Teisipäev, 29. november 2011

Svetlana Stalini 17 kevadist hetke


Wisconsinis suri 22.novembril 2011.aastal Svetlana Allilujeva, Jossif Stalini ainuke tütar. Svetlana jääb meelde, kui meeldiv, erakordselt seksuaalne naine. Tema keskkoolipõlves alanud romaanid Moskva koorekihi meestega ei andnud rahu armukadedale isale. Svetlana oli välisele meedivusele vaatamata samasuguse püjääni iseloomuga nagu ta isa. Tegi seda, mida tahtis. Ja mehi oli tal tõesti kõvasti. Isegi siis, kui olla Stalini tütar ei olnud enam kasulik. Tema vennapoeg Aleksandr on meenutanud, et tädi kodus oli alati tunda kultuuri hõngu. Ühest kõrgkoolist teise rändav Svetlana, kes jõudis lõpuks välja Ühiskonnateaduste Akadeemiasse, rääkis juba Stalini ajal vabalt inglise keelt. See tuli talle hiljem kasuks. Nimelt võttis Svetlana pähe kommunistlikust paradiisist jalga lasta. Praegugi paneb imestama Svetlana tahtejõud, kavalus, intrigeerimisoskus, kes suutis ümber sõrme keerata nii Kossõgini, NLKP väljasõiduosakonna kui ka KGB.
Indiasse oma armukese matustele ta ikkagi lubati. Sama pöörane on see, kuidas ta Delhi Nõukogude saatkonnast jõudis Ameerika suursaatkonda. Saades suursaadik Benediktovi jutust aru, et pärast kuude kaupa Indias viibimist tahetakse ta viivitamatult Moskvasse saata, tegutses Svetlana välkkiirelt. Kasutades ära vene kombe end riiklikul tähtpäeval täiskaanida, lipsas Svetlana purupurjus diplomaatidest tulvil saatkonnast välja. Ja läinud ta oligi. Jahmunud USA saatkonna töötajad ei suutnud veel kaua uskuda, et nende juurde saabunud vabalt inglise keelt rääkiv meeldiv naine on Stalini tütar. Abiks oli meile eestlastele hästi tuttav George Kennan. Lennuk Šveitsi, sealt New Yorki, Svetlana uus elu oli alanud. Ta avaldas rida bestsellereid. Tema mälestused on oluline lisaallikas mõistmaks Jossif Stalini mõttemaailma, käitumismalle, lugemust. Kunagi ei laskunud ta isa suhtes banaalsustesse või kergemeelsetesse passaažidesse. Tema mälestused õpetavad, et verejanulised diktaatorid ei pruugi olla lihtsad inimesed, vaatamata sellele et väliselt on nad lihtsad ja selged.
Ja ka Ameerikas loomulikult mehed, veel 45 aastaselt Svetlana sünnitab tütre. Siiski jäi Svetlana ka Ameerikas nõukogude intelligendiks. Teda jätsid ükskõikseks materiaalsed rikkused. Vanas eas maksis see kätte. Ta polnud rahul, et tütar Olga polnud huvitatud teadmistest, vaid eelistas ameerikalikku maailma, elamist oma väikses sisemaailmas. Ta andis paar intervjuud Venemaa telekanalitele, kuid ta oli pettunud kodumaa väiklases suhtumises tema isiksusse. Tal olid mingid sidemed patriarhaadiga, kuid ega ta ei püüdnud elu lõpuni kellegi meele järgi olla. Isegi mitte isa meele järgi, kuigi see tundub tänagi täiesti võimatu. Aga ta oli kõva naine. Ta oli Stalin.