esmaspäev, 24. november 2008

Kultuuri-Stalin sigatseb

Ega polegi aru saanud, miks peaks mingi teatrikese juhiks olema aastakümneid üks ja sama inimene. Kellele neid teatri-Stalineid vaja on?
Oleks ju normaalne, et teatrit juhib inimene, kellel on ette näidata kõrged kunstilised tulemused. Kus sa sellega, mõni hoiab kahe käega toolist kinni. Võetakse maha, siis äkki peab välismaale tööd otsima minema?
On häbiväärne, et juba kunsti mõttes ammu läbi põlenud Nüganen nühib linnateatri toolil edasi. Ega midagi teha ei ole, loominguline kriis võib saabuda ka geeniuste elus, kelleks Nüganeni taoline kindlasti pole.
Meenub tema film "Nimed marmortahvlil". Albert Kivikase särav romaan "Nimed marmortahvlil" oli see tähtteos, mida Eesti tulevased liidrid teki all, taskulambi valgel 50-ja 60-aastatel tudeerisid, see süstis nendesse tublidesse poistesse vabaduseideaale. Pärast Nüganeni filmi küsisid aga paljud: mille nimel elasid Kromanov, Aruoja ja Kiisk? Et raske raha eest ilmuks käpardlik, filmikunsti mõistes äbarik filmike, millega eesti filmikunstile tehti häbi? Eesti filmikunsti on ammu, ammu teisel tasemel, edukalt loob Andres Puustusmaa. Isegi Tarkovski on olnud meie tegijate õpetaja. Enesekriitika puudumine, filmihariduse puudumine, ainult sellega saab seletada seda läbikukkumist. Pole ime, et juba aastaid ei näita Nüganeni juhtimisel midagi ka linnateater.
Aeg on muutusteks. Muutusteks ka linnateatris. YES WE CAN.

kolmapäev, 19. november 2008

Postimees: 2022 kaob Max Kaur

Pühapäeva õhtul Estonian Air lennuga Kopenhaagenist Tallinna lennates avastasin üllatusega Postimehe Extras 15.11.2008, 14 lk, tuntud ajakirjaniku Mart Aropi loomingu „Väljasuremise ajaleht 1970-2100“, milles ta avaldab oma arvamust, et tulevikku me ette näha ei oska ja asjad on kord nii seatud, et kui me täna teaksime, mis juhtub näiteks järgmise 80 aasta jooksul, siis jääksid analüütikud ja soolapuhujad nälga. Seetõttu võimegi vaid oletusi teha ja kui veab, paneme pihta ja teenime publiku armastuse. Arop teeb tabeli, kus ennustab, mis meie ümber lähikümnendeil kaob. Mart Aropi tabeli järgi näiteks: 1970 Jimi Hendrix, 1977 ELVIS, 1990 IDAPLOKK, 2008 Geog Bush II, 2022 Max Kaur ja kasiinod, 2026 Pärnu linn, Mart Viisitamm saab Tallinna linnapeaks, 2049 Paberajalehed, jne.
Nagu poliitikul ikka, tekkis ka minul paar küsimust: miks lugupeetud ja Eesti juhtiv päevaleht Postimees ning ajakirjanik Mart Arop arvavad, et mina isiklikult kaon just 2022 ja miks kasiinod kaovad alles nii hilja? Tegelikult just viimane mind enim puudutabki, sest arvan et kasiinoäri probleem lahendatakse palju varem, näiteks aastal 2012.

kolmapäev, 12. november 2008

Rohkem optimismi härra peatoimetaja!

Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi näib olevat vaimustuses Ameerikas toimuvast presidendi vahetusest. Ta ei kritiseeri küll otsesõnu praeguseni ametis olevat Georg Bushi kuid vihjab, et Obama valimine oli: „Uus lootus tulevikule, elule, suhetele, majandusele - kogu maailmale. Värske tuulehoog, mis pühib minema aastatega kogunenud taaga.“
Siis unistab ta Eesti poliitikas toimuvatest muutustest ja võimalikust Uuest poliitikast. Jättes kõrvale tema arvamuse Eesti parteide kohta, tuleb siiski temaga nõustuda, et pärast projekti parteid Res Publica ei ole tükil ajal lootust ühegi uue poliitilise liikumise tekkimiseks. Inimesed lihtsalt ei usaldaks enam Uut Poliitikat. Hõbemägi kirjutab viimases juhtkirjas „Lootuseta Eesti“, et „See ongi tänase Eesti kõige suurem probleem - väga paljudel inimestel on kõrini olemasolevatest poliitikutest ja nende kinnismõtetest, kuid midagi uut ei ole asemele kerkimas. Soomes on vähemalt paar uue liini poliitikut. Meil aga mis - Max Kaur või? Õudne tulevik - meil ei ole mingit "uut lootust" kusagilt võtta. Peame vana paska edasi taluma. See ongi meie suurim probleem USA presidendivalimiste valguses.“
http://www.ekspress.ee/2008/11/06/arvamus/5226-juhtkiri-lootuseta-eesti

Tegelikult on need õigel ajal ja õiges kontekstis tõstatatud küsimused. Võib-olla on vastused Priit Hõbemägi esitatud küsimustele võimaliku uue poliitika kohta hoopis siin samas Eestis? Eesti on paljurahvuseline riik aga kui paljudes parteides on esindatud nende inimeste seisukohad ja vaated? Selle pärast arvangi, et ka minusugustel muukeelsetel eestlastel, kellel peale Eestit pole teist nii isamaad kui kodumaad, on mida sekka öelda ja panustada tulevikus Eesti heaks. Kas pole siin elavad muukeelsed eestlased mitte just see uus lootus tulevikule või värske tuulehoog, mis annab uut hoogu ja eesmärke poliitiliste eesmärkide puuduses vaevlevatele parteidele. Siis tekivad ka meie Barack Obamad ja Eesti presidendiks saab muukeelne eestlane Max Kaur. Rohkem optimismi härra peatoimetaja! Kui tsiteerida tuntud Eesti poliitikut siis ka mina Usun Eestisse.

reede, 7. november 2008

Kas Obama huviks võib-olla Miliza Korjus?

Meikar küsis, et näed Obama täna Eestist ei räägigi. http://www.meikar.ee/blog/?p=821
Aga milleks? Kas peale poliitika Eestist muud rääkida polegi?
Maailm tunneb sageli aga hoopis muude asjade vastu huvi.
Kas Obama huviks võib-olla Miliza Korjus?

Leidsin Youtube`ist: Miliza Korjus , Mozart, Le Toréador: Ah ! Vous dirais-je Maman.
http://www.youtube.com/watch?v=Qxg9ZV_ydeo