Eesti tahab saada tuumariigiks. Arvan, et see on täpne hinnang viimase aja sündmustele. Kui Eesti tuumajaama ehitamise plaanide tegemine käib täie hooga, mille eesotsas tassib lippu oravaparteilane Kalev Kallemets, siis nüüd on tulnud uusi arenguid.Endine Riigikogu spiiker Ülo Nugis teatas üllatuslikult 20 augustil, et Eesti vajab tuumapommi. Usun, et paljudele tänastele Eesti noortele ei ütle Nugise nimi mittemidagi. Selline on mõne poliitiku saatus, olles isegi kõige kõrgematel ametikohtadel, vajuvad nad rahva mälestustes unustusse. Aga oli aeg, kui parempoolne, reaktsiooniline, järsu ütlemisega tehasedirektor Ülo Nugis kuulus riigi absoluutsesse tippjuhtkonda. Ta oli ju sisuliselt riigi asepresident. Pole kahtust, et ta tahtis olla Lennart Meri järeltulija. Kuid nendel unistustel polnud võimalik täituda.
Seekordne Nugise avang, jutt Eesti tuumapommist, ajas tagajalgadele nii mõnegi ajakirjaniku. Pensionär Nasta Pino Õhtulehes arvas, et kui Eesti saab tuumapommi, siis jääb Eestist järele must plekk.
Olenemata sellest, kuidas ma tuumarelvasse isiklikult suhtun, arvan siiski, et me peame realistlikult hindama maailma meie ümber. Me peame teadma fakte. Kõik on hoopis vastupidi kui arvab Nasta Pino. Just selleks, et sinust ei saaks märg plekk, just selleks omandavad riigid tuumarelva. Tuumarelv on tänapäeva maailmas kaitse- mitte ründerelv. See on üldtuntud sõjateaduse tõde.
Selleks, et neid mitte ootamatult ei rünnataks ning et neil oleks igal juhul võimalus ähvardada suurema ohuga, just see on põhjus miks tuumarelva on omandanud või omandamas Pakistan, India, Israel, Põhja -Korea, Iraan. Putin on kunagi poetanud, et tänapäeva maailmas omandab probleemide lahendamiseks üha suuremat tähtsust sõjaline jõud. Gruusia oligi selleks näiteks. Siit ka Nugise loogika Eesti suhtes. Ta ei usu NATO-sse.
