Jõhvi ümber möllavad kired. Võib-olla see polegi kõige halvem variant. See näitab, et linnas on elu, on inimesi, kellel on oma arvamus. Kuid on ka laiem pilt, millega Jõhvi poliitikud peaks arvestama. Jõhvi maine maksab ka midagi ning selle eest vastutavad koalitsiooni ja opositsiooni poliitikud üheskoos.
Minule teeb kõige rohkem muret valitsemise stabiilsus. Olen osalenud omavalitsuste juhtimises Tallinnast Mustveeni, seetõttu on kogemust üksjagu. Kiiresti vahetuvad valitsused ei ole hea omavalitsusele, ka mitte Jõhvile. Loomulikult on umbusaldused, kriitika, opositsiooni töö, siiski on ka siin oht üle pingutada.
Jõhvist kaugemal olevale inimesele võib jääda mulje, et Jõhvi on näiteks Ida-Virumaa halvemini juhitud omavalitsus ja just Jõhvis läheb kõige kehvemini. Tegelikult me teame, et asi on otse vastupidi. Jõhvi on üks paremini juhitud omavalitsusi Ida-Virumaal ja asjad on siin suures plaanis korras. Ei ole kõigi nende tublide vallaametnike suhtes aus, kui me nende tööd ei hinda. Jõhvi edu on olnud nende töö tulemus.
Minu ideaal juhina on Ameerika ärimehe, maailma ühe rikkama inimese Warren Buffetti arvatu, et kõige parem ettevõte on see, kus firma edu ei ole liiga suures sõltuvuses juhtkonnast. Kes ka valla eesotsas poleks, show must go on ["Mäng peab jätkuma"]. Muidu tuleb välja, et kogu aur läheb opositsioonil mingite inimeste tampimiseks, konstruktiivsete ettepanekute tegemiseks linna arenguks aega nii ei jäägi. Vallavalitsus on loomulikult linnaelanike ja volikogu teenistuses. Vallavalitsus ei juhi volikogu, nagu mõni lehemees ekslikult arvab.
Me teeme loomulikult kõik endast oleneva, et linnas poleks seadusrikkumisi. Meid aitavad selles meie tublid õiguskaitseorganid, kes Ida-Virumaal on eriti aktiivsed, nagu teada. Vajaduse korral korrigeerivad toimuvat president, peaminister, õiguskantsler ja riigikogu oma targa nõuga. Jõhvi on üks Eesti neljast regionaalkeskusest, siin asuvad olulised riigiasutused. Seepärast pole Jõhvi areng ainult Jõhvi elanike mure. Jõhvi vajab riiklikke investeeringuid, hea mainega omavalitsus saab neid loomulikult kergemini.
Aga neid investeeringuid on Jõhvile hädasti vaja. Olgu selleks siis lähitulevikus uus keskraamatukogu hoone, mis tähendab ka seda, et vanasse hoonesse saavad kolida meie teatrid. Või siis rekonstrueeritud transiiditeed, mis läbivad linna (Puru tee, Pargi tänav, Narva maantee), kus me toimetame koos riigiga. Investeeringuid vajab ka Jõhvi vana vaksalihoone, kuhu võib tulla nii ootepaviljon, kohvik kui ka kultuuriline keskkond. Aga ka meie uued koolihooned, staadionid. Koos Toila vallaga kavatseme teatavasti ehitada kergliiklustee "Tee mereni", mis saab olema meie omavalitsuste tulevase ühinemise sümbol.
Opositsiooni ja koalitsiooni vastasseis võib ju olla ning eks järgmised valimised näitavad, kes uue vallavalitsuse moodustab. Ometi on demokraatlike riikide praktikas loogiline, et vastasleerid teevad üksteisega ka tihedat koostööd, sest sellest sõltuvad omavalitsuse areng ja tulevik. Mina olen sellisele koostööle avatud. Ja kriitikat ma ei karda.
Kui me ehitame Jõhvit koos edasi, siis pole ükski takistus ületamatu. Poliitika on ka tee nagu elugi, mida peame edasi viima, nagu meie Jõhvi kõige tuntumat promenaadigi, kuhu tuleb pärlina muusikaväljak. Mõiste "force majeure" [vääramatu jõu] ei ole Jõhvi vallavalitsuses välja mõeldud. Tuleb ette asjaolusid, mis ei sõltu alati meist − me peame täitma nii euronorme kui ka iseenesestmõistevalt seadusandlust. Mõni asi võtab pikemalt aega, aga sellegipoolest, kunagi see kuldne sügis tuleb ning me naudime seda kõik koos Jõhvi promenaadi muusikaväljakul.