Swedbanki nõukogu esimees, sotsialist ja endine Rootsi peaminister Goran Persson ja tegevjuht Anders Karlsson Stockholmis pressikonverentsil. (Foto: Scanpix)
Mõni aeg tagasi võisime teleuudistes näha, kus soliidsed härrasmehed püüdsid siseneda Swedbanki klientidele mõeldud peauksest, kaasas mingid paberid, kuid nende nina ees löödi uks kinni. Tegemist oli Swedbanki enda privaatpanganduse klientidega, kes pangale tohutut kasu toovad. Ometi suhtus pank nendesse just nii. Paberites oli kirjas palve kohtumiseks, et saada selgust ühes panga poolt soovitatud investeeringus ning leida lahendus.
Eesti on ju õigusriik, toimib turumajandus, siin valitseb hea äritava, klientidesse suhtutakse austusega, nad on kaitstud seadusega ning järelevalvet teostavad mitmed riigiasutused. Swedbank aga leidis, et heast äritavast parem on kuldklientide ees uks nende nina all kinni lüüa.
See meenutas mulle aga üht teist lugu…
See oli 17. novembril 2017. aastal, kui Euroopa Liidu tippkohtumise järel Göteborgis, saabus Landvetteri lennuväljale Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas, kes oli sel hetkel Euroopa Liidu kõrgeim esindaja, Euroopa Liidu Nõukogu presidentuuri juht. Eesti oli Euroopa Liidu eesistujariik. Mõni inimene ei mõista sageli, et riigijuhid pole päris tavalised kodanikud, vaid oma rahva, oma riigi või rahvusvaheliste institutsioonide esindajad, kellega suhtlemise määrab ära diplomaatiline etikett. Suursaadik Laidre on kirjutanud raamatu, mis diplomaatilise etiketi ajaloost räägib.
Tavainimesele võib see etikett tunduda vahel kummalisena, kuid tegelikult on diplomaatilisel etiketil sügav mõte, ta ei lase ühtedel riikidel alandada teisi riike, mis tahes põhjusel. Iga minut riigipea, rääkimata Euroopa Liidu eesistuja graafikust on läbimõeldud, et vältida mistahes piinlikke seiku või ootamatust. Ratas viibis lennujaama vipiruumis oodates oma lendu ning sealt saadeti Eesti delegatsiooni silme all lendudele kahe teise riigi delegatsioon. Peaminister Ratase ees aga löödi teel lennukisse Landvetteri lennujaama uks nina all lihtsalt kinni ja lennuk tõusis õhku ilma delegatsiooni ja Jüri Rataseta, kes oli rutanud järgmisele tähtsale üritusele.
Loomulikult tegemist on ennekuulmatu looga. Kas te kujutate ette, et Angela Merkeli nina ees, kes kasutab ka sageli mitte Saksa riigi lennukeid, vaid rahvusvahelisi lende, lüüakse nina all uks kinni ja teatatakse, et sina tädi, mine puhka jalga?
Milline oli siis Rootsi reaktsioon sellele täiesti pöörasele diplomaatilise etiketi rikkumisele? Sisuliselt reaktsioon puudus. Rootsi valitsus käskis vastata Landvetteri lennujaamal, kes konstateeris, et selline lugu juhtus jah, piloot pani lennuki mootorile hääled sisse ja lendas minema. Lennujaama operaatorfirma Swedavia keeldus ütlemast, kes see piloot oli, kes sellise sigadusega hakkama sai. Landvetteri lennujaama direktor Charlotte Ljunggren tõdes moka otsast, et ta olevat Stockholmist saanud kirja selle kohta, et Eesti delegatsioon polevat rahul olnud sellega, kuidas neid koheldi.
Ljunggrenile ei tulnud pähegi mõtegi, et miks neid summiteid seal Rootsis korraldatakse, kui tasemel teenust ei suuda pakkuda. Tal ei tulnud pähegi, et Eesti ei olnud antud juhul mitte ainult Eesti, vaid Euroopa Liidu Nõukogu presidentuuri juhtriik. Loomulikult ei järgnenud mitte mingit reaktsiooni Rootsi saatkonnalt Tallinnas. Ei tulnud reaktsiooni ka Rootsi peaminister Löfvenilt ega Rootsi valitsuselt.
Lennujaama poolne seletus piirdus tõdemusega, et lennujaamas olid väga tähtsad mehed ja naised ning tühisele Euroopa Liidu eesistujariigi delegatsioonile ei suudetud VIP-saatjat leida. See juhtum lennuväljal viib mõtteni, et kas polnud see läbimõeldud provokatsioon Eesti riigi vastu? Eesmärgiga halvustada ja alandada Eesti riiki, eesti rahvast?
Kas me näeme esimest korda sellist Rootsi riigi ja tema ametimeeste suhtumist? Mina olen selle suhtumisega kokku põrganud, nagu kõik parvlaeval Estonia hukkunute omaksed. Parvlaeval hukkus minu vanaema, õde ja tüdruksõber. Parvlaev Estonia tehnilise haldusega tegeles Rootsi firma Nordström & Thulin AB, igapäevase tehnilise korrashoiuga tegeles üks superintendant ja üks müügijuht Stockholmis. Parvlaeva kontrollis Rootsi Mereadministratsioon. Viimasel ajal on tulnud palju uut informatsiooni parvlaeva hukkumise kohta. Rootsi poolne reaktsioon on olnud vaikimine, eitamine, ajakirjanike ülbe eiramine, hukkunute omastele mitte vastamine. Raske on leppida sellise suhtumisega Läänemere suurimasse katastroofi.
Mida me siis imestame, et sellise käitumise on Rootsi pangad nüüd kaasa toonud ka Eestisse. Ilmselt on ka Swedbanki nõukogu juhtivale sotsialistist endisele Rootsi peaministrile täiesti normaalne suhtuda naaberriikidesse kui banaanivabariikidesse.
Sellises maailmas on loomulik, et Rootsi pank hävitab eestlaste pensionifondid, aga Rootsi pensionäride pensionifondidega on kõik korras. Rootsi pensionäre Swedbank kardab. Eestlasi aga võib röövida ja siit saadud kasumi Rootsi tassida ja selle arvelt tüsedaid dividende maksta.
Kui kaugele võib Swedbank oma pettustega minna, said tunda Swedbanki privaatpanganduse kliendid. Swedpanga abil ja vahendusel koguti eestlastelt kokku 8,4 miljonit eurot ja osteti Rumeenias 46,3 ha maad. Rumeenia põllumaa hektari keskmine hind oli tollal 1000 eurot, seega oli investeeringu väärtus kirvega lüües 46300 eurot. Kuid Swedbanki abiga osteti need maad 8,4 miljoni euro eest!
Kusjuures pani pank oma taskusse vahendustasuna veel 200 000 eurot ehk rohkem kui oli kogu ostetud maa tegelik väärtus. Pank jätkas endale „investeerimisprogrammi“ juhtimistasude maksmist. On uskumatu, et teades, kuidas investorite raha on raisatud, hakkas Swedbank ebaõnnestumist klientide eest varjama ja venitama, et saavutada igasuguste panga vastu suunatud nõudmiste aegumine.
Pärast on Swedbankil on olnud jultumust väita, et dokumendid toimunust pole säilinud. Swedbank ei taha Eestis millegi eest vastutada. Kõiges on süüdi lollid eestlased ise. Nagu eespool kirjutasin, võisime televisiooni vahendusel jälgida, kuidas Swedbank lööb oma kuldklientide nina all panga ukse kinni, sest kuldkliendid liialt palju kaebavad.
Arvan, et Eesti riigil on ammu aeg hakata vaatama, kas selline pangandusasutus Eesti Vabariiki kui õigusriiki, kus valitseb hea äritava, ikkagi sobib.
https://objektiiv.ee/max-kaur-eesti-riigil-on-aeg-kaaluda-kas-eestlasi-alandav-swedbank-siia-uldse-sobib/
