Kuusteist aastat tagasi oli ühe tundmatu noore Eesti Raadio ajakirjaniku hääl see, mis viis meid Estonia meretragaöödia keskele. Õigemini see oli ainuke hääl. Marko Reikopi hääl. Meie riigiisad vaikisid. Eks see räägib õige palju ka nendest riigitegelastest. Aga üks hääl siiski oli. Me olime informeeritud. See ei saanud muuta küll tragöödia fakti. Kuid teadmine on alati parem kui mitteteadmine.
Estonia vajab tõde.
Estonial ligi tuhande inimese uppumine ei saa jääda tänapäeva Euroopa Liidus lõputult saladuselooriga kaetuks. Kuusteist aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Erinevad versioonid toimunu kohta on vastukäivad, tõde ei toonud lähemale ka riigi uurimiskomisjoni lõppraport ega hilisemad ametlikud selgitused. Pigem on päevavalgele tulnud uusi fakte, mis lükkavad varem teadaolevad asjad kindlalt ümber. Selge, et vajame uue sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni kus efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise eesmärgil, peaks kuluma ka hukkunute sugulased. Eestis on saabunud aeg, kus ärimaailmas ja poliitikas tulevad ilmsiks saladused ja tehingud, millest on möödunud kuid ja aastaid. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni, ka loomulikult too aeg peaministri Mart Laari käest. Selgitusi peaksid hakkama andma tolleaegsed Soome, Rootsi, Eesti juhid ning tolleaegsed Venemaa, EL ja NATO juhtkond, et lõpuks selgitada välja asjaolud seoses Estonia laeval toimunuga.
Tegemist ei ole õnnetusega.
On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel NATO suurõppused ning reeglina kurseerisid selles piirkonna akvatooriumis ka Vene tuumaallveelaevad. Siin juures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu, miks NATO laevad, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Miks ei võtnud midagi ette Venemaa mereväe juhtkond? Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Tänaseks on üheselt saab selgeks, et tegemist ei olnud õnnetusega. Kes oli selle tragöödia organiseerija, kes läbiviija ja kes vastutab hukkunute perekondade ees, sellele ootavad vastust nii hukkunute omaksed kui ka laiem Euroopa avalikkus. Ka ise olen asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses õde ja vanaema ning armastatava inimese.
Uus Estonia uurimiskomisjon.
Selge, et täna vajame uut sõltumatut uurimiskomisjoni parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Arvan, et tähtis oleks uude võimalikku moodustavasse komisjoni kaasata, efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise nimel, ka hukkunute sugulased. Omaksed ja lähedased uurimiskomisjonis oleks loogiline, demokraatlik, ja loomulikult inimlik samm.
Küsime ka Herman Simmi käest.
Ei maksa unustada, et parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina Venemaa spioon Herman Simm. Just Harjumaa paiknesid siis Vene väeosad, mille sõjarelvastuse vastu tunti huvi siin ja sealpool ookeani ning mida veeti Estonial. Ja kaugeltki pole juhus, et Simm organiseeris pärast Estonia hukku lindiskandaali. Kõigepealt lasi ta põhja Estonia, ja siis üritas ka Savisaare lindiskandaaliga põhja ajada. Ja tagatipuks kogu Eesti julgeoleku! Meie võimud peaksid Simmi käest Estonia kohta tõe kätte saama.
pühapäev, 26. september 2010
reede, 24. september 2010
Vabadussambalises Riias
Olime Tallinna linnavolikogu Keskfraktsiooniga Riias. Lätimaa pealinnas on alati olnud palju inimesi Eestist. Nii et kontvõõrana me seal end ei tundnud. Riia linnapea Nils Ušakovs on suurima venekeelse partei liider Lätis. Varsti on neil seal Seimi valimised, kust ka tema edu loodab. Ušakovs ise on väga mõõdukas inimene ning laus nõukogudeliku lobaga ta välja ei tule. Parex panga krahh, mille osavad Venemaa ärimehed rahast tühjaks pumpasid ja võlad läti rahva kanda jätsid, on pannud pitseri kogu poliitilise õhkkonnale. Majanduskriis on Lätit tõesti räsinud, kui Riia ise on nii atraktiivne ärikeskkond, et seal seda perspektiivi jagub ka kriisi ajal. Läti kiire taastumine on väga oluline ka Eesti majandusele. Seda oodates võis patseerida Daugava pealsel promenaadil ning täiel rinnal hingata Baltikumi pealinna soolõhnalist niisket õhku.
neljapäev, 16. september 2010
Hillary Clintoni nõunik Tallinna Linnavolikogus
Võtsin kolmapäeval, Tallinna Linnavolikogus, Vana-Viru 12 vastu tuntud rahvadiplomaatia propageerija Ameerikast, Hillary Clintoni ühiskondliku nõuniku Ida- Euroopa küsimustes Mihhail (Michael) Morgulise. Morgulis oli lähedane nii USA president Ronald Reaganile kui ka NL president Mihhail Gorbatšovile, teda on vastu võtnud ka Vladimir Putin. Ronald Reagan imetles tema tööd usklike kaitseks üle maailma, eriti hämmastas Reaganit, et Morgulis ei tee nende inimeste puhul vahet, mis usukonfessiooni, rahvusesse nad kuuluvad või mis nahavärv neil inimestel on.
teisipäev, 14. september 2010
Imetervendaja David Hathaway Tallinna Volikogus
Võtsin esmaspäeval Tallinna linnavolikogu ruumides, Vana-Viru 12 vastu imetervendaja David Hathaway. Imetervendaja on tuntud evangelist Ühendkuningriikidest, kes Euroopas annab silmad ette Ameerika evangelistidele-maailmalõpu kuulutajatele. Nagu näiteks Pat Robertsonile, kes 1988 aastal kandideeris Vabariiklaste Partei presidendikandidaadiks ja oli üllatavalt edukas. Robertsoni näeme Eesti ainult Life TV vahendusel, siis Hatheway on Tallinnas ise tuhanded inimesed kokkukutsunud, et neid jumalasõnaga tervendada. David Hathaway on kuulus, kuna 1974 aastal pidi teda Tšehhoslovakkia vanglast päästma isiklikult Briti peaminister Harold Wilson. Kommunistid olid Davidi kinni nabinud, kuna ta levitas seal religiooset kirjandust. Ühesõnaga Dubcek, aga vagamehe rüüs.
Lisa info: http://www.davidghathaway.org/
Tellimine:
Postitused (Atom)