Tänaseks on selge, et tegemist polnud õnnetusega, vaid kuriteoga. 852 inimese uppumine ei saa jääda tänases ühiskonnas lõputult saladuselooriga kaetuks. Rohkem kui kaks aastakümmet on piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni. Kas on siis juhus, et Estonia laevahuku ümber tiirles KGB agent Herman Simm? Parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina Herman Simm. See oli tähtis lõik, kuna käis veider tegevus Paldiski ülevõtmisel või hoopis kuritegelikuks paljaks varastamiseks. Just Harjumaa paiknesid siis veel Vene väeosad, mille sõjarelvastuse vastu tunti huvi siin ja sealpool ookeani ning mida veeti Estonial. Meie võimud peaksid Simmi käest Estonia kohta tõe kätte saama. Selgitusi ja vastuseid peaksid hakkama andma ka tolleaegsed Eesti, Soome, Rootsi ning EL ja NATO juhid, et lõpuks selgitada välja asjaolud seoses Estonia laeval toimunuga.
On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel sõjalised õppused. Siin juures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu miks laevad, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Selge, et täna vajame uut sõltumatut uurimiskomisjoni parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Eesti kui riik saaks käituda tõelise eeskujuna, kes näitab, et meie riigi jaoks on prioriteet kodanik ja tema rahva turvalisus.
Olen ka ise asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses kolm lähedast inimest – vanaema oli reisijate hulgas, õde ja tüdruksõber laevapersonali seas.
