Laupäev, 23. jaanuar 2016

Presidendi armastus kolme apelsini vastu

Käesolev aasta tippsündmuseks kujunevad Eesti Vabariigi presidendivalimised. Oodata pole palju, natuke rohkem kui seitse kuud. Aega on jäänud vähe ning poliitilised parteid, vabariigi eliit on hakkanud tegutsema, et täita Toomas Hendrik Ilvesest vabanev koht. Ilves on meil väliseestlane ning ilmselt viimane väliseestlane, kes kunagi on valitud vabariigi presidendiks. Üks olulisemaid nihkeid selle koha täitmisel ongi see, et edaspidi valitakse ilmselt selle kohale ainult kodueestlasi. Inimesi, kes on väga täpselt kursis eestlaste sisemaailmaga. Eestlased ei taha enam presidenti, kes ei saa aru, kes see Vello Orumets on. Ilves teadis väga hästi, kes on Bob Dylan, aga vaata meie Orumets ei tekitanud temas mingeid emotsioone. Eestlased ei taha enam sellist presidenti.
Samas on koht oluline ja väärikas. Presidente on olnud ainult neli: Päts, Meri, Rüütel ja Ilves. Kes ei tahaks olla viies?
Rahva ootustes viirastub loomulikult titaan. Selleks titaaniks on Edgar Savisaar. Eesti iseseisvuse taastaja, Nõukogude Liidu hukutaja. Ma arvan isiklikult, et Eesti Roosevelt oleks parim võimalik lahendus. Savisaar aga eelistab valitsusjuhi ametit, ta on tegude inimene. Kuna presidenti valitakse alul poliitiliste erakondade poolt lõhestatud Riigikogus, siis on ratsionaalne vaadata ka seda, kes oleks võimalik kompromisskandidaat erakondade vahel.
Kõige enam soovib presidendiks saada Riigikogu esimees Eiki Nestor. Ta räägib kuluaarides, et tal on juba 68 häält taskus. Ma siiski kahtlen, et Kadri Must - Simsoni toetusest piisab, et saada valitud Riigikogus presidendiks. Meenub üks teine presidendiks kandideerinud Riigikogu esimees - Toomas Savi. Toomas Savi oli tunduvalt populaarsem inimene eesti rahva seas kui Nestor, ta oli väga mõjukas Riigikogu esimees. Ometi poliitilise pokkeri käigus osutus isegi tema võimetuks oma šansse realiseerida. Nii et Nestor väga tahab, kuid tema profiil pole väga kõrge.
Palju olulisemat rolli hakkab presidendivalimistel mängima Reformierakonna Kuldne Trio. Reformierakond on esitatud presidendikandidaadiks kolm raskekaallast. Endise peaministri ja Euroopa Komisjoni tipptegija Siim Kallase, endise välisministri Urmas Paeti ja praeguse välisministri, venelanna Marina Raevskaja - Kaljuranna. Kui paljud ei pea Kallase valimist eriti võimalikuks, siis mina seda arvamust ei jaga. Kallas on Eesti iseseisvuse taastamise juures olnud, näiteks Savisaarele tähendab see mõndagi. Ta on meeldiv inimene, rahvusvahelist tuntud ja mõjukas. Ta on koostööaldis, mis on absoluutne nõue edukale presidendile. Ka Urmas Paeti iseloomustavad mõistlikus, koostöösoov, pikaajalise välisministrina teda tuntakse ja hinnatakse maailmas. Ta on üks neid poliitikuid, kes aastatega on kasvanud presidendikandidaadi staatusesse, keda iseloomustavad kogemused nii ajakirjanikuna, omavalitsustegelasena, kultuurijuhina, diplomaadina, rahvaesindajana. Igati hea ja väärikas kandidaat, ja pole midagi, et teda ei salli Ilves. Kolmanda kandidaadina on oravad välja pakkunud parteitu naise ja veel ka venelanna, Marina Kaljurandi. Mingil määral see on olnud ootamatus. Kaljurand pole just eriti läbivalgustatud avaliku elu tegelane, endine sulgpallur ei mänginud mingit rolli Eesti iseseisvuse taastamisel. Ausalt öeldes pole midagi teada, kuidas ta üldse sellesse suhtus kaheksakümnendate aasta lõpus? Kaljurand on olnud tehniline töötaja Välisministeeriumis ning tal puudub tõsiselt võetav poliitiline kogemus, aga president on meil ikkagi poliitik. Tema senised esinemised Riigikogus on ka paljastanud seda poliitilist kogenematust. Paljud kardavad ka ka tema iseloomu pärast, mille üle Välisministeeriumi töötajate seas nalja heidetakse. Kuigi Kaljuranda pušib meedia, eriti Hans H. Luige impeerium, on tema võimalused viimastel kuudel langustrendis just professionaalsete poliitikute seas, kes ju valiku teevadki.
Naiskandidaadi idee on aga kindlasti tähelepanuväärne. Mäletate,  "Lauristini tee viib Kadriorgu!". Ei viinud. Aga see on sama müstiline nagu Marju isa Johannes Lauristini salapärane kadumine 1941. aastal kui Punaarmee paaniliselt põgenes Tallinnast. Tänapäevani ei tea keegi, kuhu Johannes Lauristin kadus. Tänapäevani ei saa keegi aru, kuidas suutis Arnold Rüütel sellisest poliitilise pokkerimängu meistrist nagu Lauristin, jagu saada. Täna on Lauristin 76 ja ehk on liiga hilja pretendeerida Kadriorule. Kuid kindlasti pole hilja Siiri Oviiri jaoks (fotol). Naisliidu pikaajaline president on juba presidendikandidaadi saatuses olnud. Endine mitmekordne minister ja eurosaadik on väga mõjukas. Tema abikaasa on justiitsministeeriumi ekskantsler ja eksriigikontrolör Mihkel Oviir, väimees Indrek Neivelt, tütar Liisi Oviir on sotsialistide minister valitsuses. Siiri Oviiril on tugev tagala. Nüüd jääb veel leida poliit jõud, kes teda esitaks.
Naiskandidaadi idee on tänapäeva maailma trende arvestas tõesti oluline. USAs trügib võimsalt Valgesse Majja endine esimene leedi Hillary Clinton. Kunagi Tallinnas pani Hillary julgelt 100 grammi hinge alla, demonstreerides oma tahet ja võimu saada USA presidendiks. Praegu toimuvas Ühendriikide presidendikampaanias lastakse Clintonit iga  päev meediakuulipildujatest, aga meie daam on järeleandmatu. Sellist iseloomu sooviks ka meie presidendikandidaatidele. Vastasel juhul realiseerub üks teine perspektiiv. Peaministrile antakse riigipea funktsioon üle ning lõpuks hakkame riigipead riigireformi käigus ka rahva poolt valima.