esmaspäev, 28. september 2009

Kasahstan asub juhtima Euroopat

2010.aastal asub Euroopa julgeoleku -ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) eesistuja kohale Kasahstan. Paljud eksperdid on esitanud sellega seoses küsimuse: mil moel saab see Kesk-Aasia riik kaasa aidata OSCE-l strateegiliste eesmärkide saavutamisele? Ja kas üldse Kasahstani sise-ja välispoliitika vastab organisatsiooni kriteeriumitele?

9.septembril lõppes Washingtonis Euroopa julgeoleku ja koostöökomisjoni ehk teise nimega Ameerika Helsingi komisjoni ning USA riigidepartmeangu ühisfoorum, kus arutati Kasahstani OSCE 2010.aasta eesistumise küsimusi. Vaatamata kriitikale Astana aadressil seoses inimõiguste olukorraga, sõnavabadusega ja valitsusväliste organisatsioonidega, näidati ka seekord Kasahstani vastu suurt usaldust. OSCE Parlamentaarse Assamblee asepresident Benjamin Cardin märkis, et "vaatamata muret tegevale raportile inimõiguste järgmise osas Kasahstanis" on OSCE Parlamentaarne Assamblee valmis Astanaga koostööks eesistumise küsimustes.

Kui ei juhtu midagi erakorralist saab Kasahstanist ühena esimesena endisest NSVL-st väljakasvanud riikidest autoriteetse rahvusvahelise organisatsiooni juhtriik.

Ärme me unustame, et selle Kesk-Aasia riigi elanikkona enamus on islamisusulised. Tegemist on regiooni stabiilsema riigiga, kus ei ole ei rahvustevahelisi ega usulisi konflikte. Ning miks ka mitte just Kasahstan on täna võimeline võtma endale vahendaja rolli islamimaailma ja Euroopa vahel.

Eurasian Transition Groupi presidendi Michael Laubschi arvates lääneriikide tähelepanu on lähimas tulevikus suunatud just sellele, kuidas Kasahsatn ennast näitab Asaia ja Euroopa vahelise ning Euroopa ja SRÜ riikide vahelise sillana.

OSCE prioriteet järgmisel aastal ning pikemaski perspektiivis on stabiilsuse tagamine Kaukaasias ja Kaspia mere regioonis. OSCE püüab väljatöötada uusi mehhanisme konfliktide lahendamiseks selles piirkonnas. Kasahstanil on reaalne šanss mängida erapooletu vahendaja rolli, kes on võimeline kaasaiatama enimohtlike konfliktide neutraliseerimisele.

Ilmselt aitab Kasahstani eesistumine uuendada ka OSCE tegevuse metodoloogiat. Üles on tõusnud diskussioon OSCE otsuste rahvusvahelis-õigusliku iseloomu üle, sest praegu on otsustel ainult poliitiline kaal. Vajadus on ka OSCE koha määramiseks suhetes teiste rahvusvaheliste institutsioonidega nagu näiteks SRÜ jne. Läbinähtav on ka küsimuse tõstatumine relvastukontrolli uue formaadi osas, seda enam et just selles valdkonnas on OSCE-l kogemusi. Eriti oluline organisatsiooni kui terviku jaoks on selliste mehhanismide väljatöötamine, mis võimaldaks OSCE-l tegutseda konfliktide ennetajana, et vältida konfliktide kasvamine "kuuma faasi". Praegu kehtiv otsuste vastuvõtmise mehhanism, ei võimaldada OSCE potensiaali selles suunas efektiivselt realiseerida.

Heritage Foundationi eksperdi Ariel Coheni arvates on Kasahstani eesitumine OSCE-s tõsine väljakutse kogu vabariigile ja tema diplomaatiale. Rääkimata OSCE lääneriikidest liikmete kõrgendatud ootustest. Kasahstani enda jaoks on eesistumine OSCE väga tähtis demokraatlike reformide jätkamise osas. Vaatamata paljudele jooksvatele probleemidele, innustab organisatsiooni eesistuja staatus Astanad kiirendama seadusandlike normide lähendamist üldeuroopalikele standartitele inimõiguste valdkonnas, ajakirjandusvabaduse, rahvusvähemuste ja religioosete vähemuste osas.

teisipäev, 15. september 2009

ESTONIA lasti põhja?

Estonia vajab tõde. Estonial ligi tuhande inimese uppumine ei saa jääda tänapäeva Euroopa Liidus lõputult saladuselooriga kaetuks. Viisteist aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Erinevad versioonid toimunu kohta on vastukäivad, tõde ei toonud lähemale ka riigi uurimiskomisjoni lõppraport ega hilisemad ametlikud selgitused. Pigem on päevavalgele tulnud uusi fakte, mis lükkavad varem teadaolevad asjad kindlalt ümber. Selge, et vajame uue sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni kus efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise eesmärgil, peaks kuluma ka hukkunute sugulased. Eestis on saabunud aeg, kus ärimaailmas ja poliitikas tulevad ilmsiks saladused ja tehingud, millest on möödunud kuid ja aastaid. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni, ka loomulikult too aeg peaministri Mart Laari käest. Selgitusi peaksid hakkama andma tolleaegsed Soome, Rootsi, Eesti juhid ning tolleaegsed Venemaa, EL ja NATO juhtkond, et lõpuks selgitada välja asjaolud seoses Estonia laeval toimunuga.

Tegemist ei ole õnnetusega. On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel NATO suurõppused ning reeglina kurseerisid selles piirkonna akvatooriumis ka Vene tuumaallveelaevad. Siin juures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu miks NATO väed, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Miks ei võtnud midagi ette Venemaa mereväe juhtkond? Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Tänaseks on üheselt saab selgeks, et tegemist ei olnud õnnetusega. Kes oli selle tragöödia organiseerija, kes läbiviija ja kes vastutab hukkunute perekondade ees, sellele ootavad vastust nii hukkunute omaksed kui ka laiem Euroopa avalikkus. Ka ise olen asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses õde ja vanaema ning armastatava inimese.

Uus Estonia uurimiskomisjon. Selge, et täna vajame uut sõltumatut uurimiskomisjoni parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Arvan, et tähtis oleks uude võimalikku moodustavasse komisjoni kaasata, efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise nimel, ka hukkunute sugulased. Omaksed ja lähedased uurimiskomisjonis oleks loogiline, demokraatlik, ja loomulikult inimlik samm.

Küsime ka Herman Simmi käest. Ei maksa unustada, et parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina Herman Simm. Just Harjumaa paiknesid siis Vene väeosad, mille sõjarelvastuse vastu tunti huvi siin ja sealpool ookeani ning mida veeti Estonial. Ja kaugeltki pole juhus, et Simm organiseeris pärast Estonia hukku lindiskandaali. Kõigepealt lasi ta põhja Estonia, ja siis üritas ka Savisaare lindiskandaaliga põhja ajada. Ja tagatipuks kogu Eesti julgeoleku! Meie võimud peaksid Simmi käest Estonia kohta tõe kätte saama. Oli ju Simm Mart Laari usaldusalune ning temast tegid parempoolsed õige pea Eesti politseipealiku.


Vene-Saksa gaasitoru Nord Stream ja Estonia. Arvan, et Rootsi, Soome ja Eesti valitsused peaks lisatingimusena gaasitrassi ehitamiseks loa andmisel esitama Nord Streamile kui gaasitrassi rajajale nõudmise 1994.aasta septembris Läänemeres uppunud parvlaeva Estonia ülestõstmiseks. See oleks igati asjakohane, loogiline ja ka tehniliselt täiesti võimalik samm. See oleks suurepärane võimalus parandada rahvusvahelisi suhteid regioonis, eeskätt Eesti, Soome, Saksa, Euroopa Liidu, NATO ja Venemaa vahel. Loodan, et järgmine võimukoalitsioon saab kindlasti hakkama "Estonia" ülestõstmisega.

Estonia peab üles tõstma. Eesti kui riik saaks käituda tõelise eeskujuna, kes näitab, et meie riigi jaoks on prioriteet kodanik ja tema rahva turvalisus, et see on sama oluline kui lääneliku demokraatia juurutamine Afganistanis ja Iraagis. Olen ise seisukohal ning toetan siinjuures rootsi ja eesti poliitikute arvamust, et tõe nimel peab Estonia üles tõstma. Kallis ta tõesti on, aga tänapäeval tehniliselt täiesti võimalik. Aatomiallveelaev Kursk ju tõsteti! Küsimus on riigi tegelikes prioriteetides. Vähemalt meil, sugulastel oleks siis võimalus matta Estonial hukkunud kristliku kombe kohaselt ning tõevalguses.

neljapäev, 10. september 2009

09.09.09. Armastuse pealinnas

Juhuse tahtel olin just sel maagilisel päeval oma toetajate, kaasvõitlejate ning lähimate sõpradega armastuse pealinnas Pariisis! Meil oli tore lõunasöök hotelli Ritz restoranis, kus õhtustas vahetult enne surma printsess Diana. Kas Eiffeli tornist lastud Amori nool tabas ka mind Pariisis sel maagilisel 09.09.09? Kes teab...

Oli kummaline hetk kui Winston Churchilli mälestusmärgi juures rabas meie reisiseltskonda saatuslik poliitiline uudis otse kodumaalt Eestist! See oli Eesti Ekspressi nool, mis tabas meiega Pariisis viibinud Mustamäe linnaosa asevanemat. Ekspress ruttas teda informeerima, et tema nime ei olegi valimiste nimekirjas. Aga kui ei vea poliitikas, veab armastuses! Olen selles kindel.

Muide minu suureks üllatuseks saalis 09.09.09 Pariisis ringi hõreda habemega Mart Laar. Kas tõesti ka tema otsis armastust? Või armu... Aga ei. Oma voliniku unistusi realiseerides punus ta ilmselt siin Triumfikaare all intriige. Nii et need Tallinna valimised on Laari poolt puhtalt pettus.

Tänasest ilmselt hakkan valimistega rohkem tegelema. Edgar esitas mind Keskerakonna kandidaadiks Kristiines.

teisipäev, 1. september 2009

Tuumariik Eesti

Eesti tahab saada tuumariigiks. Arvan, et see on täpne hinnang viimase aja sündmustele. Kui Eesti tuumajaama ehitamise plaanide tegemine käib täie hooga, mille eesotsas tassib lippu oravaparteilane Kalev Kallemets, siis nüüd on tulnud uusi arenguid.

Endine Riigikogu spiiker Ülo Nugis teatas üllatuslikult 20 augustil, et Eesti vajab tuumapommi. Usun, et paljudele tänastele Eesti noortele ei ütle Nugise nimi mittemidagi. Selline on mõne poliitiku saatus, olles isegi kõige kõrgematel ametikohtadel, vajuvad nad rahva mälestustes unustusse. Aga oli aeg, kui parempoolne, reaktsiooniline, järsu ütlemisega tehasedirektor Ülo Nugis kuulus riigi absoluutsesse tippjuhtkonda. Ta oli ju sisuliselt riigi asepresident. Pole kahtust, et ta tahtis olla Lennart Meri järeltulija. Kuid nendel unistustel polnud võimalik täituda.

Seekordne Nugise avang, jutt Eesti tuumapommist, ajas tagajalgadele nii mõnegi ajakirjaniku. Pensionär Nasta Pino Õhtulehes arvas, et kui Eesti saab tuumapommi, siis jääb Eestist järele must plekk.

Olenemata sellest, kuidas ma tuumarelvasse isiklikult suhtun, arvan siiski, et me peame realistlikult hindama maailma meie ümber. Me peame teadma fakte. Kõik on hoopis vastupidi kui arvab Nasta Pino. Just selleks, et sinust ei saaks märg plekk, just selleks omandavad riigid tuumarelva. Tuumarelv on tänapäeva maailmas kaitse- mitte ründerelv. See on üldtuntud sõjateaduse tõde.

Selleks, et neid mitte ootamatult ei rünnataks ning et neil oleks igal juhul võimalus ähvardada suurema ohuga, just see on põhjus miks tuumarelva on omandanud või omandamas Pakistan, India, Israel, Põhja -Korea, Iraan. Putin on kunagi poetanud, et tänapäeva maailmas omandab probleemide lahendamiseks üha suuremat tähtsust sõjaline jõud. Gruusia oligi selleks näiteks. Siit ka Nugise loogika Eesti suhtes. Ta ei usu NATO-sse.