Neljapäev, 19. juuni 2014

VEBi muinasjutuvestja kurb lõpp

Rainer Vakra leelotused Eesti lehtedes on järjest piinlikumad. Ei suutnud ta ühtegi oma õhkuheidetud väidet tõestada. Mis tegelikult juhtus VEB Fondi ümber?
Faktoloogia on ju teada:
1. Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidium määruse nr 2172-1 13.01.1992 alusel toimus NL Vnešekonombanki (VEB) kontodel hoitavate vahendite külmutamine, mida võib pidada Eesti juriidiliste isikute raha konfiskeerimiseks.
1991. a lõpus katkesid arveldused. Mingeid selgitusi ei järgnenud. Visalt hakkasid levima kuuldused kontode blokeerimisest VEB-is. Pöördumised VEB-i ja Vene Föderatsiooni peaministri poole jäid vastusteta.
Alles 24. märtsil 1992 saabus Eesti Panka VEB-i kiri, millega ametlikult teatati pankade kontode blokeerimisest.  Selgus, et kontode blokeerimise aluseks oli Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi määrus  "NSVL Välismajanduspanga tegevusest" nr 2172-1 13. jaanuarist 1992.
2. Eesti–Vene läbirääkimistel riiklike delegatsioonide tasandil, mis toimusid aastatel 1992–1994 ei saavutatud VEB-is külmutatud vahendite osas Venemaa vastuseisu tõttu mingit edu, kuigi VEB fondi osalusel valmistati ette mitmeid ettepanekuid olukorra lahendamiseks.
3. Venemaa vastuseisu tõttu ei võetud VEB-iga seonduvat 1998. a alanud Eesti-Vene uute läbirääkimistevoorude kavasse.
4. Vnešekonombanki (VEB) -i seisukohad külmutatud kontode osas ei ole muutunud tänaseni, mida tõendab VEB-i kiri Eesti Pangale nr 435/0011 01 16.08.2000.
Mis olid põhjused? Eesti Vabariik teatas , et ta ei osale NSVL välisvõla maksmises, sest pole olnud kunagi NSVL osa, vaid okupeeritud riik. Venemaa sellega ei nõustunud ning Kremli käsul võeti ära Eesti ettevõtjate rahad Moskvas, pangas VEB. Eesti Pank koondas Eesti ettevõtete nõuded. Mingit takistust eraettevõtajatele isiklikult asja ajada Moskvas, ei tehtud.

See on 15 aastat vana uudis, et Aadu Luukas sealt naftabojaaride abil raha kätte sai, viimati pandi lehte pärast Luukase surma Äripäev 23. oktoober 2006 "Luukase lahkumine". Tulemus: venelastega seotud Luukas saigi oma raha tagasi.
Venelastel oli veel teinegi skeem. Nimelt Vene sõjaväelane, Sotsiaalpanga ja Nowe panga omanik  Rubis (Mart Laar andis talle eriteenete eest Eesti kodakondsuse) asus oma ülemuste käsul odavalt kokku ostma sertifikaate. Eesmärk:  oldi veendunud, et suudetakse mõjutada Eesti õiguskaitseorganeid ning need hakkavad raha tagasi nõudma mitte raha äravõtnud Moskva pangalt, vaid hoopis Eesti riigilt! Nii läkski! Töötab!
Nüüd austatud ajakirjanikud uurige, kes neid sertifikaate siin Eestis odavalt kokku ostis ning kuidvõrd nad Vakra labase kampaaniaga seotud on. Head uurimist! 

Reede, 13. juuni 2014

SKP ei ole ühiskonna käekäigu mõõtmiseks adekvaatne näitaja

Delfi: http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/max-kaur-skp-ei-ole-uhiskonna-kaekaigu-mootmiseks-adekvaatne-naitaja.d?id=68873407

Viimane uudis sellest, et Eesti 
SKPlanges, aga tööpuudus vähenes ja inimeste rahulolu suurenes, näitas ilmekalt seda, et SKP ei mõõda enam kõike. Kui see vaid paar aastat tagasi inimeste teadvusesse jõudis, oli see paljudele üllatus. Endine hansapankur Indrek Neivelt oli esimene eesti prominent, kes võttis üles kriitika SKP ületähtsustamise suhtes.
Kogu ühiskonna käekäigu mõõtmiseks on SKP liiga piiratud näitaja. Stiglitz rõhutab, et ei saa sellise kompleksse süsteemi mõõtmiseks, nagu seda on ühiskond, olla vaid ühte näitajat. SKP arendati välja majandustegevuse mõõtmiseks, kuid seda on üha enam hakatud kasutama ühiskondliku heaolu näitajana.

Selleks ei ole SKP aga loodud ja seda ta ka ei mõõda. Vale arusaam SKP-st võib viia valede järeldusteni inimeste heaolu kohta ja tuua kaasa väärad poliitilised otsused. Nii ongi, et Eesti SKP vähenemine on seotud hoopis sooja talvega, mistõttu eestlased kütsid ja raiskasid "liiga vähe".

Muretsema ei peaks panema mitte ajutiselt vähenenud SKP vaid monopolide tegevus Eestis, mis tõstab üüratult hindu. Just monopoolsetes ettevõtetes käib ka palgaralli. Riigil oleks vaja sekkuda, kasutades konkurentsiameti võimu.
Ka see näitaja, et mis on SKP ühe inimese kohta eurodes, sisaldab seda moonutust, et kuskil monopolides on elanikkonna enamuse arvelt kõrged palgad ja põhjendamatult kõrged hinnad. Üheks oluliseks turuvalitsejaks on Eestis Swedbank, kes saadab oma Eestist saadud meeletu kasumi laenuna emapanka, kus see üüratute dividendidena rahvusvahelistele aktsionäridele välja maksatakse. Eesti riigile selle pealt hetkel makse ei maksta.
Eesti probleemid on tulevikku silmas pidades siiski väikesed, võrreldes tänaste rikaste riikidega. Nimelt on kogu see paljude rikaste riikide SKP jutt üha enam vastuolus sellega, mida need riigid ja rahvad tegelikult maailmamajandusele annavad. SKP, mis on seotud nende riikide ja rahvaste võimalusega hästi palju raisata, ei saa olla tulevikku suunatud edu.
See rikkus, mis on täna Põhja-Ameerikas ja Euroopa rikkamates riikides, pole midagi loomuliku. Nende kõrge elatustase pole enam mitte millegagi põhjendatud, kuna suur osa elanikkonnast ei tegele ühiskondlikult kasuliku tööga, vaid oleskleb riigi sotsiaalrahade varal.
Kui keegi tõsiselt arvab, et ühiskond, mis maksab inimesele tuhandeid eurosid kuus selle eest, et ta ei tööta, on jätkusuutlik, siis usub ta Münchhausenit, kes end soost ise juukseidpidi välja tiris.
Täna elab näiteks Soome veel selle varal, et eestlased käivad Soomes tööl, sest soomlased ei taha selle raha eest, mille eest töötavad eestlased, teatud töid enam teha. Kui see aga lõpeb, siis satub Soome vastamisi uute raskustega, sest kõige halvem on juba juhtunud: Soome alustala Nokia on minevik.
Soomlaste kokkukukkumine oma Nokiaga on väga tüüpiline näide. Ameeriklased tahtsid telefonitootmise üle maailma enda kätte saada. Lisaks on see suure kasumiga äri, mis toob rikkust majja. Ja me nägimegi, kuidas aeglaselt, aga kindlalt söödi Nokia ameeriklaste poolt tervest maailmast välja ning seejärel omandati peenraha eest. Soomlastele jäid tühjad pihud. Nii kukkus Nokia osakaal Soome ettevõtte tulumaksu laekumises 2010. aastaks vaid 2,5 protsendile. Veel 2007. aastal oli see 17 protsenti. Tänaseks pole enam midagi järele jäänud. Oluline osa Soome rikkusest haihtus ning Soome on tänaseks täiskäigul allakäiguspiraalil.
Ei maksa ikka naiivsusesse langeda. Suurvõimud võitlevad oma ettevõtete eest. Näiteks tehnika-, ja internetifirmad peavad maailmas domineeriva positsiooni eest võitlema konkurentide kokkuostmise teel. See on põhjus, miks Ameerika võimud lubavad Apple'il makse mitte maksta ning hoida sadu miljardeid dollareid offshore'is. Alles nüüd on see eurooplastele pärale jõudnud, sest Apple, Google ja Facebook ei taha makse maksta ka Euroopa Liidus.
Selle asemel, et käsi ette panna, lubavad eurooplased ameeriklastel turukonkurentsi alla suruda ning eeliseid saada. Soomlased jäid ka selle tõttu oma kuldvasikast Nokiast ilma. Ka Eesti riik peab oma suhtumist muutma ning Ameerika hiidudelt oma maksud kätte saama, ning see maksuraha peab minema meie inimestele, mitte aga ahnete suurkorporatsioonide taskusse pisikese võiduna Eesti riigi üle. Küll siis ka SKP paraneb