinna Teletornis. Kuulsin, et kõik pidi olema suisa kolmes keeles ning Savisaar ja Gorbatšov olevat ka äramärkimist leidnud. Aga ausalt öeldes tahtsin näha miljoneid, mida sellele objektile on kulutatud. Üllatuseks avastasin, et objekt pole valmis. Teletorni ümber valitses seasongermaa. Astusin torni sisse. Igalt poolt vaatas vastu odavus. Mingisugused plastmassjunnid, mingisugused odavmaterjalid, omaaegne populaarne restoran nagu nõukogudeaegne söökla. Piinlik.
Seepärast polnud üllatanud kui lugesin, et rahandusministeerium kontrollis teletorni rekonstrueerimise hangete läbiviimist ning leidis, et on alust teletornilt tagasi küsida 19 miljonit! Issand poisid, selle raha eest oleks vanad eesti kommunistid teile teise teletorni ehitanud! Ühesõnaga tegemist oleks justkui nõukogudeaegse hitiga "Kuidas varastati Vana Toomas" Stalini preemia laureaadi Školnikovi lavastuses. Päise päeval ajal käib vargus, aga kõik vaikivad.
Üks tubli mees siiski oli. See oli omaaegne regionaalminister Vallo Reimaa. Juulis 2006 otsustati valitsuskabinetis, et Euroopa Liidu vahenditest rahastatakse kuut üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjekti. Tallinna Teletorni objektide nende hulgas polnud. Vahetult enne määruse väljasaatmist, jaanuari algul 2008, nõudis majandusminister Juhan Parts parteikaaslaselt Reimaalt raha ümberjagamist. Ta küsis enda käsutusse 200 miljonit, mis pidi minema "turismiobjektidele". Reimaa keeldus. Ilmselt oli ta teadlik oma parteigenossedest varganägudest ja ei tahtnud end nende tegudega määrida. Parts nõudis Laarilt allumatu ministri vabastamist. Kuna Reimaa survele allumata tagasi ei astunud, tuli ta lõpuks 20. jaanuaril tagasi kutsuda, mis on harukordne asi. Ma arvan, et südames on Reimaa siiski rahul, sest tal oli vähemalt õigus.