Kolmapäev, 27. aprill 2016

Miks Marina? Aga Yana??

Presidendivalimiste kaardid on segi paisatud. Ja seda veel enne, kui esimene kandidaat päris ametlikult jõudis välja tulla. Siim Kallase show Estonias oli oodatav. Kallasel on palju toetajaid, ja kuigi Reformierakonna auesimehel on järsult teravnenud suhted Reformierakonna juhttuumikuga, on ta ikkagi selgelt muutumas presidendivõidusõidu liidriks. Ning tema finantseerijate sekka on asunud isegi Reformierakonnast kaugel endine siseminister Olari Taal. 
Hans H. Luik püüdis võidusõiduliidriks teha endist sulgpallurit ja Välisministeeriumi tehnilist töötajat Marina Rajevskaja-Kaljuranda. Küll avaldatakse küsitlusi, kus absoluutselt ebaselge biograafiaga ametnikku pakutakse tuntud avaliku elu tegelase pähe.
See number ei läinud läbi. Juba esimesed katsumused Riigikogu kõnepuldis opositsiooni küsimuste tulva all näitasid, et Kaljurand ei sobi presidendiks. Ta ei suuda seista isegi Eesti õiglusjärgluse eest, mis päevinäinud poliitikuid lausa jahmatas.

Kallas, Paet, Kaljurand
Nüüd ongi ootamatult Kaljurand Reformierakonna sees Kallasele alla jäänud, ning me näeme uudiseid, et Kaljurand on lõpetanud kampaania Reformierakonna sees, kus tal justkui oli šanss. Nimelt määras RE juhatus ta võimaliku kolme kandidaadi sekka, kes võiks saada RE toetuse Kallase ja Paedi kõrval.
Nüüd sai see täiesti ootamatult oma lõpu. Me näeme, et Kaljurand otsib toetust 2011. aasta Keskerakonna presidendikandidaadilt Indrek Tarandilt, oma endiselt ülemuselt Välisministeeriumis, kes selle veidra taustaga naisterahva kõrgetele kohtadele upitaski.
Mis võis olla Reformierakonna meelemuutuse taga? Kas ainult see, et Kaljurand osutus poliitiliselt küündimatuks ja hirmutas ära isegi kogenud riigiisad Toompealt? Või see, et üha suureneb kahtlus, et ta polegi Eesti Vabariigi õigusjärgne kodanik? Et Eesti Vabariigi presidendiks saab Läti õigusjärgne kodanik Marina?

Miks Marina? Aga Yana?
Aga kui Marina saab kandideerida presidendiks, miks siis Yana ei saa? Samas ka praegune esimene leedi ei ole veel Eesti Vabariigi kodanik, vaid Läti Vabariigi kodanik. 
Arvan siiski, et Kaljuranna languse põhjuseks oli eeskätt president Ilvese pettumus Kaljurannas. Siin oli üks veider otsus teise järel, mis tulid Marinalt Välisministeeriumist; lausa eksootilised seisukohavõtud, mis vaata et on vastuolus isegi põhiseadusega, ja millele kõigele lisandusid veel uskumatud lood Välisministeeriumi töötajatelt inimese pöörase käitumise kohta. See oli lõpp.
Kuna parlamendis esitamiseks on vaja Riigikogu 21 liikme allkirja, siis tundub, et Kaljurannal jäävad need saamata. Totaalne ebakompetentsus ei ole see, mida Riigikogu liikmed võivad tolereerida.
Tekib aga küsimus: kui kaks või kolm kandidaati Riigikogus esitatakse, kas on võimalus, et keegi neist (Kallas, Nestor või KE kandidaat) võiks parlamendis võita? Ossinovski, kes pole poliitiliselt mõjukas, ähvardab Reformierakonda, andes mõista, et toetada tuleb Nestorit; või vastasel juhul toetavad sotsid parteideülest kandidaati.
Kuid kas see aitab? Minul on tunne, et isegi kui Kallas võtaks end Riigikogus teises voorus maha, ei saaks Nestor ikkagi 68 häält täis. Seega läheks valimised niikuinii valijameeste kogusse.

Kompromissivõimetu parlament
Parlamendi võimetus kompromissiks pole hea märk, aga selline see tänane nõrk Riigikogu meil on; siinkohal tuleb nõustuda Edgar Savisaarega.
Seetõttu pole juhuslik, et kulisside taga on püütud hakata upitama ka võimalikke kandidaate valijameeste kogu tarvis – ning selleks ei ole Kaljurand. Naiskandidaadil on alati raske suure rahvahulga ees, kuna eeldatakse paljusid kvaliteete. Inimesed tahavad Margaret Thatcheri voi Hillary Clintoni (fotol) taolist leedit. Kaljurannal pole seega üldse mingit võimalust. Kes on aga need uued näod valijameestekogu-voorus?
Vana kolhoosinomenklatuur on juba välja hõiganud ekspeaminister Tiit Vähi nime, kellel võimsad sidemed Venemaaga. Isegi Siiri Oviiri presidendiks kandideerimise kogemused võivad tulla arvesse, sest just Naisliidu president Siiri Oviir oli kakskümmend aastat tagasi, 1996. aastal, esimene naispresidendikandidaat.


Ärge unustage – Hansson ja Laar! Neivelt ja Tamjärv!
IRL-is intrigeerib Mart Laar, kes püüab sokutada jällegi väliseestlast, Eesti Panga presidenti Ardo Hanssonit, ning siin ei lööda risti ette isegi selle ees, et ammu käivad kuuldused, et mees on toimetanud välisriikide heaks. Kuidas see inimene suutis läbida kapo julgeolekukontrolli, on täiesti arusaamatu. Ilmselt võib seda seletada nii, et otsustati: Eesti riik 1991 de facto ei toiminud, ning tegemist oli teise riigi kodakondsuses olnud isikuga, et siis kõik see ei loe.
Ja jutt ei ole sellest, et Hansson on halb inimene. Lihtsalt reeglid peavad olema kõigile ühesugused. Mis puutub Hanssoni võimalustesse, siis on need null. Hansson pole poliitik, ja valijameeste kogu ei hakka enam kunagi arutama väliseestlase valimist. See aeg on läbi.
Pigem võib proovida mingi Indrek Neivelti või Hannes Tamjärvega. Ometi ega neilegi sealt valijameeste kogust suurt midagi ei paista. Seal eelistatakse veteranpoliitikut, meeldivat inimest, kes on ettearvatava käitumisega. Seega pigem jällegi Nestor või Kallas.
Aega loomulikult on. Erakonnad püüavad kindlasti rakendada presidendivalimisi oma parteikampaania vankri ette. Kas see toodab rohkem väärikaid presidendikandidaate, seda me veel näeme.


Teisipäev, 19. aprill 2016

Presidentivalimised: Zimarev taob Rajevskajat, kes võidab?

Presidendivalimiste kaardid on segi paisatud. Ja seda veel enne kui esimene kandidaat päris ametlikult on jõudis välja tulla. Siim Kallase show Estonias oli oodatav sündmus. Kallasel on palju toetajaid ja kuigi Reformierakonna auesimehel on järsult teravnenud suhted Reformierakonna juhttuumikuga, on ta ikkagi selgelt muutumas presidendivõidusõidu liidriks ning tema finantseerijate sekka on asunud isegi Reformierakonnast kaugel olnud endine siseminister Olari Taal. 
Hans H.Luik püüdis võidusõidu liidriks teha endist sulgpallurit ja välisministeeriumi tehnilist töötajat Marina Rajevskaja-Kaljurandi. Küll avaldatakse küsitlusi, kus absoluutselt ebaselge biograafiga ametniku pakutakse mingisuguse tuntud avaliku elu tegelase pähe. See number ei läinud läbi. Juba esimesed katsumused Riigikogu kõnepuldis, opositsiooni küsimuste tulva all näitasid, et Kaljurand ei sobi presidendiks. Ta ei suuda isegi seista Eesti õiglusjärgluse eest, mis lausa jahmatas päevinäinud poliitikuid. Nüüd ongi ootamatult Kaljurand Reformierakonna sees alla jäänud Kallasele ning me näeme uudiseid, et Kaljurand on lõpetanud kampaania pidamise Reformierakonna sees, kus tal justkui oli šanss. Nimelt määras RE juhatus ta võimaliku kolme kandidaadi sekka, kes võiks saada RE toetuse Kallase ja Paedi kõrval. Nüüd sai see  aga täiesti ootamatult oma lõpu ning me näeme, et Kaljurand otsib toetust 2011 aastal Keskerakonna presidendikandidaadiks olnud Indrek Tarandilt, oma endiselt ülemuselt Välisministeeriumist, kes selle veidra taustaga naisterahva kõrgetele kohtadele upitaski. Mis võis aga olla Reformierakonna meelemuutuse taga? Kas ainult see, et Kaljurand osutus poliitiliselt küündimatuks ja hirmutas ära isegi päevinäinud riigiisad - veteranid Toompealt? Või see, et üha suureneb kahtlus, et tulihingeliste kommunistide järeltulija polegi Eesti Vabariigi õigusjärgne kodanik?  Et Eesti Vabariigi presidendiks saab Läti õigusjärgne kodanik Marina? Aga kui Marina saab kandideerida presidendiks, miks siis Yana ei saa? Samas ka esimene leedi ei ole täna veel Eesti Vabariigi kodanik, vaid ikka veel Läti kodanik. Arvan siiski, et Kaljuranna languse põhjuseks oli eeskätt president Toomas Hendrik Ilvese pettumus Kaljurannas. Siin olid nii üks veider otsus teise järel, mis tulid Marina poolt Välisministeeriumist, lausa eksootilised seisukohavõtud, mis vaata on vastuolus isegi põhiseadusega, millele kõigele lisandusid veel uskumatud lood Välisministeeriumi töötajatelt inimese pöörase käitumise kohta. See oli lõpp. Kuna parlamendis esitamiseks on vaja 21 Riigikogu liikme allkirja, siis tundub, et Kaljurandil jäävad nad saamata. Totaalne ebakompetentsus ei ole see, mida Riigikogu liikmed võivad tolereerida. Samas aga tekib küsimus, et kui kaks või kolm kandidaati Riigikogus esitatakse, kas on siiski võimalust, et keegi neist, Kallas, Nestor või siis Keskerakonna poolt esitatud kandidaat võiks parlamendis võita? Ossinovski, kes pole poliitiliselt mõjukas, ähvardab Reformierakonda, andes mõista, et toetada tuleb Nestorit või vastsel juhul toetavad sotsid parteiülest kandidaati. Kuid kas see aitab? Minul on tunne, et isegi kui Kallas võtaks end Riigikogus, teises voorus, maha, siis ikkagi ei saaks Nestor 68 häält täis. Seega läheks valimised niikuinii valijameeste kogusse, Estoniasse. 
Parlamendi võimetus kompromissiks pole hea märk, aga selline see tänane, nõrk Riigikogu meil on, siin tuleb nõustuda Edgar Savisaarega. Seetõttu pole juhuslik, et kulisside taga on püütud hakata upitama ka võimalike kandidaate valijameeste kogu tarvis ning selleks ei ole Kaljurand. Naiskandidaadil on alati raske suure rahvahulga ees, kuna eeldatakse paljusid kvaliteete. Inimesed tahavad Margaret Thatcheri voi Hillary Clintoni taolist leedit. Kaljurandil pole seega üldse mingit võimalustki. Kes on aga need uued näod valjameestekogu voorus? 
Vana kolhoosinomenklatuur on juba väljahõiganud ekspeaminister Tiit Vähi nime, kellel võimsad sidemed Venemaaga. Isegi Siiri Oviiri presidendiks kandideerimise kogemused võivad tulla arvesse, sest just Naisliidu president Siiri Oviir oli kümme aastat tagasi, 1996 aastal, esimene naine presidendikandidaat. IRLis intrigeerib Mart Laar, kes püüab sokutada jällegi väliseestlast, Eesti Panga presidenti Ardo Hanssonit ning siin ei lüüa risti isegi selle ees, et ammu käivad kuuldused, et mees on toimetanud välisriikide heaks. Kuidas inimene suutis läbida KAPO julgeolekukontrolli on täiesti arusaamatu, ilmselt võib seda seletada sellega, et otsustati, Eesti riik 1991 de facto ei toiminud ning tegemist oli teise riigi kodakondsuses olnud isikuga, et siis kõik see ei loe. Ja jutt ei ole sellest, et Ardo on halb inimene. Lihtsalt reeglid peavad kõigile ühesugused olema. Mis puutub Hanssoni võimalustesse, siis on need ümmargune null. Hansson pole poliitik ja valijameeste kogu ei hakka kunagi enam arutama väliseestlase valimist. See aeg on läbi. Pigem võib proovida mingi Indrek Neivelti või Hannes Tamjärvega.   Ometi ega neilegi sealt valijameeste kogust suurt midagi ei paista. Seal eelistatakse veteranpoliitikut, meeldivat inimest, kes on ettearvatava käitumisega. Seega pigem jällegi Nestor või Kallas. Aega loomulikult on ning erakonnad püüavad kindlasti rakendada presidendivalimised on parteikampaania vankri ette. Kas see toodab rohkem väärikaid presidendikandidaate, seda me veel näeme.

Neljapäev, 14. aprill 2016

Peaminister arutab Mustvee linna juhtkonnaga haldusreformi

Peaminister Taavi Rõivas kutsus Mustvee linnapea Max Kauri  ja Mustvee Linnavolikogu esinaise Riina Pajula reedeks, 22. aprilliks 2016.a., Jõgeva Maavalitsusse, et Jõgevamaa omavalitsusjuhtitega arutada kohaliku omavalitsuste reformi plaane. 
Mustvee linn on läbi aegade olnud piirkonna tõmbekeskuseks. Ajalooliselt tegutses meie piirkonnas Mustvee rajoon. See on pea sama piirkond, millele on nüüd meie poolt selle aasta jaanuaris tehtud ühinemisettepanek ehk Kasepää, Lohusuu, Avinurme, Saare ja Torma valdadele.
Tänaseks on oluliselt paranenud ka Mustvee infrastruktuur, teenused. Intensiivselt areneb moodne reisisadam. Perspektiivis, olen selles kindel,  tuleb siia nii  piirikontroll  kui ka tollipunkt, seda tegutseva piirivalvekordoni baasil. Seda kõike on vaja, kuna kavas on taastada ka reisilaevade liiklus Peipsil. Kõik see elavdab piirkonna majanduselu. Linn on seega valmis olema uue regiooni keskuseks. 
Mustvee linn loodab, et Riigikogu ja valitsus, menetledes haldusreformi, suudavad parandada omavalitsuste tulubaasi, mis oleks toeks tekivatele uutele  suurtele omavalitsustele,
Vabatahtlikud ühinemisläbirääkimised käivad täna enam kui 20 Eesti piirkonnas, hõlmates kokku üle saja omavalitsuse. Viimane võimalik hetk ühinemisläbirääkimiste alustamiseks on 2016. aasta 1. oktoober. Riik kavatseb teha ettepaneku ühinemiseks neile omavalitsustele, kes ei vasta 2017. aasta 1. jaanuariks 5000 elaniku miinimumkriteeriumile. Nii vabatahtlikud kui valitsuse algatatud ühinemised jõustuvad 2017. aasta oktoobris toimuvate kohalike omavalitsuste valimistega. 
Haldusreformi eesmärgiks on selliste omavalitsuste moodustumine, mis suudavad pakkuda inimestele paremaid avalikke teenuseid, tagada piirkondade konkurentsivõime kasvu ning täita iseseisvalt neile seadusega pandud ülesandeid.