laupäev, 19. veebruar 2022

Maestro Tubin ja Estonia priimabaleriin Larissa


Estonia Teatri priimabaleriini
 Larissa Kauri ja maestro Eduard Tubini lugu on seni olnud varjus. Nad olid ka tihedas kirjavahetuses, kuid Tubini avaldatud kirjavahetuses neid kirju pole. Leidsin hiljuti pere arhiivis mittu imekombel säilinud maestroTubina kirja balletti piimale. Andsime need kirjad üle Eesti Ajaloomuuseumele ja Tubina muuseumile Alatskivi lossis. 

Miks nad olulised on? Nad näitavad, et Tubina kontaktid Nõukogude Eestis elanud inimestega olid tunduvalt laiemad kui me seni arvasime, need hõlmasid erinevatest rahvustest, erinevate elualade inimesi. Larissa oli 60ndate Eesti üks kaunitare, kes peale priimabaleriini rolli rahvusooperis Estonia oli ka Eesti ja Ida-Euroopa suuremate ning populaarsemate moeajakirjade fotomodell. Ta poseeris korduvalt ka meie kohaliku moeajakirja «Siluett» kaanedaamina.Ta oli see, kellest ammutasid inspiratsiooni paljud eesti maalikunstnikud. Näiteks nagu Olev Subbi, kes diivat maalis. 
Maestro Tubin saabus Nõukogude Eestisse turistina 1961 aastal. Loomulikult kutsus teda Leningradist Eestisse kurikuulus KGB variorganisatsioon VEKSA. Seal tegutsesid sellise tuntud KGB agendid nagu näiteks Ülo Koit või Moidela Tõnissoni abikaasa, KGB vanemohvitser Randar Hiir, kirjanik Erni Hiire poeg. KGBl olid tohutud huvi Rootsi vastu. Just sel ajal tegutses Rootsis nõukogude superspioon Arthur Haman, kes nõukogude Eestis kasutas nime Juhan Tuldava. Kindlasti tegutses ka VEKSA lähtudes Hamanilt saadud informatsioonile. Tubin tegutses Rootsis Drottningholmi Kuninglikus Lossiteatris, tema sidemed torkasid kindlasti KGB silma, seda enam et Tubina poeg töötas Rootsi kaitseministeeriumis, kus tegutses teine nõukogude superspioon Stig Berling. Ei kahtlegi, et just see oli, miks VEKSA teda nii massiivselt Eestisse tahtis.

Maestro Tubin kasutas aga võimalust ja lõi hoopis endale Eestis massiivse võrgustiku. Tema huvi inimeste vastu, kontaktide arv oli uskumatu. Loomulikult see võimaldas hoopis teistsugusel tasemel teadmist okupeeritud Eestist, kui Eestist kaugel olevatel inimestel. 
Miks valis ta üheks kontaktiks priimabaleriini Larissa Kauri?Esiteks Tubin kirjutas ballette. Ja baleriinid huvitasid teda. Teiseks oli Larissa mitte-eestlane, eksootilise päritoluga, see oli just see aeg, kui maailm tüdis Hollywoodi ideaalist, rinnakatest blondiinidest. Isegi Nõukogude Liidus kerkis esile Aleksandr Vertinski abikaasa Liidia Tsigvava, Mingreelia kaunitar. Larissa Kaur oli sündinud Bakuus, kuid tema esivanemad olid pärit gruusia kreeklaste seast. Larissal oli samuti selline salapärane, idamaine võlu, mis loomulikult köitiski Tubinat. Pole kahtlust, et nende vahel oli romantikat. Pärast üht etendust Estonias korraldati teatris pidu, kuhu oli kutsutud ka priima Larissa Kaur. Klaverit mängis seal Eri Klas ise. Peol tantsis Larissa Tubinaga, kes seletas, et on elus valsi tantsinud ainult korra oma teise abikaasa Aadriaga. Maestro mängis klaveril hiljem ette oma sümfooniat. Tubin saatis Larissat koju. Takso ja KGB must Volga agentidega ootasid kaks tundi maja ees, kui Tubin õpetas Larissale, kuidas türgi kohvi keeta.
Tubin tegi Larissa jaoks seda, mida lähedaste inimeste jaoks, kes elasid totalitaarses Nõukogude Liidus, ikka tehti. Larissa palus osta raja tagant seda ja teist, ja Tubin ka tegi seda. Isegi olles kauges Istanbulis, saadab ikka teateid Larissale, kandes põhjalikult aru, mida ostetud. Pole kahtlust, et nende kirjavahetus oli KGB valvsa jälgimise all. Kuidas see Tubina ja Larissa Kauri olukorda mõjutas, on meile teadmata, see peaksid vanad operatiivtöötajad meile teada andma. 
Palju Rootsi eestlased oli Tubina peale pahased seoses tema sidemetega Nõukogude Eestiga. Varsti paljastati ka nõukogude superspioon Arthur Haman, katkesid kirjanik Egon Ranneti, endise NLVD vanemoperatiiv voliniku, reisid väliseestlastesse villadesse Rootsi. Tubin aga jätkas, jätkas kuis jaksas, kuni surmani. Hämmastab tema järjekindlus, järeleandmatus. Välisees
tlastel ei olnud õigus. Vardo Rumessen, pianist ja Lagle Pareki kaasvõitleja ERSPs, kes oli Neeme Järvi kõrval teine Tubina suurim austaja, kasutas igat võimalust tema populariseerimiseks, kuigi see toimus kommunistide võimu ajal äärmiselt kentsakalt. Nii mängis Rumessen Tubinat Tallinnas, helilooja juuresviibisel, kuid helilooja mainimine oli keelatud. Rumessen mõistis Tubina missiooni paremini kui väliseestlased. P
alju inimesed raudse eesriide taga olid maestro Tubinale südamest tänulikud, sest tema oli see valguskiir, mis vabast maailmast jõudis kodumaile.    
max kaur
Estonia Teatri priimabaleriin Larissa Kauri poeg

reede, 21. jaanuar 2022

Meie akadeemik 99

Eesti akadeemik Mihhail Bronštein tähistab 23.jaanuaril oma 99. sünnipäeva Akadeemik Bronštein on üks nendest Peterburi intellektuaalidest, kes saabusid Eestisse õppejõududena ning tegid Eestis karjääri, mis ehk konservatiivsetes nõukogude keskustes oleks olnud võimatu. Tema panus meie eliidi kasvatamisel on olnud hindamatu. Seepärast on loogiline, et Bronštein andis palju kaasa ka Eesti iseseisvuse taastamise protsessile, toetades oma endisi tudengeid.

Bronštein on see majandusmees, kes jõudis Gorbatšovi nõuniku staatusesse. Just temale kuulub agrotööstuskomplekside idee, millega tollal äsja Kremli Olümpose tippu jõudnud Mihhail Gorbašov välja käis. Pole kahtlust, et see tegevus toetas Gorbatšovi liikumist suurriigi liidri kohale ning see muutis maailma ajaloo käiku.

Akadeemik Bronšteini vitaalsus on olnud hämmastav. Ta suutis olla õpetaja sõna otseses mõttes president Lennart Merile, peaminister Andrus Ansipile ja paljudele teistele. Bronštein on ka minu teadustöö aujuhendaja. Palju õnne Eesti teaduse grand old man!

esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Ajakiri Tiiu: Primabaleriin Larissa Kaur võidab südameid


Ajakiri Tiiu: Primabaleriin Larissa Kaur võidab südameid




 Ajakiri Tiiu, jaanuar 2022


reede, 29. oktoober 2021

Estonia priimabaleriin Larissa Kaur 80

31.oktoobril 2021 a. saab 80. aastaseks minu ema, Estonia ooperi - ja balletiteatri kauaaegne priima Larissa Kaur. Priimabaleriin Larissa Kaur on tantsinud Estonia teatri laval üle 20 aasta. Tema rollide hulka kuuluvad Must ja Valge Luik «Luikede järves», peaosa «Uinuvas kaunitaris»  ja palju teisi tipprolle.  See oli õnnelik aeg eesti balletile, mis emale tähendas ka isiklikku lähedast tutvust balleti maailmatähtedega, nagu näiteks Rudolf Nurieviga St.Peterburgist.  Larissa Kaur oli 60ndate Eesti ilusaim naine, kes peale priimabaleriini rolli rahvusooperis Estonia oli ka Eesti ja Ida-Euroopa suuremate ning populaarsemate moeajakirjade fotomodell. Ta poseeris korduvalt ka moeajakirja «Siluett» kaanedaamina.  Ta oli kaunitar, kellest ammutasid inspiratsiooni paljud suured maalikunstnikud. Näiteks Olev Subbi maalis priimabaleriini. Ta inspireeris Georg Otsa, Eri Klasi, Peeter Sauli, Sulev Nõmmikut ning ka maestro Eduard Tubin on emale armukirju kirjutanud. Priimabaleriini lapselaps, minu tütar Viktoria (25) EKA magistrand, on uskumatu sarnane oma vanaemaga. Palju õnne, ema!




teisipäev, 28. september 2021

Max Kaur: Parvlaeva Estonia katastroof on alati aktuaalne. Katastroofis hukkunute lähedased pole saanud õiglast hüvitist.

Parvlaeva Estonia katastroof on alati aktuaalne ning jätkuvalt päevakorras, kuigi on möödunud märkimisväärselt palju aega. Mind, nagu kõiki teisi, kelle omaksed hukkusid tol pimedal sügisööl, külmas meres, kindlasti rahuldas see, et Eesti, koostöös Rootsi ja Soome riigiga, olid valmis avama katastroofi põhjuste uue uurimise, kuna loomulikult on tänapäevate vahendite olemasolul kergem uurida tragöödia tagamaid. Kiita tuleb ka erainitsiatiive uuteks uurimisteks, sest seda oodati ja loodeti. Siiski tahaks hoiatada neid, kes arvavad , et nende uute  uurimistega rahuldatakse kõik hukkunute omaste pretensioonid. Paljudel on justkui meelest läinud, et  laeva uppumise põhjustanud konstruktsiooni vigade tõttu kaebasid Estonia katastroofis lähedase kaotanud ja kannatanud kohtusse laeva klassifitseerija, Prantsusmaa firma Bureau Veritas ja laeva ehitanud ettevõtte Meyer Werft, nõudes hüvitiseks üle 40 miljoni euro. Prantsusmaa Nanterre'i esimese astme kohus tegi 19. juulil 2019 otsuse, millega jättis omaste kaebuse rahuldamata. On üheselt selge, et kompensatsioon, mille said enamik Estonia pardal lähedasi kaotanud inimesed, oli piinlikult sümboolne. Juba tol ajal oleks pidanud väljamaksed peredele ulatuma vähemalt üle 100 000 euro kanti, selle asemel said laeval hukkunute sugulased kümnekordselt vähem kui näiteks samalaadse lennuki või muu katastroofi puhul. Polnud mingit võimalust, et selle raha eest oli võimalik ema kaotanud väikelapsed üleskasvatada. Kuidas niisugune olukord sai juhtuda? Loomulikult tänu toonaste valitsejate ja ka hilisemate valitsuste süül. Selle asemel, et võidelda eesti inimeste kompensatsioonide eest, aidati hoopis kaasa kindlustusfirmadele, et nad saaksid maksta võimalikult vähe. Vaat seda peaks uurima, et süüdlasi valitsusest häbimärgistada! On selge, et selle küsimuse juurde tuleb tagasi pöörduda. Ning maksta lähedastele Eesti, Rootsi ja Soome riigi poolt välja summad hukkunute lähedastele, mis oleks õiglased. Täiendavalt tuleks omastele välja maksta kokku, minu hinnangul, ligikaudu 90 miljonit eurot, mis ei oleks Eesti, Rootsi ja Soome riigile ülejõukäiv summa, kuna need riigid on kaasvastutavad toimunu eest 28.09.1994 aastal, Läänemerel.

Max Kaur, parvlaeval Estonia hukkunute lähedane
Põhjarannik 28.09.2021.a.

neljapäev, 8. juuli 2021

Kes kaitseb Eesti kaevurit?

Ida-Virumaa roheline tulevik täna ikka veel hirmutab. Endiselt pole selge, mida Ida-Virumaa arenguplaanides toetatakse. Seisukoht, et põlevkivitööstus tuleb tervikuna sulgeda, on saanud tugeva vastasseisu osaliseks.

Eksperdid, nagu näiteks Raivo Vare, viitavad, et Eesti energiajulgeolek pole tagatud. Ei ole ka näha, et midagi tehakse, et see oleks tagatud. See tekitab palju arusaamatust ka Virumaa rahvas.

Eesti ei saa teha mingeid liigutusi oma rahvuslike huvide osas ainuüksi sellepärast, et Brüssel tahab. Brüssel tahab igasuguseid asju, sageli on aga need asjad vildakad või suisa kahjulikud.

Lahing põlevkiviõlitehase ümber on eriti kummaline. Põlevkiviõlil on maailmas suurt turgu. Tegemist on suurte kasumimarginaalidega äriga. Turg on Eestile kindlustatud paarkümmend aastat ette. Milles siis probleem? Tartu halduskohus probleemi ei näinud ja keeldus õlitehase ehitusluba tühistamast.

Kui riigieelarves pole raha, et põlevkiviõlitehase ehitust riigi poolt toetada, siis tuleks poliitikutel avameelselt sellest ka rääkida. Mitte ajada mingit rohepöörde juttu, samas kui Eesti energiajulgeolek on tagamata.

Juba praegu ostame me kallist elektrienergiat sisse Soomest, kes ei tooda seda aga mitte täielikult ise, vaid toob hoopis Venemaalt sisse odava hinnaga ja siis müüb eestlastele mitu korda kallimalt edasi. Ometi on see palju "mustem", keskkonnakahjulikum energia kui kõik see, mida tehakse Eestis! Sellist äraspidi Brüsseli loogikat mõista ei ole võimalik.

Eesti riigile ja eesti rahvale ei ole vaja, et Eesti Energia lõpetab põlevkivielektri tootmise aastaks 2030. Eesti riigile ja eesti rahvale on vaja, et Eesti Energia tagaks Eesti riigi energiajulgeoleku. Meid ei huvita, et Eesti Energia eesmärk on aastaks 2045 süsinikuneutraalsus, sest rahvast huvitab energia hind ja see, et leib oleks laual.

Ei saa nõustuda, et Ida-Virumaal likvideeritakse tuhandeid töökohti, samas jätkatakse sonimist, et tuleb tagada nii energiajulgeolek kui ka uued töökohad ja sotsiaalsed tagatised neile, keda see otseselt puudutab. Enne uued töökohad ja sotsiaalsed tagatised, alles seejärel võib kaaluda, mis põlevkivitööstusest jääb.

On väga hästi teada, et Brüsselil on kombeks muuta poliitikaid üleöö. Näiteks teatada, et raha on jälle vaja Kreekale või Itaalia finantsolukorra toetamiseks ning Ida-Virumaale lihtsalt ei jätku. Eesti peaks võtma äärmiselt ettevaatliku hoiaku, kolmandik Saksamaa toodetavast elektrist tuleb söest, väidab filosoofiadoktor Kalev Kallemets.

Sakslastele läheb korda energia hind. Ja just nende, sakslaste esindaja, eurokomissar Günter Verheugen oli see mees, kes läbirääkimistel Eesti astumise üle Euroopa Liitu nõudis kategooriliselt põlevkivitööstuse sulgemist Eestis. Mina soovitaksin Eesti valitsusel võtta positsiooni, et seni kuni Angela Merkel ei ole Ruhri söel töötavaid elektrijaamu kinni pannud, peab alles jääma ka Eesti põlevkivitööstus. Energiajulgeolek eelkõige! Ning kes teine veel kaitseb meie kaevureid, kui mitte Eesti riik?

Põhjarannik 8.juuli 2021.a.



neljapäev, 10. juuni 2021

Rahvas valigu otse nii presidenti kui linnapead

Presidendivalimiste karussell on Eestis alati rahvale huvi pakkunud, olgugi et rahvas presidenti valida ei saa.

Riigikogu avaistungil 2001. aasta septembris rõhutas vabariigi president Lennart Meri presidendi otsevalimiste taastamise olulisust, öeldes järgmised sõnad: "Presidendi otsevalimine annab rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises." Arvan, et paljudele tulevad need Lennart Meri sõnad täieliku ootamatusena. On selge, et presidendi otsevalimised ei ole sobilikud parlamentaarsele riigikorrale, seepärast on poliitikud pakkunud teist lahendust.

Siim Kallas on arvanud, et presidendi ja peaministri koha peaks ühildama, ning see tundub olevat realistlik ettepanek. Nimelt saab praeguse presidendi funktsioonid presidendikoha kaotamise järel üle anda teistele institutsioonidele, et saavutada võimude tasakaal. Kuid see kõik on tulevikumuusika.

Praegu on järgmise presidendi valimised lahti läinud ning tegemist on väga veidra vaatepildiga. Tavaliselt esitavad erakonnad suve hakuks ise kandidaadi presidendikohale ning suve lõpus valitakse president ära. Tänavu on teisiti.

Näiteks Jüri Ratas alustas oma kampaaniat õige ammu, kohe pärast tagasi astumist peaministri kohalt. Riigikogu esimehe valimised pidid saama selleks sümboolseks aktiks, mis tõestab Ratase ambitsioonide realistlikkust.

Kui Kaja Kallas sai peaministri kinnitamisel 70 häält, siis jäi mulje, et koalitsioonil on hääled presidendi valimiseks riigikogus koos. Kuid täiesti ootamatult sai Jüri Ratas riigikogu esimehe salajastel valimistel vaid 63 häält. See oli selge signaal, et osa riigikogu liikmeid ei taha presidenti ära valida riigikogus.

Miks? Sest miks peaks teised parteid näiteks Keskerakonnale reklaami tegema? Nad tahavad teha reklaami oma parteile ning oma esitatud parteilisele presidendikandidaadile, silmas pidades kohalike valimiste kampaania lähedust. Riigikogus saavad oma kandidaadi üles seada Reformierakond ja Keskerakond, kuna selleks on vaja 21 riigikogu liikme allkirja.

Paljud ju ei mõista, et EKRE, Isamaa ja sotsid on nišiparteid, kellel pole riigikogus piisavalt kohti, et presidendikandidaati üles seada. Nemad loodavad presidendivalimistel valijameeste kogule, lootes seal üles seada oma kandidaadi. Seetõttu käibki passimine.

Palju on räägitud parteiülesest kandidaadist, kuid siinkohal tahan hoiatada naiivsuse eest. Mingit parteiülest kandidaati ei tule. Riigikogust lähevad valijameeste kogusse parteilised kandidaadid ja teised parteid vaid lisavad parteilisi kandidaate valijameeste kogus juurde.

Olen veendunud, et kodanikel peab olema võimalus valida oma presidenti otse. Soome on samuti parlamentaarne riik, kuid riigipead valib neil otse rahvas. Samamoodi peaks inimesed saama valida otse oma kodukoha juhti, linnapead või vallavanemat.

See on aus. Siis saame ka suurema osaluse kohalikel valimistel.

Põhjarannik 10.06.2021