pühapäev, 5. detsember 2010

European Film Awards 2010 filmigeeniust toetamas

Külastasin European Film Awards 2010, kus Roman Polanski filmigeenius sai selle mille ta saama pidi. Aprillis, "Solarises" Roman Polanski filmi "Varikirjanik" läbivaadates ennustasin oma blogis, et film on tänast ülemaailmset kinokonteksti arvestades hea.
http://maxkaur.blogspot.com/2010/04/mina-ja-polanski.html
Hea meel oli tõdeda, et vanameister on endiselt vormis. Ja mis siis , et põnevik. Tavaliselt lähevad filmilavastajad aastatega kehvemaks. Polanski aga mitte. Olgu Harrison Ford Pariisis või Brosnan Ameerikas, aastad pole mõjutanud Polanski meisterlikust. Lugu iseenesest ju dramaturgiliselt midagi ei kujutanud, aga see kuidas see on ülesvõetud... Vaatad neid Oliver Stone`i närimiskumme, ükskord vaatad ja rohkem ei taha. Polanski on hoopis teisest puust.
Filmi tegevusliin viib paratamatult mõttele, et see Polanski praegune tagasikiusamine Ameerika poolt võib mitte olla juhuslik.

Polanski on olnud pärast sunnitud lahkumist äärmiselt Ameerika kriitiline. Harrison Fordi õiendamine Ameerika konsulaartöötajatega Pariisis on tänaseks klassika. Kas selle uue filmi idee, ameeriklaste poolt mõjuagentide sokutamisest üle maailma, kõikide maailma riikide valitsustesse, saab samuti klassikaks?

Põnevikule omaselt tegutsevad filmis kurikavalad LKA agendid, kes tapavad uudishimulikke vastaseid nagu kärpseid. Tegelikus on tänaseks teine. Ei julge need ameeriklased pärast 70-aastaid tuhkagi. Tapmised on tänaseks neile keelatud, ehk terroristid välja arvatud, ja isegi siin on pidevalt kära. Seda tapmiste stiili saavad harrastada täna need riigid, kus demokraatiat pole.

Mis aga tõele vastab, see on massiliselt mõjuagentide sokutamine igale poole kus võimalik.

Filmi viited küll Tony Blairile, küll Robin Cookile olid ühelt poolt naljakad, teiselt poolt reaalsusi kajastav. Ka Eesti reaalsusi. Me räägime hästi palju Venemaa eriteenistuste tegevusest Eestis. Kuhu jäävad aga teated Ameerika mõjuagentidest?