neljapäev, 8. aprill 2021

Ida-Virumaad ei tohi maha kanda

Hiljuti jahmatas Kaarel Tarand Sirbis Ida-Virumaa inimesi seisukohaga, et "Ida-Virumaad õitsvaks ja jõukaks teha ei ole Eesti riigi võimuses".

Valitsuse soov alustada raha kulutamist Ida-Virumaa olukorra parandamiseks toovat tema meelest kaasa "uusi ja ettenägematuid hädasid" Ida-Virumaale. Valida olevat kas "lõputud reanimeerimiskatsed sündmuspaigal või ulatuslik evakuatsioon, soovijate abistamine kolimisel elukõlblikumatesse piirkondadesse".

Inimesed ei tahtavat Ida-Virumaal kehva kvaliteediga keskkonnas elada ka siis, kui mingit tööd on. Lõpuks tõdes Tarand: "Jah, Narval on võimalus, kuid see on teisel pool piiri."

Kui seda kõike oleks arutanud kolm vana joodikut sauna taga, poleks ehk häda midagi. Maksumaksjate raha eest ilmuvast ajalehest seda lugeda on aga nagu noahoop selga. 

Kuid on ka teine nägemus, mille esitas ettevõtja ja endine riigitegelane Raivo Vare. Ta viitab õlitootmise perspektiividele Ida-Virumaal, looduslikult kauni Ida-Virumaa turismitööstuse perspektiividele. Olgem ausad, Eestis on siseturism alles perspektiivses arengufaasis. Ärgem unustagem välisturismi silmas pidades, et Eesti on nii unikaalse e-keskkonna kui ka looduse piirkond! Ida-Virumaa energeetika kogemus ei kao samuti kuhugi, see vaid siirdub elegantselt tuule- ja päikeseenergia tootmise suunas. 

Õiglase ülemineku protsess on ellu kutsutud, võimaldamaks piirkondade ja inimeste toimetulekut sotsiaalsete, tööhõive, majanduslike ja keskkonnamõjudega, mis kaasnevad Euroopa Liidu 2030. aasta kliimaeesmärkidega ning eesmärgiga saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Ida-Virumaale eraldab Euroopa Liit 340 miljonit eurot. Kindlasti vajab Ida-Virumaa suuremaidki investeeringuid. Selleks tuleb veel palju töö teha, et need investeeringud saada.

Mind häirib negativism riigiasjades, sest see puudutab paljude inimeste elu. Selleks, et kõike maha teha, pole vaja suurt midagi muud teha kui avada suu.

Meil on aga vaja Ida-Virumaa uuel moel üles ehitada, et saada jagu nõukogude aja pärandusest. Las saab selleks ülesehitustööks Narva vanalinna taastamine! Las areneb Ida-Virumaa keskus, Jõhvi linn, kuhu asuvad elama ja õppima noored, kes muudavad virtuaalse maailma Ida-Virumaa rahamasinaks!

Põhjarannik 06.04.2021

laupäev, 20. märts 2021

Jõhvi ootab kaasva eelarve ideid!

Ettepanekud ja ideed võib esitada paberil vallakantselei teenindusele aadressil: Kooli 2, 41595 Jõhvi, või digitaalselt allkirjastatult e-postile: johvi@johvi.ee. Ettepanekuid võib esitada iga vähemalt 16-aastane Jõhvi vallas elukohta omav isik. Ettepaneku hinnanguline suurus on minimaalselt 5 000 eurot (käibemaksuta). Vallavalitsus moodustab ettepanekute hindamiseks komisjoni, mis peab ettepanekutele hinnangu andma hiljemalt 15. mail. Ettepanekute hindamise tulemusena selgitatakse välja kuni viis ettepanekut, mis pannakse rahvahääletusele ning need avaldatakse valla veebilehel ja nendega saab tutvuda vallavalitsuse hoones. Ettepanekute hääletuse korraldab vallavalitsus kümne päeva vältel juuni kuus.

teisipäev, 2. märts 2021

Gorbatšov 90

Keegi on öelnud, et Reagan, Gorbatšov ja Mandela mõjutasid kõige rohkem eelmise sajandi teise poole ajaloo sündmusi. Nad muutsid maailma. Reaganile veel Nobelit ei antud. Sotsialistlik Lääne-Euroopa ei mõistnud veel, mida tegi see USA titaan. Gorbatšov oma Nobeli sai. Ta tuli, et anda maailmale võimalus olla vaba. Eesti ja kogu Ida-Euroopa seda võimalust kasutamata ei jätnud.

Noorena mäletan veel neid aegu, mil Miša Gorbatšov Tallinnas käis. Tehnikaülikooli lähedal toimus meie ajalooline kohtumine. Olin oma koeraga jalutamas Mustamäe metsas, kui suurte limusiinide korteež lendas läbi männimetsa ülikooli kuuenda korpuse poole. Oli kummaline situatsioon. Teed olid lumest puhtaks aetud. Mustamäe noor männimets, mina spanjeliga, talv ja lumi ning Kremli unistaja vaatab aknast välja! Gorbatšovi silmadest võis välja lugeda tumma mõistmist, et siin elatakse ilmselt juba teist elu kui NL avarustes... 2011.a. tähistas see suurmees oma 80 juubelit, mitte küll Moskvas, vaid Londonis, Albert Hallis. Sest ta on ammu juba globaalne mees. Ja tema külalisteks oli kogu vaba maailm.

kolmapäev, 24. veebruar 2021

Eesti rahva võitlus omariikluse eest on imetlusväärne

Võitlus iseseisvuse eest on väikerahvastele alati kannatuste rada. Ikka ja jälle peab inimestele seletama, et Tartu rahu tõi inimestele bolševistliku Lenini valitsuse lüüasaamine Eesti vägedelt.

Keegi ei kinkinud Eestile iseseisvust, see tuli Vabadussõjas relv käes välja võidelda. Bolševistlike hordide lüüasaamine Eestis, tervikuna Balti riikides, oli šokk, mida mõned ei suuda tänaseni üle elada.

Eestil tuli taas asuda võitlusse omariikluse taastamiseks laulva revolutsiooni ajal. Eesti NSV KGB ülema asetäitja Vladimir Pool on nüüd oma mälestustes heitnud valgust toimunud sündmustele. Kõik sai alguse NLKP KK sekretäri, hilisema poliitbüroo liikme Vadim Medvedevi absoluutse saladuskatte all toimunud suvisest visiidist Eestisse aastal 1987.

Salakohtumisel Tartu riikliku ülikooli rektori Arnold Koobiga, millel osalesid KGB töötajad, esitati talle küsimus, miks eestlased venelasi ei salli. Koop seletas, milles tegelikult asi on, rääkis siis Molotovi−Ribbentropi paktist kui eesti kultuuri ja keelt ähvardavast ohust.

Me loomulikult ei tea, mis salakange liigutasid Medvedev ja tema liitlane, poliitbüroo liige, keskkomitee sekretär Aleksandr Jakovlev, kuid järgnes murranguliste sündmuste jada. Nelja mehe, sealhulgas Kallase ja Savisaare ettepanekuna ilmus Tartu kohalikus parteilehes IME programm. Loomeliitude pleenum tõmbas hädakella Eesti arengu osas. Karl Vaino kukkus Eesti kompartei juhi kohalt. Tema kohale asunud Vaino Väljas asus vedama Eesti NSV ülemnõukogu istungit, mis kuulutas 16. novembril 1988 välja suveräänsuse.

Suhteliselt vabade valimiste tulemusel sai Eesti NSV endale Savisaare ja Meri valitsuse, mida ei moodustanud kompartei. Balti kett, olles jõulisem demonstratsioon väikerahvaste poolt vabaduse nimel, mida maailmas kunagi nähtud, viis 1991. aasta 3. märtsil toimunud rahvahääletusel sellise tulemuseni: küsimusele "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" vastas "jah" peaaegu neli viiendikku hääletanutest. Rahvahääletus, mida kaugel 1943. aastal Teheranis nõudis Stalinilt USA president Roosevelt, oli Eestis toimunud. Rahvas oli oma sõna öelnud.

1991. aasta augustiks oli Eesti rahvas taas suutnud bolševistlikud hordid üle mängida ning omariiklus oli taas kehtestatud. 1918 oli ime, 1991 samuti. Hoiame seda imet meie riigi 103. sünnipäeval.

Põhjarannik 23.02.2021

neljapäev, 21. jaanuar 2021

Meie akadeemik 98

Eesti akadeemik Mihhail Bronštein tähistab 23.jaanuaril oma 98. sünnipäeva Akadeemik Bronštein on üks nendest Peterburi intellektuaalidest, kes saabusid Eestisse õppejõududena ning tegid Eestis karjääri, mis ehk konservatiivsetes nõukogude keskustes oleks olnud võimatu. Tema panus meie eliidi kasvatamisel on olnud hindamatu. Seepärast on loogiline, et Bronštein andis palju kaasa ka Eesti iseseisvuse taastamise protsessile, toetades oma endisi tudengeid.Bronštein on see majandusmees, kes jõudis Gorbatšovi nõuniku staatusesse. Just temale kuulub agrotööstuskomplekside idee, millega tollal äsja Kremli Olümpose tippu jõudnud Mihhail Gorbašov välja käis. Pole kahtlust, et see tegevus toetas Gorbatšovi liikumist suurriigi liidri kohale ning see muutis maailma ajaloo käiku. Akadeemik Bronšteini vitaalsus on olnud hämmastav. Ta suutis olla õpetaja sõna otseses mõttes president Lennart Merile, peaminister Andrus Ansipile ja paljudele teistele. Bronštein on ka minu teadustöö aujuhendaja. Palju õnne eesti teaduse grand old man!

teisipäev, 12. jaanuar 2021

Max Kaur: Ida-Virumaa vajab miljardeid eurosid ja stabiilsemat võimu

Uude aastasse läheme vanade probleemidega. Ida-Virumaa tulipunktideks jäävad käesoleval aastal kohaliku majanduse areng ja haldusreformi uue etapi aktuaalsus.

Vajadus Ida-Viru maakonna intensiivsema arengu järele on olnud pikka aega päevakorral. Midagi on ka tehtud: Narva, Jõhvi ja Sillamäe tehnoparkide ehk ettevõtmise toetamine ja arendamine, põlevkivitööstuse programmi ja turismi arendamine jne.

Seetõttu oli eriti üllatav otsus mitte suunata Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondist kogu 340 miljonit eurot Ida-Virumaale, vaid kokku kolme maakonda. Oli ju fondi raha üheselt mõeldud rohepöördega kaasnevate mõjude leevendamiseks ning vaid nendele piirkondadele, kus kaevandatakse fossiilkütuseid elektrienergia tootmiseks. Rohelise sea arendamine Jõgevamaal võib olla hea idee, aga mitte Ida-Virumaale mõeldud raha eest. 

2020. aasta veebruaris esines Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledžis kõnega minu kauaaegne kolleeg Tallinna linnavalitsuse ajast, Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson. Ta rääkis investeerimispaketist, millega taheti toetada majandussektoreid Euroopa Liidu eri osades. Eelkõige räägiti Kreekast, Itaaliast, Poolast, aga ka Ida-Virumaast. Tänaseks ei ole sellest midagi kuulda, ning seda olukorras, kus teadlased ja analüütikud leiavad, et Ida-Viru maakond vajab 10 aasta jooksul miljardeid eurosid.

Iga areng vajab stabiilsust. Räägime siis kas haldusreformist ning omavalitsuste demokraatia arengutest. Haldusreform on üks neid sõnaühendeid, mida Eesti poliitikud on eriti ohtralt kasutanud. Elu on aga edasi läinud ning numbrimaagia asemel oleks meil vaja vaadelda omavalitsuste sisulise töö külgi: kas tõesti pole enam midagi võimalik paremaks teha?

Ise sain kogemusi haldusreformi edendamisega Peipsimaal. Viiest omavalitsusest tekitasime ühe omavalitsuse − Suur-Mustvee. Ida-Virumaal, kuhu pärast haldusreformi jäi kaheksa omavalitsust, tunduvad paremas seisus olema Alutaguse ja Lüganuse.

Ka Jõhvi on alati olnud avangardis. Juba 2005. aastal ühinesid vald ja linn, järgmise sammuna peaks Jõhvi ühinema Toilaga. Peale selle võiks kaaluda ka Oru aleviku kaasamist.

See, et Eesti suutis 2017. aastal läbi viia ulatusliku omavalitsuste arvu vähendamise, on imetlusväärne. Ometi ei lahendanud see mitmeid olulisi probleeme, mis omavalitsuste ja nende elanike ette on kerkinud. Üks silmatorkavamaid probleeme Eesti väiksemates omavalitsustes on võimu ebastabiilsus, mida õhutavad mõningane korruptiivne õhkkond ja käitumine.

Sellest olukorrast lähtudes peame leidma need lahendused, mis tagaksid demokraatlikuma ja stabiilsema võimukorralduse. Üks olulisi ettepanekuid seisneb selles, et kaaluda omavalitsustes linnapea ja vallavanema otsevalimist. See ei tähendaks meie praeguse mudeli olulist muutust. Mingit diktatuuri ei tuleks, kuna omavalitsusjuht on alati aruandekohustuslane volikogu ees.

Omavalitsusjuhi tagasikutsumise küsimus on samuti võimalik lahendada. Näiteks saaks linnapead tagasi kutsuda omavalitsuse elanike rahvahääletusega või volikogu otsusega, kus omavalitsusjuhi ametist maha võtmiseks ei piisaks mitte 50%+1 häältest, vaid vaja oleks näiteks 2/3 häälteenamust. See stabiliseeriks seda kaootilist olukorda, mis on haaranud juba liiga paljusid Eesti linnu ja valdu.

Loomulikult otsustab kõike valija ning kui valija usaldab kohaliku võimu esindajaid, siis tuleb ta ka valimistele. Samas võiks tõsiselt kaaluda eeskuju teistest demokraatiatest, kus hääletamine on üks kodaniku kohustustest.

(Põhjarannik 12.01.2021) 

reede, 18. detsember 2020

Eesti riigil on aeg kaaluda, kas eestlasi alandav Swedbank siia üldse sobib

Swedbanki nõukogu esimehele ja endisele sotsialistist Rootsi peaministrile Göran Perssonile tundub olevat normaalne suhtuda meisse kui banaanivabariiki. Eestil on aga ammu aeg asuda kaaluma, kas selline pangandusasutus Eesti Vabariiki kui õigusriiki, kus valitseb hea äritava, üldse sobib, leiab keskerakonna poliitik Max Kaur Objektiivile saadetud arvamusloos.

Swedbanki nõukogu esimees, sotsialist ja endine Rootsi peaminister Goran Persson ja tegevjuht Anders Karlsson Stockholmis pressikonverentsil. (Foto: Scanpix)

Mõni aeg tagasi võisime teleuudistes näha, kus soliidsed härrasmehed püüdsid siseneda Swedbanki klientidele mõeldud peauksest, kaasas mingid paberid, kuid nende nina ees löödi uks kinni. Tegemist oli Swedbanki enda privaatpanganduse klientidega, kes pangale tohutut kasu toovad. Ometi suhtus pank nendesse just nii. Paberites oli kirjas palve kohtumiseks, et  saada selgust ühes panga poolt soovitatud investeeringus ning leida lahendus.

Eesti on ju õigusriik, toimib turumajandus, siin valitseb hea äritava, klientidesse suhtutakse austusega, nad on kaitstud seadusega ning järelevalvet teostavad mitmed riigiasutused. Swedbank aga leidis, et heast äritavast parem on kuldklientide ees uks nende nina all kinni lüüa.
See meenutas mulle aga üht teist lugu…

See oli 17. novembril 2017. aastal, kui Euroopa Liidu tippkohtumise järel Göteborgis, saabus Landvetteri lennuväljale Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas, kes oli sel hetkel Euroopa Liidu kõrgeim esindaja, Euroopa Liidu Nõukogu presidentuuri juht. Eesti oli Euroopa Liidu eesistujariik. Mõni inimene ei mõista sageli, et riigijuhid pole päris tavalised kodanikud, vaid oma rahva, oma riigi või rahvusvaheliste institutsioonide esindajad, kellega suhtlemise määrab ära diplomaatiline etikett. Suursaadik Laidre on kirjutanud raamatu, mis diplomaatilise etiketi ajaloost räägib.

Tavainimesele võib see etikett tunduda vahel kummalisena, kuid tegelikult on diplomaatilisel etiketil sügav mõte, ta ei lase ühtedel riikidel alandada teisi riike, mis tahes põhjusel. Iga minut riigipea, rääkimata Euroopa Liidu eesistuja graafikust on läbimõeldud, et vältida mistahes piinlikke seiku või ootamatust. Ratas viibis lennujaama vipiruumis oodates oma lendu ning sealt saadeti Eesti delegatsiooni silme all lendudele kahe teise riigi delegatsioon. Peaminister Ratase ees aga löödi teel lennukisse Landvetteri lennujaama uks nina all lihtsalt kinni ja lennuk tõusis õhku ilma delegatsiooni ja Jüri Rataseta, kes oli rutanud järgmisele tähtsale üritusele.

Loomulikult tegemist on ennekuulmatu looga. Kas te kujutate ette, et Angela Merkeli nina ees, kes kasutab ka sageli mitte Saksa riigi lennukeid, vaid rahvusvahelisi lende, lüüakse nina all uks kinni ja teatatakse, et sina tädi, mine puhka jalga?

Milline oli siis Rootsi reaktsioon sellele täiesti pöörasele diplomaatilise etiketi rikkumisele? Sisuliselt reaktsioon puudus. Rootsi valitsus käskis vastata Landvetteri lennujaamal, kes konstateeris, et selline lugu juhtus jah, piloot pani lennuki mootorile hääled sisse ja lendas minema. Lennujaama operaatorfirma Swedavia keeldus ütlemast, kes see piloot oli, kes sellise sigadusega hakkama sai. Landvetteri lennujaama direktor Charlotte Ljunggren tõdes moka otsast, et ta olevat Stockholmist saanud kirja selle kohta, et Eesti delegatsioon polevat rahul olnud sellega, kuidas neid koheldi.

Ljunggrenile ei tulnud pähegi mõtegi, et miks neid summiteid seal Rootsis korraldatakse, kui tasemel teenust ei suuda pakkuda. Tal ei tulnud pähegi, et Eesti ei olnud antud juhul mitte ainult Eesti, vaid Euroopa Liidu Nõukogu presidentuuri juhtriik. Loomulikult ei järgnenud mitte mingit reaktsiooni Rootsi saatkonnalt Tallinnas. Ei tulnud reaktsiooni ka Rootsi peaminister Löfvenilt ega Rootsi valitsuselt.

Lennujaama poolne seletus piirdus tõdemusega, et lennujaamas olid väga tähtsad mehed ja naised ning tühisele Euroopa Liidu eesistujariigi delegatsioonile ei suudetud VIP-saatjat leida. See juhtum lennuväljal viib mõtteni, et kas polnud see läbimõeldud provokatsioon Eesti riigi vastu? Eesmärgiga halvustada ja alandada Eesti riiki, eesti rahvast?

Kas me näeme esimest korda sellist Rootsi riigi ja tema ametimeeste suhtumist? Mina olen selle suhtumisega kokku põrganud, nagu kõik parvlaeval Estonia hukkunute omaksed. Parvlaeval hukkus minu vanaema, õde ja tüdruksõber. Parvlaev Estonia tehnilise haldusega tegeles Rootsi firma Nordström & Thulin AB, igapäevase tehnilise korrashoiuga tegeles üks superintendant ja üks müügijuht Stockholmis. Parvlaeva kontrollis Rootsi Mereadministratsioon. Viimasel ajal on tulnud palju uut informatsiooni parvlaeva hukkumise kohta. Rootsi poolne reaktsioon on olnud vaikimine, eitamine, ajakirjanike ülbe eiramine, hukkunute omastele mitte vastamine. Raske on leppida sellise suhtumisega Läänemere suurimasse katastroofi.

Mida me siis imestame, et sellise käitumise on Rootsi pangad nüüd kaasa toonud ka Eestisse. Ilmselt on ka Swedbanki nõukogu juhtivale sotsialistist endisele Rootsi peaministrile täiesti normaalne suhtuda naaberriikidesse kui banaanivabariikidesse.

Sellises maailmas on loomulik, et Rootsi pank hävitab eestlaste pensionifondid, aga Rootsi pensionäride pensionifondidega on kõik korras. Rootsi pensionäre Swedbank kardab. Eestlasi aga võib röövida ja siit saadud kasumi Rootsi tassida ja selle arvelt tüsedaid dividende maksta.

Kui kaugele võib Swedbank oma pettustega minna, said tunda Swedbanki privaatpanganduse kliendid. Swedpanga abil ja vahendusel koguti eestlastelt kokku 8,4 miljonit eurot ja osteti Rumeenias 46,3 ha maad. Rumeenia põllumaa hektari keskmine hind oli tollal 1000 eurot, seega oli investeeringu väärtus kirvega lüües 46300 eurot. Kuid Swedbanki abiga osteti need maad 8,4 miljoni euro eest! 

Kusjuures pani pank oma taskusse vahendustasuna veel 200 000 eurot ehk rohkem kui oli kogu ostetud maa tegelik väärtus. Pank jätkas endale „investeerimisprogrammi“ juhtimistasude maksmist. On uskumatu, et teades, kuidas investorite raha on raisatud, hakkas Swedbank ebaõnnestumist klientide eest varjama ja venitama, et saavutada igasuguste panga vastu suunatud nõudmiste aegumine.

Pärast on Swedbankil on olnud jultumust väita, et dokumendid toimunust pole säilinud. Swedbank ei taha Eestis millegi eest vastutada. Kõiges on süüdi lollid eestlased ise. Nagu eespool kirjutasin, võisime televisiooni vahendusel jälgida, kuidas Swedbank lööb oma kuldklientide nina all panga ukse kinni, sest kuldkliendid liialt palju kaebavad.

Arvan, et Eesti riigil on ammu aeg hakata vaatama, kas selline pangandusasutus Eesti Vabariiki kui õigusriiki, kus valitseb hea äritava, ikkagi sobib.

https://objektiiv.ee/max-kaur-eesti-riigil-on-aeg-kaaluda-kas-eestlasi-alandav-swedbank-siia-uldse-sobib/