Kolmapäev, 27. aprill 2016

Miks Marina? Aga Yana??

Presidendivalimiste kaardid on segi paisatud. Ja seda veel enne, kui esimene kandidaat päris ametlikult jõudis välja tulla. Siim Kallase show Estonias oli oodatav. Kallasel on palju toetajaid, ja kuigi Reformierakonna auesimehel on järsult teravnenud suhted Reformierakonna juhttuumikuga, on ta ikkagi selgelt muutumas presidendivõidusõidu liidriks. Ning tema finantseerijate sekka on asunud isegi Reformierakonnast kaugel endine siseminister Olari Taal. 
Hans H. Luik püüdis võidusõiduliidriks teha endist sulgpallurit ja Välisministeeriumi tehnilist töötajat Marina Rajevskaja-Kaljuranda. Küll avaldatakse küsitlusi, kus absoluutselt ebaselge biograafiaga ametnikku pakutakse tuntud avaliku elu tegelase pähe.
See number ei läinud läbi. Juba esimesed katsumused Riigikogu kõnepuldis opositsiooni küsimuste tulva all näitasid, et Kaljurand ei sobi presidendiks. Ta ei suuda seista isegi Eesti õiglusjärgluse eest, mis päevinäinud poliitikuid lausa jahmatas.

Kallas, Paet, Kaljurand
Nüüd ongi ootamatult Kaljurand Reformierakonna sees Kallasele alla jäänud, ning me näeme uudiseid, et Kaljurand on lõpetanud kampaania Reformierakonna sees, kus tal justkui oli šanss. Nimelt määras RE juhatus ta võimaliku kolme kandidaadi sekka, kes võiks saada RE toetuse Kallase ja Paedi kõrval.
Nüüd sai see täiesti ootamatult oma lõpu. Me näeme, et Kaljurand otsib toetust 2011. aasta Keskerakonna presidendikandidaadilt Indrek Tarandilt, oma endiselt ülemuselt Välisministeeriumis, kes selle veidra taustaga naisterahva kõrgetele kohtadele upitaski.
Mis võis olla Reformierakonna meelemuutuse taga? Kas ainult see, et Kaljurand osutus poliitiliselt küündimatuks ja hirmutas ära isegi kogenud riigiisad Toompealt? Või see, et üha suureneb kahtlus, et ta polegi Eesti Vabariigi õigusjärgne kodanik? Et Eesti Vabariigi presidendiks saab Läti õigusjärgne kodanik Marina?

Miks Marina? Aga Yana?
Aga kui Marina saab kandideerida presidendiks, miks siis Yana ei saa? Samas ka praegune esimene leedi ei ole veel Eesti Vabariigi kodanik, vaid Läti Vabariigi kodanik. 
Arvan siiski, et Kaljuranna languse põhjuseks oli eeskätt president Ilvese pettumus Kaljurannas. Siin oli üks veider otsus teise järel, mis tulid Marinalt Välisministeeriumist; lausa eksootilised seisukohavõtud, mis vaata et on vastuolus isegi põhiseadusega, ja millele kõigele lisandusid veel uskumatud lood Välisministeeriumi töötajatelt inimese pöörase käitumise kohta. See oli lõpp.
Kuna parlamendis esitamiseks on vaja Riigikogu 21 liikme allkirja, siis tundub, et Kaljurannal jäävad need saamata. Totaalne ebakompetentsus ei ole see, mida Riigikogu liikmed võivad tolereerida.
Tekib aga küsimus: kui kaks või kolm kandidaati Riigikogus esitatakse, kas on võimalus, et keegi neist (Kallas, Nestor või KE kandidaat) võiks parlamendis võita? Ossinovski, kes pole poliitiliselt mõjukas, ähvardab Reformierakonda, andes mõista, et toetada tuleb Nestorit; või vastasel juhul toetavad sotsid parteideülest kandidaati.
Kuid kas see aitab? Minul on tunne, et isegi kui Kallas võtaks end Riigikogus teises voorus maha, ei saaks Nestor ikkagi 68 häält täis. Seega läheks valimised niikuinii valijameeste kogusse.

Kompromissivõimetu parlament
Parlamendi võimetus kompromissiks pole hea märk, aga selline see tänane nõrk Riigikogu meil on; siinkohal tuleb nõustuda Edgar Savisaarega.
Seetõttu pole juhuslik, et kulisside taga on püütud hakata upitama ka võimalikke kandidaate valijameeste kogu tarvis – ning selleks ei ole Kaljurand. Naiskandidaadil on alati raske suure rahvahulga ees, kuna eeldatakse paljusid kvaliteete. Inimesed tahavad Margaret Thatcheri voi Hillary Clintoni (fotol) taolist leedit. Kaljurannal pole seega üldse mingit võimalust. Kes on aga need uued näod valijameestekogu-voorus?
Vana kolhoosinomenklatuur on juba välja hõiganud ekspeaminister Tiit Vähi nime, kellel võimsad sidemed Venemaaga. Isegi Siiri Oviiri presidendiks kandideerimise kogemused võivad tulla arvesse, sest just Naisliidu president Siiri Oviir oli kakskümmend aastat tagasi, 1996. aastal, esimene naispresidendikandidaat.


Ärge unustage – Hansson ja Laar! Neivelt ja Tamjärv!
IRL-is intrigeerib Mart Laar, kes püüab sokutada jällegi väliseestlast, Eesti Panga presidenti Ardo Hanssonit, ning siin ei lööda risti ette isegi selle ees, et ammu käivad kuuldused, et mees on toimetanud välisriikide heaks. Kuidas see inimene suutis läbida kapo julgeolekukontrolli, on täiesti arusaamatu. Ilmselt võib seda seletada nii, et otsustati: Eesti riik 1991 de facto ei toiminud, ning tegemist oli teise riigi kodakondsuses olnud isikuga, et siis kõik see ei loe.
Ja jutt ei ole sellest, et Hansson on halb inimene. Lihtsalt reeglid peavad olema kõigile ühesugused. Mis puutub Hanssoni võimalustesse, siis on need null. Hansson pole poliitik, ja valijameeste kogu ei hakka enam kunagi arutama väliseestlase valimist. See aeg on läbi.
Pigem võib proovida mingi Indrek Neivelti või Hannes Tamjärvega. Ometi ega neilegi sealt valijameeste kogust suurt midagi ei paista. Seal eelistatakse veteranpoliitikut, meeldivat inimest, kes on ettearvatava käitumisega. Seega pigem jällegi Nestor või Kallas.
Aega loomulikult on. Erakonnad püüavad kindlasti rakendada presidendivalimisi oma parteikampaania vankri ette. Kas see toodab rohkem väärikaid presidendikandidaate, seda me veel näeme.