Neljapäev, 28. mai 2015

Riik kaitsku opositsiooniliidreid

Tallinna Televisiooni peatoimetaja Mart Ummelase mõtteavaldused ja küsimused Edgar Savisaare ümber toimunu kohta, andsid võimaluse vastastel etteheita, et näed kus keskerakondlased on konspiroloogiasse kukkunud. Konspiroloogia tundub ju tõesti postmodernistliku pastišina, naeruna kogu valgustusajastu ratsionaalse ja positivistliku ajaloo, poliitika ja kultuuri käsitluse üle. Aga ajad võivad muutuda, esile astub mees varjust, kes võib pakkuda alternatiivi ratsionaalsusele. Mõeldamatu teostub. Ja eks ajakirjanike töö ongi küsimusi küsida, nad polegi mingi detektiivibüroo. Pigem tõstatub siit praegu ja kohe laiem probleem. Kujutagem teoreetiliselt ette juhtumit, et midagi toimub mõne suure lääneriigi opositsioonipartei juhiga. Võite kindlad olla, et tolle lääneriigi õiguskaitseorganid on kohe tagajalgadel. Miks? Aga sellepärast, et lääne demokraatias on opositsioon  - "Tema Majesteedi Opositsioon", lahutamatu osa võimustruktuurist, sama tähtis kui võimulolev partei. Faktiliselt on opositsioon õiguskaitseorganite ülemus, nii nagu on seda võimupartei. Opositsiooni kaitstakse sama valvsalt kui valitsust, sest võõrriikide huvi on mõjutada mitte ainult tänast, vaid ka homset poliitikat. Meil siin Eestis lääneriigi järele ei lõhna. Opositsioonipartei juhtivad tegelased on pideva jälitamise, uurimise ja kohtu alla andmiste subjektid. Kui nendega aga midagi juhtub, siis õiguskaitseorganid ei kõssagi. Et küsite, kus on KAPO avaldus pärast ekspeaminister Savisaarega juhtunut? Õige, seda ei ole. Ja uskuge mind, see ei ole normaalne. Kindlasti on väga oluline see, mis juhtus Edgar Savisaarega. Veel tähtsam aga on see, et demokraatlik riik reageerib sellele, mis toimub tema tähtsaima opositsiooniliidriga. Normaalses olukorras vastav organ uurib ja teeb avalduse. Et näiteks, asja uuriti ja midagi kahtlast ei tuvastatud. Nii tehakse, et informeerida üldsust, võtta maha asjatuid kahtlusi. Ei ole tähtis, kas toimus midagi kahtlast valitsuspoliitiku või opositsioonipoliitikuga. Näiteks Saksamaal, pärast juhtiva Bundestagi saadiku Andreas Schockenhoffi surma, mille puhul arvati loomulikku surmapõhjust, asuti kohe asja põhjalikult uurima ning kohus käskis viivitamatult teha lahkamise. Me elame nüüd maailmas, mis on sarnane külma sõja aegse tapmiste ja mürgitamiste maailmale. On inimene, on probleem, ei ole inimest, pole probleemi. Võtke viimane uudis Londonist, tuntud tegelane on mürgitatud gelsemium elegansiga. Ei, me ei loe konspiroloogilisi spioonilugusid, see on uudis pärismaailmast. Peame endale aru andma, et ka Eesti suguses riigis on olemas selge ja pidev oht, et välised jõud võivad rünnata, manipuleerida mitte ainult võimupoliitikuid, vaid opositsionääregi. See oht on pidev ja jääv. Seepärast on Eesti eriteenistuste õige käitumisjoonis väga oluline. Veel pole hilja riigil asja tõsiselt võtta.