Pühapäev, 26. september 2010

Estonias hukkunud rääkisid Marko Reikopi häälega

Kuusteist aastat tagasi oli ühe tundmatu noore Eesti Raadio ajakirjaniku hääl see, mis viis meid Estonia meretragaöödia keskele. Õigemini see oli ainuke hääl. Marko Reikopi hääl. Meie riigiisad vaikisid. Eks see räägib õige palju ka nendest riigitegelastest. Aga üks hääl siiski oli. Me olime informeeritud. See ei saanud muuta küll tragöödia fakti. Kuid teadmine on alati parem kui mitteteadmine.

Estonia vajab tõde.

Estonial ligi tuhande inimese uppumine ei saa jääda tänapäeva Euroopa Liidus lõputult saladuselooriga kaetuks. Kuusteist aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Erinevad versioonid toimunu kohta on vastukäivad, tõde ei toonud lähemale ka riigi uurimiskomisjoni lõppraport ega hilisemad ametlikud selgitused. Pigem on päevavalgele tulnud uusi fakte, mis lükkavad varem teadaolevad asjad kindlalt ümber. Selge, et vajame uue sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni kus efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise eesmärgil, peaks kuluma ka hukkunute sugulased. Eestis on saabunud aeg, kus ärimaailmas ja poliitikas tulevad ilmsiks saladused ja tehingud, millest on möödunud kuid ja aastaid. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni, ka loomulikult too aeg peaministri Mart Laari käest. Selgitusi peaksid hakkama andma tolleaegsed Soome, Rootsi, Eesti juhid ning tolleaegsed Venemaa, EL ja NATO juhtkond, et lõpuks selgitada välja asjaolud seoses Estonia laeval toimunuga.

Tegemist ei ole õnnetusega.

On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel NATO suurõppused ning reeglina kurseerisid selles piirkonna akvatooriumis ka Vene tuumaallveelaevad. Siin juures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu, miks NATO laevad, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Miks ei võtnud midagi ette Venemaa mereväe juhtkond? Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Tänaseks on üheselt saab selgeks, et tegemist ei olnud õnnetusega. Kes oli selle tragöödia organiseerija, kes läbiviija ja kes vastutab hukkunute perekondade ees, sellele ootavad vastust nii hukkunute omaksed kui ka laiem Euroopa avalikkus. Ka ise olen asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses õde ja vanaema ning armastatava inimese.

Uus Estonia uurimiskomisjon.

Selge, et täna vajame uut sõltumatut uurimiskomisjoni parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Arvan, et tähtis oleks uude võimalikku moodustavasse komisjoni kaasata, efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise nimel, ka hukkunute sugulased. Omaksed ja lähedased uurimiskomisjonis oleks loogiline, demokraatlik, ja loomulikult inimlik samm.

Küsime ka Herman Simmi käest.

Ei maksa unustada, et parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina Venemaa spioon Herman Simm. Just Harjumaa paiknesid siis Vene väeosad, mille sõjarelvastuse vastu tunti huvi siin ja sealpool ookeani ning mida veeti Estonial. Ja kaugeltki pole juhus, et Simm organiseeris pärast Estonia hukku lindiskandaali. Kõigepealt lasi ta põhja Estonia, ja siis üritas ka Savisaare lindiskandaaliga põhja ajada. Ja tagatipuks kogu Eesti julgeoleku! Meie võimud peaksid Simmi käest Estonia kohta tõe kätte saama.