Eesti riigikorralduse üks olulisemaid diskussioonikohti on olnud riigipea roll ning tema valimise kord. Viimased presidendivalimised ning nende ebaõnnestumine valijameeste kogus on vaidlusele andnud sisse uue hoo. Isegi eelnõud on valminud, mis näevad ette presidendile vaid ühte ametiaega, 7.aastat võimu ning valimised Riigikogu asemel ainult valijameeste kogus. Muudatused toob niikuinii veel ka haldusreform riigis, kuna omavalitsuste arv väheneb ja valijamehi omavalitsustest tuleks presidendivalimistele oluliselt vähem.
Minule tundub see kõik asendustegevusena. Tegevusena, mis on väga kaugel sellest, mida valijad meilt ootavad.
Paljud poliitikud on väga pikka aega ja väga õigelt seisnud presidendi otsevalimiste eest. See on osutunud populaarseks ideeks valijate seas. Nüüd aastaid hiljem saaksime selle õige idee vilju nautida. See, et rahvas peab saama otsustada, on jätkuvalt aktuaalne. Olen seetõttu kindlalt presidendi otsevalimiste paadis.
Presidendi otsevalimiste kõrval on teiseks oluliseks küsimuseks tõusnud riigipea roll, volitused. Kui Eesti põhiseadust kirjutati 1992 aastal, siis põhiseaduse autoritele oli oluline tagada, et äsja iseseisvuse taastanud riigiks toimiks demokraatia. Oli palju ohte, ka ajaloolist kogemust, mis sundis põhiseadusesse sisse kirjutama keerulise mehhanismi, kuidas hoiduda autoritarismi langemise eest. Kõike seda ju tehti põhjusel, et ei osatud ette ennustada, mis Eestit ees ootab. Elu aga näitas, et põhiseaduse autorite kartusel polnud alust. Eesti on toiminud kui vaba ja demokraatlik riik kõik need 26 vabaduse aastat. Just seepärast on põhiseaduse autorite poolt ülesehitatud keeruline süsteem võimude tasakaalustamiseks osutunud oma aja äraelanuks. Pole vaja karta presidendi otsevalimisi. Juba paljud on seda ka mõistnud.
Kuid on veel üks olulisemgi probleem põhiseaduses. Eestil on nimelt kaks riigipead faktiliselt. Kogu võim on peaministri käes, kes tegelikult juhib riiki. Samas on olemas president, kes on tseremoniaalne figuur. Minu hinnang on, et Eesti ei vaja enam kahte riigipead. Vajalik on nii põhiseadusreform kui ka Eesti Vabariigi üleminek presidentaal-parlamentaarsele korrale. Pole juhus, et sellele järeldusele on jõudnud paljud Eesti riigiisad, nagu näiteks ekspeaminister Siim Kallas. Eesti on väike riik ning ajalooline kogemus esimesest iseseisvusajast näitas, et valitsusjuht saabki olla Eestis riigipea. Nimelt oli riigivanem Eesti Vabariigis nii valitsusjuht kui ka riigipea korraga. Aeg on käes minna tagasi selle süsteemi juurde, vaid ühe täiendusega - riigipea valitakse otsestel valimistel. Jutud sellest, et see võiks olla demokraatiale kuidagi ohtlik, ei päde, loomulikult kirjutatakse põhiseadusesse sisse, kuidas käib riigipea tagasikutsumine, rääkimata juba muudest mehhanismidest. On olemas ka kogemus teistest demokraatlikest riikidest, kus see süsteem töötab laitmatult. Ka tänane peaminister Jüri Ratas sobiks erakordselt õnnestunult rahva poolt otse valitava riigipea rolli.
Kõigil siin toodud ideedel on Eestis hetkel laiem kandepind kui ei kunagi varem, asi on poliitikute julguse taga teha otsuseid.
www.RahvahäälDelfi.ee