Estonia priimabaleriin Larissa Kaur 80

31.oktoobril 2021 a. saab 80. aastaseks minu ema, Estonia ooperi - ja balletiteatri kauaaegne priima Larissa Kaur. Priimabaleriin Larissa Kaur on tantsinud Estonia teatri laval üle 20 aasta. Tema rollide hulka kuuluvad Must ja Valge Luik «Luikede järves», peaosa «Uinuvas kaunitaris»  ja palju teisi tipprolle.  See oli õnnelik aeg eesti balletile, mis emale tähendas ka isiklikku lähedast tutvust balleti maailmatähtedega, nagu näiteks Rudolf Nurieviga St.Peterburgist.  Larissa Kaur oli 60ndate Eesti ilusaim naine, kes peale priimabaleriini rolli rahvusooperis Estonia oli ka Eesti ja Ida-Euroopa suuremate ning populaarsemate moeajakirjade fotomodell. Ta poseeris korduvalt ka moeajakirja «Siluett» kaanedaamina.  Ta oli kaunitar, kellest ammutasid inspiratsiooni paljud suured maalikunstnikud. Näiteks Olev Subbi maalis priimabaleriini. Ta inspireeris Georg Otsa, Eri Klasi, Peeter Sauli, Sulev Nõmmikut ning ka maestro Eduard Tubin on emale armukirju kirjutanud. Priimabaleriini lapselaps, minu tütar Viktoria (25) EKA magistrand, on uskumatu sarnane oma vanaemaga. Palju õnne, ema!

Max Kaur: Parvlaeva Estonia katastroof on alati aktuaalne. Katastroofis hukkunute lähedased pole saanud õiglast hüvitist.

Parvlaeva Estonia katastroof on alati aktuaalne ning jätkuvalt päevakorras, kuigi on möödunud märkimisväärselt palju aega. Mind, nagu kõiki teisi, kelle omaksed hukkusid tol pimedal sügisööl, külmas meres, kindlasti rahuldas see, et Eesti, koostöös Rootsi ja Soome riigiga, olid valmis avama katastroofi põhjuste uue uurimise, kuna loomulikult on tänapäevate vahendite olemasolul kergem uurida tragöödia tagamaid. Kiita tuleb ka erainitsiatiive uuteks uurimisteks, sest seda oodati ja loodeti. Siiski tahaks hoiatada neid, kes arvavad , et nende uute  uurimistega rahuldatakse kõik hukkunute omaste pretensioonid. Paljudel on justkui meelest läinud, et  laeva uppumise põhjustanud konstruktsiooni vigade tõttu kaebasid Estonia katastroofis lähedase kaotanud ja kannatanud kohtusse laeva klassifitseerija, Prantsusmaa firma Bureau Veritas ja laeva ehitanud ettevõtte Meyer Werft, nõudes hüvitiseks üle 40 miljoni euro. Prantsusmaa Nanterre'i esimese astme kohus tegi 19. juulil 2019 otsuse, millega jättis omaste kaebuse rahuldamata. On üheselt selge, et kompensatsioon, mille said enamik Estonia pardal lähedasi kaotanud inimesed, oli piinlikult sümboolne. Juba tol ajal oleks pidanud väljamaksed peredele ulatuma vähemalt üle 100 000 euro kanti, selle asemel said laeval hukkunute sugulased kümnekordselt vähem kui näiteks samalaadse lennuki või muu katastroofi puhul. Polnud mingit võimalust, et selle raha eest oli võimalik ema kaotanud väikelapsed üleskasvatada. Kuidas niisugune olukord sai juhtuda? Loomulikult tänu toonaste valitsejate ja ka hilisemate valitsuste süül. Selle asemel, et võidelda eesti inimeste kompensatsioonide eest, aidati hoopis kaasa kindlustusfirmadele, et nad saaksid maksta võimalikult vähe. Vaat seda peaks uurima, et süüdlasi valitsusest häbimärgistada! On selge, et selle küsimuse juurde tuleb tagasi pöörduda. Ning maksta lähedastele Eesti, Rootsi ja Soome riigi poolt välja summad hukkunute lähedastele, mis oleks õiglased. Täiendavalt tuleks omastele välja maksta kokku, minu hinnangul, ligikaudu 90 miljonit eurot, mis ei oleks Eesti, Rootsi ja Soome riigile ülejõukäiv summa, kuna need riigid on kaasvastutavad toimunu eest 28.09.1994 aastal, Läänemerel.

Max Kaur, parvlaeval Estonia hukkunute lähedane

Põhjarannik 28.09.2021.a.

Kes kaitseb Eesti kaevurit?

Ida-Virumaa roheline tulevik täna ikka veel hirmutab. Endiselt pole selge, mida Ida-Virumaa arenguplaanides toetatakse. Seisukoht, et põlevkivitööstus tuleb tervikuna sulgeda, on saanud tugeva vastasseisu osaliseks.

Eksperdid, nagu näiteks Raivo Vare, viitavad, et Eesti energiajulgeolek pole tagatud. Ei ole ka näha, et midagi tehakse, et see oleks tagatud. See tekitab palju arusaamatust ka Virumaa rahvas.

Eesti ei saa teha mingeid liigutusi oma rahvuslike huvide osas ainuüksi sellepärast, et Brüssel tahab. Brüssel tahab igasuguseid asju, sageli on aga need asjad vildakad või suisa kahjulikud.

Lahing põlevkiviõlitehase ümber on eriti kummaline. Põlevkiviõlil on maailmas suurt turgu. Tegemist on suurte kasumimarginaalidega äriga. Turg on Eestile kindlustatud paarkümmend aastat ette. Milles siis probleem? Tartu halduskohus probleemi ei näinud ja keeldus õlitehase ehitusluba tühistamast.

Kui riigieelarves pole raha, et põlevkiviõlitehase ehitust riigi poolt toetada, siis tuleks poliitikutel avameelselt sellest ka rääkida. Mitte ajada mingit rohepöörde juttu, samas kui Eesti energiajulgeolek on tagamata.

Juba praegu ostame me kallist elektrienergiat sisse Soomest, kes ei tooda seda aga mitte täielikult ise, vaid toob hoopis Venemaalt sisse odava hinnaga ja siis müüb eestlastele mitu korda kallimalt edasi. Ometi on see palju "mustem", keskkonnakahjulikum energia kui kõik see, mida tehakse Eestis! Sellist äraspidi Brüsseli loogikat mõista ei ole võimalik.

Eesti riigile ja eesti rahvale ei ole vaja, et Eesti Energia lõpetab põlevkivielektri tootmise aastaks 2030. Eesti riigile ja eesti rahvale on vaja, et Eesti Energia tagaks Eesti riigi energiajulgeoleku. Meid ei huvita, et Eesti Energia eesmärk on aastaks 2045 süsinikuneutraalsus, sest rahvast huvitab energia hind ja see, et leib oleks laual.

Ei saa nõustuda, et Ida-Virumaal likvideeritakse tuhandeid töökohti, samas jätkatakse sonimist, et tuleb tagada nii energiajulgeolek kui ka uued töökohad ja sotsiaalsed tagatised neile, keda see otseselt puudutab. Enne uued töökohad ja sotsiaalsed tagatised, alles seejärel võib kaaluda, mis põlevkivitööstusest jääb.

On väga hästi teada, et Brüsselil on kombeks muuta poliitikaid üleöö. Näiteks teatada, et raha on jälle vaja Kreekale või Itaalia finantsolukorra toetamiseks ning Ida-Virumaale lihtsalt ei jätku. Eesti peaks võtma äärmiselt ettevaatliku hoiaku, kolmandik Saksamaa toodetavast elektrist tuleb söest, väidab filosoofiadoktor Kalev Kallemets.

Sakslastele läheb korda energia hind. Ja just nende, sakslaste esindaja, eurokomissar Günter Verheugen oli see mees, kes läbirääkimistel Eesti astumise üle Euroopa Liitu nõudis kategooriliselt põlevkivitööstuse sulgemist Eestis. Mina soovitaksin Eesti valitsusel võtta positsiooni, et seni kuni Angela Merkel ei ole Ruhri söel töötavaid elektrijaamu kinni pannud, peab alles jääma ka Eesti põlevkivitööstus. Energiajulgeolek eelkõige! Ning kes teine veel kaitseb meie kaevureid, kui mitte Eesti riik?

Põhjarannik 8.juuli 2021.a.

Rahvas valigu otse nii presidenti kui linnapead

Presidendivalimiste karussell on Eestis alati rahvale huvi pakkunud, olgugi et rahvas presidenti valida ei saa.

Riigikogu avaistungil 2001. aasta septembris rõhutas vabariigi president Lennart Meri presidendi otsevalimiste taastamise olulisust, öeldes järgmised sõnad: "Presidendi otsevalimine annab rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises." Arvan, et paljudele tulevad need Lennart Meri sõnad täieliku ootamatusena. On selge, et presidendi otsevalimised ei ole sobilikud parlamentaarsele riigikorrale, seepärast on poliitikud pakkunud teist lahendust.

Siim Kallas on arvanud, et presidendi ja peaministri koha peaks ühildama, ning see tundub olevat realistlik ettepanek. Nimelt saab praeguse presidendi funktsioonid presidendikoha kaotamise järel üle anda teistele institutsioonidele, et saavutada võimude tasakaal. Kuid see kõik on tulevikumuusika.

Praegu on järgmise presidendi valimised lahti läinud ning tegemist on väga veidra vaatepildiga. Tavaliselt esitavad erakonnad suve hakuks ise kandidaadi presidendikohale ning suve lõpus valitakse president ära. Tänavu on teisiti.

Näiteks Jüri Ratas alustas oma kampaaniat õige ammu, kohe pärast tagasi astumist peaministri kohalt. Riigikogu esimehe valimised pidid saama selleks sümboolseks aktiks, mis tõestab Ratase ambitsioonide realistlikkust.

Kui Kaja Kallas sai peaministri kinnitamisel 70 häält, siis jäi mulje, et koalitsioonil on hääled presidendi valimiseks riigikogus koos. Kuid täiesti ootamatult sai Jüri Ratas riigikogu esimehe salajastel valimistel vaid 63 häält. See oli selge signaal, et osa riigikogu liikmeid ei taha presidenti ära valida riigikogus.

Miks? Sest miks peaks teised parteid näiteks Keskerakonnale reklaami tegema? Nad tahavad teha reklaami oma parteile ning oma esitatud parteilisele presidendikandidaadile, silmas pidades kohalike valimiste kampaania lähedust. Riigikogus saavad oma kandidaadi üles seada Reformierakond ja Keskerakond, kuna selleks on vaja 21 riigikogu liikme allkirja.

Paljud ju ei mõista, et EKRE, Isamaa ja sotsid on nišiparteid, kellel pole riigikogus piisavalt kohti, et presidendikandidaati üles seada. Nemad loodavad presidendivalimistel valijameeste kogule, lootes seal üles seada oma kandidaadi. Seetõttu käibki passimine.

Palju on räägitud parteiülesest kandidaadist, kuid siinkohal tahan hoiatada naiivsuse eest. Mingit parteiülest kandidaati ei tule. Riigikogust lähevad valijameeste kogusse parteilised kandidaadid ja teised parteid vaid lisavad parteilisi kandidaate valijameeste kogus juurde.

Olen veendunud, et kodanikel peab olema võimalus valida oma presidenti otse. Soome on samuti parlamentaarne riik, kuid riigipead valib neil otse rahvas. Samamoodi peaks inimesed saama valida otse oma kodukoha juhti, linnapead või vallavanemat.

See on aus. Siis saame ka suurema osaluse kohalikel valimistel.

Põhjarannik 10.06.2021

Presidendivalimised 2021

Eesti Keskerakonna esimees, Riigikogu esimees, ekspeaminister Jüri Ratas on väga hea presidendikandidaat. Kui aga me räägime laiapõhjalisest kandidaadist, siis miks mitte eesti ettevõtluse ja patriotismi lipulaev Hans H. Luik.

Kaunist Emadepäeva, kallis ema!

Emadepäeval loomulikul mõtlen oma armsale emale, Estonia ooperi - ja balletiteatri kauaaegsele priimale Larissa Kaurile, kes on tantsinud Estonia teatri laval üle 20 aasta. Tema rollide hulka kuuluvad Must ja Valge Luik «Luikede järves», peaosa «Uinuvas kaunitaris» ja palju teisi tipprolle. Oma suure loomingulise tee kõrval suutis ema mind ja minu õde kasvatada eesti kultuuri lainel, andes edasi soojust ja hoolivust. Kaunist Emadepäeva, kallis ema!

Palju õnne meie filmidiiva Eve Kivi!

Täna tähistab oma sünnipäeva filmidiiva Eve Kivi. On au olla Eve Kivi hea tuttav enam kui veerand sajandit. Hea meel oli Tallinna linnavolikogu liikmena 2013.a. esitada Eve Kivi Tallinna aukodanikuks. Olgu selleks "Viimne Reliikvia", Dean Reed, "Vallatud kurvid","Don Juan Tallinnas" või "Naiste sõda", meie diiva nimi on kahel sajandil ikka olnud huulil. Täna jätkab ta oma professionaalselt karjääri, mis rõõmustab. Palju õnne meie filmidiiva! 

Max Kaur kandideerib volikogusse valimisliidus, konkureerides Keskerakonnaga

/Seoses lähenevate kohalike valimistega olen konsulteerinud Jõhvi volikogu liikmetega, aga ka kohtunud paljude Jõhvi auväärsete inimestega, erinevate meie kogukondade esindajatega ning kuna toetus on päris suur, olen otsustanud kandideerida 2021. aasta valimistel Jõhvis.

Jõhvi Keskerakonna ridades on praegu teatud segadus. Olen jõudnud veendumusele, et õigem on kandideerida koos Jõhvi rahvaga ehk valimisnimekirjas. Olen olnud Jõhvi vallavanem ja Mustvee linnapea, igal pool on minu eesmärgiks olnud korruptsioonivastane võitlus, maksumaksjate raha säästlik kasutamine ning parem linnakeskkond inimesele. Jõhvit ootab parem tulevik ning selleks on vaja, et Jõhvi inimesed usaldaks oma valitsejaid ning aktiivselt osaleks valimistel oktoobris./

Jõhvi eelmine vallavanem Max Kaur kandideerib volikogusse valimisliidus, konkureerides Keskerakonnaga. Selle eest ähvardab teda erakonnast väljaheitmine.

Kaur ühineb valimisliiduga, mille moodustamise üks eestvedaja on Jõhvi volikogu eelmine esimees Niina Neglason, kes on praegu opositsiooni liider. Kaur ja Neglason olid koos Jõhvi eesotsas pisut üle kolme kuu eelmisel suvel, mil nad mõlemad volikogus ühe enamhäälega võimult tagandati. Kaur sõnas, et kuigi koos Neglasoniga Jõhvi juhtimise aeg jäi lühikeseks, oli koostöö hea ja ta loodab, et seda õnnestub pärast uusi valimisi jätkata.

loe lisa: https://pohjarannik.postimees.ee/7240842/johvi-endine-vallavanem-keerab-keskerakonnale-selja

Jõhvi 780

Sel aastal täitub 780 aastat Jõhvi esmamainimisest Taani hindamisraamatus, mis on üks tähtsamaid Eesti vanema ajaloo allikaid. 

Jõhvi ajaloo on üksikasjalikult kirja pannud ajaloolane, endine vallavolikogu esimees ja Jõhvi aukodanik Vallo Reimaa oma monograafias. Paljud mäletavad veel Jõhvi esmamainimise 750. aastapäeva tähistamist 1991. aastal. Taani hindamisraamatu alusel tähistasid toona mitmed teisedki Põhja-Eesti linnad ja külad oma esmamainimist. Sellel ajaloosündmusel oli kanda ka tähtis roll meie riigi taasiseseisvumisel, sest Taani kuningale kuulunud ürik viitab siinsete eesti külade järjepidevusele ja põlisusele.

Ida-Virumaa ajaloo jaoks on Taani hindamisraamatus kõige olulisemad leheküljed need, kust leiame Alutaguse muinaskihelkonna kirjelduse, mis hõlmab hilisemaid Jõhvi, Vaivara ja Iisaku kirikukihelkondade alasid. Taani hindamisraamatu "suurest Eestimaa nimistust" leiame järgmise loetelu: Kucarus (Kukruse) VII, Reuanal (Revino) V, Eteus (Edise) V, Gevi (Jõhvi) XX, Pategas (Paate) III, Poro (Puru) XXV. Rooma numbrid kohanimede järel tähistavad adramaade arvu. Põhja-Eesti külade keskmine adramaade arv jäi vahemikku viis kuni kümme. Sellega võrreldes kuulus Jõhvi oma 20 adramaaga suurte külade hulka.

Eelmisel sajandil sai Jõhvi linna staatuse 1938. aastal ning taastas iseseisva linnastaatuse 1991. aastal, eraldudes Kohtla-Järvest. 2005. aastal ühinesid Jõhvi vald ja linn. Loodetavasti 2025. aastal ühineb Jõhvi Toilaga. Peale selle võiks kaaluda ka praegu Kohtla-Järve koosseisu kuuluva Oru asula kaasamist ühte omavalitsusse.

2019. aastal said Jõhvi tähtpäeva tähistamisel alguse mitmed uued traditsioonid. Aruteludes kultuuriinimestega leidsime, et omavalitsuse päeva võiks tähistada igal aastal maikuu kolmandal laupäeval. Seega saaks Jõhvi päeva tähistada tänavu 15. mail, ühel ajal Eesti pealinna Tallinna päevaga.

Kaks aastat tagasi õnnestus muuta Jõhvi päev väärikaks sündmuseks mitte ainult Jõhvi, vaid kõigile Ida-Virumaa inimestele. Seni esimest ja viimast korda 2019. aastal toimunud Jõhvi päev algas valla vapilooma hirve skulptuuri juures tervitustantsuga.

Uue algatusena anti Jõhvi päeval raekojas toimuval vastuvõtul üle raemedalid eriliste teenete ja panuse eest valla arengusse. Jõhvi päeval austati meie seast lahkunud väärikaid ja tunnustatud inimesi küünalde süütamisega kalmistul. Kogu päeva toimusid promenaadil ja linna väljakutel kontserdid, kus esinesid valla rahvakultuurikollektiivid ja popartistid. Läbi viidi spordivõistlused, tehnikanäitused, atraktsioonid lastele, lemmikloomasõu. Õhtul oli suurejooneline ilutulestik.

Mõistetav, et nagu eelmiselgi aastal, ei ole koroonaviiruse tõttu ka tänavu Jõhvi päeva korraldada võimalik. Aga arvan, et maikuus tasub ikkagi sagedamini kui tavaliselt mõelda Jõhvi ajaloo peale. Usun, et 2022. aastal on taas võimalus suurejooneliselt Jõhvi päeva tähistada. 

(Põhjarannik 27.04.2021)

Ida-Virumaad ei tohi maha kanda

Hiljuti jahmatas Kaarel Tarand Sirbis Ida-Virumaa inimesi seisukohaga, et "Ida-Virumaad õitsvaks ja jõukaks teha ei ole Eesti riigi võimuses".

Valitsuse soov alustada raha kulutamist Ida-Virumaa olukorra parandamiseks toovat tema meelest kaasa "uusi ja ettenägematuid hädasid" Ida-Virumaale. Valida olevat kas "lõputud reanimeerimiskatsed sündmuspaigal või ulatuslik evakuatsioon, soovijate abistamine kolimisel elukõlblikumatesse piirkondadesse".

Inimesed ei tahtavat Ida-Virumaal kehva kvaliteediga keskkonnas elada ka siis, kui mingit tööd on. Lõpuks tõdes Tarand: "Jah, Narval on võimalus, kuid see on teisel pool piiri."

Kui seda kõike oleks arutanud kolm vana joodikut sauna taga, poleks ehk häda midagi. Maksumaksjate raha eest ilmuvast ajalehest seda lugeda on aga nagu noahoop selga. 

Kuid on ka teine nägemus, mille esitas ettevõtja ja endine riigitegelane Raivo Vare. Ta viitab õlitootmise perspektiividele Ida-Virumaal, looduslikult kauni Ida-Virumaa turismitööstuse perspektiividele. Olgem ausad, Eestis on siseturism alles perspektiivses arengufaasis. Ärgem unustagem välisturismi silmas pidades, et Eesti on nii unikaalse e-keskkonna kui ka looduse piirkond! Ida-Virumaa energeetika kogemus ei kao samuti kuhugi, see vaid siirdub elegantselt tuule- ja päikeseenergia tootmise suunas. 

Õiglase ülemineku protsess on ellu kutsutud, võimaldamaks piirkondade ja inimeste toimetulekut sotsiaalsete, tööhõive, majanduslike ja keskkonnamõjudega, mis kaasnevad Euroopa Liidu 2030. aasta kliimaeesmärkidega ning eesmärgiga saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Ida-Virumaale eraldab Euroopa Liit 340 miljonit eurot. Kindlasti vajab Ida-Virumaa suuremaidki investeeringuid. Selleks tuleb veel palju töö teha, et need investeeringud saada.

Mind häirib negativism riigiasjades, sest see puudutab paljude inimeste elu. Selleks, et kõike maha teha, pole vaja suurt midagi muud teha kui avada suu.

Meil on aga vaja Ida-Virumaa uuel moel üles ehitada, et saada jagu nõukogude aja pärandusest. Las saab selleks ülesehitustööks Narva vanalinna taastamine! Las areneb Ida-Virumaa keskus, Jõhvi linn, kuhu asuvad elama ja õppima noored, kes muudavad virtuaalse maailma Ida-Virumaa rahamasinaks!

Põhjarannik 06.04.2021

Jõhvi ootab kaasva eelarve ideid!

Ettepanekud ja ideed võib esitada paberil vallakantselei teenindusele aadressil: Kooli 2, 41595 Jõhvi, või digitaalselt allkirjastatult e-postile: johvi@johvi.ee. Ettepanekuid võib esitada iga vähemalt 16-aastane Jõhvi vallas elukohta omav isik. Ettepaneku hinnanguline suurus on minimaalselt 5 000 eurot (käibemaksuta). Vallavalitsus moodustab ettepanekute hindamiseks komisjoni, mis peab ettepanekutele hinnangu andma hiljemalt 15. mail. Ettepanekute hindamise tulemusena selgitatakse välja kuni viis ettepanekut, mis pannakse rahvahääletusele ning need avaldatakse valla veebilehel ja nendega saab tutvuda vallavalitsuse hoones. Ettepanekute hääletuse korraldab vallavalitsus kümne päeva vältel juuni kuus.

Gorbatšov 90

Keegi on öelnud, et Reagan, Gorbatšov ja Mandela mõjutasid kõige rohkem eelmise sajandi teise poole ajaloo sündmusi. Nad muutsid maailma. Reaganile veel Nobelit ei antud. Sotsialistlik Lääne-Euroopa ei mõistnud veel, mida tegi see USA titaan. Gorbatšov oma Nobeli sai. Ta tuli, et anda maailmale võimalus olla vaba. Eesti ja kogu Ida-Euroopa seda võimalust kasutamata ei jätnud.

Noorena mäletan veel neid aegu, mil Miša Gorbatšov Tallinnas käis. Tehnikaülikooli lähedal toimus meie ajalooline kohtumine. Olin oma koeraga jalutamas Mustamäe metsas, kui suurte limusiinide korteež lendas läbi männimetsa ülikooli kuuenda korpuse poole. Oli kummaline situatsioon. Teed olid lumest puhtaks aetud. Mustamäe noor männimets, mina spanjeliga, talv ja lumi ning Kremli unistaja vaatab aknast välja! Gorbatšovi silmadest võis välja lugeda tumma mõistmist, et siin elatakse ilmselt juba teist elu kui NL avarustes... 2011.a. tähistas see suurmees oma 80 juubelit, mitte küll Moskvas, vaid Londonis, Albert Hallis. Sest ta on ammu juba globaalne mees. Ja tema külalisteks oli kogu vaba maailm.

Eesti rahva võitlus omariikluse eest on imetlusväärne

Võitlus iseseisvuse eest on väikerahvastele alati kannatuste rada. Ikka ja jälle peab inimestele seletama, et Tartu rahu tõi inimestele bolševistliku Lenini valitsuse lüüasaamine Eesti vägedelt.

Keegi ei kinkinud Eestile iseseisvust, see tuli Vabadussõjas relv käes välja võidelda. Bolševistlike hordide lüüasaamine Eestis, tervikuna Balti riikides, oli šokk, mida mõned ei suuda tänaseni üle elada.

Eestil tuli taas asuda võitlusse omariikluse taastamiseks laulva revolutsiooni ajal. Eesti NSV KGB ülema asetäitja Vladimir Pool on nüüd oma mälestustes heitnud valgust toimunud sündmustele. Kõik sai alguse NLKP KK sekretäri, hilisema poliitbüroo liikme Vadim Medvedevi absoluutse saladuskatte all toimunud suvisest visiidist Eestisse aastal 1987.

Salakohtumisel Tartu riikliku ülikooli rektori Arnold Koobiga, millel osalesid KGB töötajad, esitati talle küsimus, miks eestlased venelasi ei salli. Koop seletas, milles tegelikult asi on, rääkis siis Molotovi−Ribbentropi paktist kui eesti kultuuri ja keelt ähvardavast ohust.

Me loomulikult ei tea, mis salakange liigutasid Medvedev ja tema liitlane, poliitbüroo liige, keskkomitee sekretär Aleksandr Jakovlev, kuid järgnes murranguliste sündmuste jada. Nelja mehe, sealhulgas Kallase ja Savisaare ettepanekuna ilmus Tartu kohalikus parteilehes IME programm. Loomeliitude pleenum tõmbas hädakella Eesti arengu osas. Karl Vaino kukkus Eesti kompartei juhi kohalt. Tema kohale asunud Vaino Väljas asus vedama Eesti NSV ülemnõukogu istungit, mis kuulutas 16. novembril 1988 välja suveräänsuse.

Suhteliselt vabade valimiste tulemusel sai Eesti NSV endale Savisaare ja Meri valitsuse, mida ei moodustanud kompartei. Balti kett, olles jõulisem demonstratsioon väikerahvaste poolt vabaduse nimel, mida maailmas kunagi nähtud, viis 1991. aasta 3. märtsil toimunud rahvahääletusel sellise tulemuseni: küsimusele "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" vastas "jah" peaaegu neli viiendikku hääletanutest. Rahvahääletus, mida kaugel 1943. aastal Teheranis nõudis Stalinilt USA president Roosevelt, oli Eestis toimunud. Rahvas oli oma sõna öelnud.

1991. aasta augustiks oli Eesti rahvas taas suutnud bolševistlikud hordid üle mängida ning omariiklus oli taas kehtestatud. 1918 oli ime, 1991 samuti. Hoiame seda imet meie riigi 103. sünnipäeval.

Põhjarannik 23.02.2021

Meie akadeemik 98

Eesti akadeemik Mihhail Bronštein tähistab 23.jaanuaril oma 98. sünnipäeva Akadeemik Bronštein on üks nendest Peterburi intellektuaalidest, kes saabusid Eestisse õppejõududena ning tegid Eestis karjääri, mis ehk konservatiivsetes nõukogude keskustes oleks olnud võimatu. Tema panus meie eliidi kasvatamisel on olnud hindamatu. Seepärast on loogiline, et Bronštein andis palju kaasa ka Eesti iseseisvuse taastamise protsessile, toetades oma endisi tudengeid.Bronštein on see majandusmees, kes jõudis Gorbatšovi nõuniku staatusesse. Just temale kuulub agrotööstuskomplekside idee, millega tollal äsja Kremli Olümpose tippu jõudnud Mihhail Gorbašov välja käis. Pole kahtlust, et see tegevus toetas Gorbatšovi liikumist suurriigi liidri kohale ning see muutis maailma ajaloo käiku. Akadeemik Bronšteini vitaalsus on olnud hämmastav. Ta suutis olla õpetaja sõna otseses mõttes president Lennart Merile, peaminister Andrus Ansipile ja paljudele teistele. Bronštein on ka minu teadustöö aujuhendaja. Palju õnne eesti teaduse grand old man!

Max Kaur: Ida-Virumaa vajab miljardeid eurosid ja stabiilsemat võimu

Uude aastasse läheme vanade probleemidega. Ida-Virumaa tulipunktideks jäävad käesoleval aastal kohaliku majanduse areng ja haldusreformi uue etapi aktuaalsus.

Vajadus Ida-Viru maakonna intensiivsema arengu järele on olnud pikka aega päevakorral. Midagi on ka tehtud: Narva, Jõhvi ja Sillamäe tehnoparkide ehk ettevõtmise toetamine ja arendamine, põlevkivitööstuse programmi ja turismi arendamine jne.

Seetõttu oli eriti üllatav otsus mitte suunata Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondist kogu 340 miljonit eurot Ida-Virumaale, vaid kokku kolme maakonda. Oli ju fondi raha üheselt mõeldud rohepöördega kaasnevate mõjude leevendamiseks ning vaid nendele piirkondadele, kus kaevandatakse fossiilkütuseid elektrienergia tootmiseks. Rohelise sea arendamine Jõgevamaal võib olla hea idee, aga mitte Ida-Virumaale mõeldud raha eest. 

2020. aasta veebruaris esines Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledžis kõnega minu kauaaegne kolleeg Tallinna linnavalitsuse ajast, Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson. Ta rääkis investeerimispaketist, millega taheti toetada majandussektoreid Euroopa Liidu eri osades. Eelkõige räägiti Kreekast, Itaaliast, Poolast, aga ka Ida-Virumaast. Tänaseks ei ole sellest midagi kuulda, ning seda olukorras, kus teadlased ja analüütikud leiavad, et Ida-Viru maakond vajab 10 aasta jooksul miljardeid eurosid.

Iga areng vajab stabiilsust. Räägime siis kas haldusreformist ning omavalitsuste demokraatia arengutest. Haldusreform on üks neid sõnaühendeid, mida Eesti poliitikud on eriti ohtralt kasutanud. Elu on aga edasi läinud ning numbrimaagia asemel oleks meil vaja vaadelda omavalitsuste sisulise töö külgi: kas tõesti pole enam midagi võimalik paremaks teha?

Ise sain kogemusi haldusreformi edendamisega Peipsimaal. Viiest omavalitsusest tekitasime ühe omavalitsuse − Suur-Mustvee. Ida-Virumaal, kuhu pärast haldusreformi jäi kaheksa omavalitsust, tunduvad paremas seisus olema Alutaguse ja Lüganuse.

Ka Jõhvi on alati olnud avangardis. Juba 2005. aastal ühinesid vald ja linn, järgmise sammuna peaks Jõhvi ühinema Toilaga. Peale selle võiks kaaluda ka Oru aleviku kaasamist.

See, et Eesti suutis 2017. aastal läbi viia ulatusliku omavalitsuste arvu vähendamise, on imetlusväärne. Ometi ei lahendanud see mitmeid olulisi probleeme, mis omavalitsuste ja nende elanike ette on kerkinud. Üks silmatorkavamaid probleeme Eesti väiksemates omavalitsustes on võimu ebastabiilsus, mida õhutavad mõningane korruptiivne õhkkond ja käitumine.

Sellest olukorrast lähtudes peame leidma need lahendused, mis tagaksid demokraatlikuma ja stabiilsema võimukorralduse. Üks olulisi ettepanekuid seisneb selles, et kaaluda omavalitsustes linnapea ja vallavanema otsevalimist. See ei tähendaks meie praeguse mudeli olulist muutust. Mingit diktatuuri ei tuleks, kuna omavalitsusjuht on alati aruandekohustuslane volikogu ees.

Omavalitsusjuhi tagasikutsumise küsimus on samuti võimalik lahendada. Näiteks saaks linnapead tagasi kutsuda omavalitsuse elanike rahvahääletusega või volikogu otsusega, kus omavalitsusjuhi ametist maha võtmiseks ei piisaks mitte 50%+1 häältest, vaid vaja oleks näiteks 2/3 häälteenamust. See stabiliseeriks seda kaootilist olukorda, mis on haaranud juba liiga paljusid Eesti linnu ja valdu.

Loomulikult otsustab kõike valija ning kui valija usaldab kohaliku võimu esindajaid, siis tuleb ta ka valimistele. Samas võiks tõsiselt kaaluda eeskuju teistest demokraatiatest, kus hääletamine on üks kodaniku kohustustest.

(Põhjarannik 12.01.2021)