Eesti riigi juubelipidustuste ajal tunnen ka mina, tavakodanikust muukeelne eestlane, siin riigis sündinud ja üles kasvanuna, muret vabariigi edukuse ja vabaduse hinna pärast. Võib-olla on see juubeliaasta paljudele, tuhandetele minusarnastele muukeelsetele eestlastele, järjekordne võimalus mõelda selle üle, mida tähendavad tegelikult sõnad vabadus, vaba riik, iseseisvus. Jälgides, millised sündmused toimuvad hetkel maailmas, mõistame, et vabadusel ja selle saavutamisel-hoidmisel on vägagi konkreetne hind.Nii Londonis, Madridis kui ka Lähis-Idas on vabaduse mõõdupuuks olnud kahjuks tavaliste inimeste elud. Ometi jätab iga vabaduse ja iseseisvuse vastu suunatud rünnak jälje ka meie ellu. Iga päev maailmas toimuvate sündmuste taustal peaksime eriti hindama oma vabadust, võimalust elada tunduvalt rahulikumas ja turvalisemas keskkonnas.
Mida nimetame aga täna vabaduseks? Kas see on see kui oleme vahetamas oma sinikaanelised, tõesti oma riiki märkivad passid, punakaaneliste Euroopa Liidu passide vastu? Või mis saab inimeste riigi armastusest siis, kui rahakoti vahele ilmuvad kroonide asemel eurod. Maailm avardub ja on loomulik, et me kulgeme ühtses rütmis ümbritseva tsiviliseeritud inimmassiga.
Samas on vajalik, et kas või neil mõnel päeval aastas, kui tähistame riigi iseseisvuspäeva, seisataksime mõtteis ja oskaksime oma vabadust tõeliselt hinnata. Et oleks õnnelik tulevik ka kõikidel eestlastel ja meie õitsval riigil. Palju õnne Eesti!
