teisipäev, 27. september 2022

"Estonia" laevahuku teema on alati aktuaalne

Tänaseks on selge, et tegemist polnud õnnetusega, vaid kuriteoga. 852 inimese uppumine ei saa jääda tänases ühiskonnas lõputult saladuselooriga kaetuks. Ligi kolm aastakümmet on piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni. Kas on siis juhus, et Estonia laevahuku ümber tiirles KGB agent 1978.aastast Herman Simm? Parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina just seesama Herman Simm. See oli tähtis lõik, kuna käis veider tegevus Paldiski ülevõtmisel või hoopis kuritegelikuks paljaks varastamiseks. Just Harjumaa paiknesid siis veel Vene väeosad, mille sõjarelvastuse vastu tunti huvi siin ja sealpool ookeani ning mida veeti ilmselt Estonial. Meie võimud peaksid Simmi käest Estonia kohta tõe kätte saama. Kalle Klandorfi raamatus mainitud tuumakohvrid on üks teemadest. Simm tuleks välja anda Ameerika Ühendriikidele. Ameerikas ootab aga taoliste kuritegude eest elektritool. Küll see paneks vana spiooni laulma ka Estoniast. Oli ju Simm Eesti politsei juht detsembrist 1994. Selgitusi ja vastuseid peaksid hakkama andma ka tolleaegsed Eesti, Soome, Rootsi, Venemaa ning EL ja NATO juhid, et lõpuks selgitada välja asjaolud seoses Estonia laeval toimunuga. On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel sõjalised õppused. Siinjuures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu miks laevad, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Nüüd on teada, mis riik summutas kõned Estonialt. Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Selge, et täna vajame enam kui kunagi varem uurimist  parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Eesti kui riik saaks käituda tõelise eeskujuna, kes näitab, et meie riigi jaoks on prioriteet kodanik ja tema rahva turvalisus.  Olen ka ise asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses kolm lähedast inimest – vanaema oli reisijate hulgas, õde ja tüdruksõber laevapersonali seas. 


Parvlaeva Estonia katastroof on alati aktuaalne ning endiselt päevakorras, kuigi sellest on möödunud märkimisväärselt palju aega.  Mina ja ka teised, kelle omaksed hukkusid tol pimedal sügisööl külmas meres, oleme rahul, et Eesti on koostöös Rootsi ja Soome riigiga valmis avama katastroofi põhjuste uue uurimise. Tänapäevaste vahenditega on tragöödia tagamaid kergem uurida. Kiita tuleb ka erainitsiatiive uute uurimiste korraldamiseks, sest seda oodati ja loodeti.  Siiski tahan hoiatada neid, kes arvavad, et nende uute uurimistega rahuldatakse kõik hukkunute omaste pretensioonid. Paljudel on justkui meelest läinud, et laeva uppumise põhjustanud konstruktsiooni vigade tõttu kaebasid Estonia katastroofis lähedase kaotanud ja kannatanud kohtusse laeva klassifitseerija, Prantsusmaa firma Bureau Veritas ja laeva ehitanud ettevõtte Meyer Werft, nõudes hüvitiseks üle 40 miljoni euro.  Prantsusmaa Nanterre'i esimese astme kohus tegi 2019. aasta 19. juulil otsuse, millega jättis omaste kaebuse rahuldamata. On üheselt selge, et kompensatsioon, mille enamik Estonia pardal lähedasi kaotanud inimesi sai, oli piinlikult sümboolne.  Juba tol ajal pidanuks väljamaksed peredele ulatuma vähemalt üle 100 000 euro. Selle asemel said laeval hukkunute sugulased kümme korda vähem kui näiteks samalaadse lennuki- või muu katastroofi puhul. Makstud rahaga ei olnud võimalik oma ema kaotanud väikelapsi üles kasvatada.  Nii läks toonaste valitsejate ja ka hilisemate valitsuste süül, kuna nood ei võidelnud piisavalt inimeste kompensatsioonide eest.  Eesti, Rootsi ja Soome riigi poolt tuleb hukkunute lähedastele välja maksta õiglased summad. Minu hinnangul oleks õiglane summa kokku ligikaudu 90 miljonit eurot. See ei käiks Eesti, Rootsi ja Soome riigile üle jõu.