Vajadus Ida-Viru maakonna intensiivsema arengu järele on olnud pikka aega päevakorral. Midagi on ka tehtud: Narva, Jõhvi ja Sillamäe tehnoparkide ehk ettevõtmise toetamine ja arendamine, põlevkivitööstuse programmi ja turismi arendamine jne.
Seetõttu oli eriti üllatav otsus mitte suunata Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondist kogu 340 miljonit eurot Ida-Virumaale, vaid kokku kolme maakonda. Oli ju fondi raha üheselt mõeldud rohepöördega kaasnevate mõjude leevendamiseks ning vaid nendele piirkondadele, kus kaevandatakse fossiilkütuseid elektrienergia tootmiseks. Rohelise sea arendamine Jõgevamaal võib olla hea idee, aga mitte Ida-Virumaale mõeldud raha eest.
2020. aasta veebruaris esines Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledžis kõnega minu kauaaegne kolleeg Tallinna linnavalitsuse ajast, Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson. Ta rääkis investeerimispaketist, millega taheti toetada majandussektoreid Euroopa Liidu eri osades. Eelkõige räägiti Kreekast, Itaaliast, Poolast, aga ka Ida-Virumaast. Tänaseks ei ole sellest midagi kuulda, ning seda olukorras, kus teadlased ja analüütikud leiavad, et Ida-Viru maakond vajab 10 aasta jooksul miljardeid eurosid.
Iga areng vajab stabiilsust. Räägime siis kas haldusreformist ning omavalitsuste demokraatia arengutest. Haldusreform on üks neid sõnaühendeid, mida Eesti poliitikud on eriti ohtralt kasutanud. Elu on aga edasi läinud ning numbrimaagia asemel oleks meil vaja vaadelda omavalitsuste sisulise töö külgi: kas tõesti pole enam midagi võimalik paremaks teha?
Ise sain kogemusi haldusreformi edendamisega Peipsimaal. Viiest omavalitsusest tekitasime ühe omavalitsuse − Suur-Mustvee. Ida-Virumaal, kuhu pärast haldusreformi jäi kaheksa omavalitsust, tunduvad paremas seisus olema Alutaguse ja Lüganuse.
Ka Jõhvi on alati olnud avangardis. Juba 2005. aastal ühinesid vald ja linn, järgmise sammuna peaks Jõhvi ühinema Toilaga. Peale selle võiks kaaluda ka Oru aleviku kaasamist.
See, et Eesti suutis 2017. aastal läbi viia ulatusliku omavalitsuste arvu vähendamise, on imetlusväärne. Ometi ei lahendanud see mitmeid olulisi probleeme, mis omavalitsuste ja nende elanike ette on kerkinud. Üks silmatorkavamaid probleeme Eesti väiksemates omavalitsustes on võimu ebastabiilsus, mida õhutavad mõningane korruptiivne õhkkond ja käitumine.
Sellest olukorrast lähtudes peame leidma need lahendused, mis tagaksid demokraatlikuma ja stabiilsema võimukorralduse. Üks olulisi ettepanekuid seisneb selles, et kaaluda omavalitsustes linnapea ja vallavanema otsevalimist. See ei tähendaks meie praeguse mudeli olulist muutust. Mingit diktatuuri ei tuleks, kuna omavalitsusjuht on alati aruandekohustuslane volikogu ees.
Omavalitsusjuhi tagasikutsumise küsimus on samuti võimalik lahendada. Näiteks saaks linnapead tagasi kutsuda omavalitsuse elanike rahvahääletusega või volikogu otsusega, kus omavalitsusjuhi ametist maha võtmiseks ei piisaks mitte 50%+1 häältest, vaid vaja oleks näiteks 2/3 häälteenamust. See stabiliseeriks seda kaootilist olukorda, mis on haaranud juba liiga paljusid Eesti linnu ja valdu.
Loomulikult otsustab kõike valija ning kui valija usaldab kohaliku võimu esindajaid, siis tuleb ta ka valimistele. Samas võiks tõsiselt kaaluda eeskuju teistest demokraatiatest, kus hääletamine on üks kodaniku kohustustest.
(Põhjarannik 12.01.2021)
