Reedene hommikukohvi algas Kaitsepolitsei aastaraamatuga. Raamat ei olnud huvitav. Sain teada, et sotsialistide seas korruptante olla ei saa, sest nende parteis kandideerib selline väärikas organite töötaja nagu Zoja Tint.
Järgnevalt siirdusin Olga Ljubaškina korraldatud Valgevene kunstnike näitusele Vana Wiru hotelli. Olga Ljubaškina on kuulus, kuna just tema organiseeris omalajal endise Vene välisluure residendi Aleksander Dõškanti fotonäituse. Ka seekord olid näitusel esindatud Venemaa saatkond suursaadiku abikaasa isikus. Taamal hõljus saatkonna esimese sekretäri seltsimees Kirill Korõševi morn nägu... Mööda näitust tuiskas ringi KGB varikirjanik Olev Miil aka Ants Arukask aka Vello Pärnaste aka Mauno Saari ...
Oli loogiline, et pärast näitust siirdusin "Solarisesse", sest ees ootas Roman Polanski uusim film "Varikirjanik".
Hea meel oli tõdeda, et vanameister on endiselt vormis. Ja mis siis , et põnevik. Tavaliselt lähevad filmilavastajad aastatega kehvemaks. Polanski aga mitte. Olgu Harrison Ford Pariisis või Brosnan Ameerikas, aastad pole mõjutanud Polanski meisterlikust. Lugu iseenesest ju dramaturgiliselt midagi ei kujutanud, aga see kuidas see oli ülesvõetud... Vaatad neid Oliver Stone`i närimiskumme, ükskord vaatad ja rohkem ei taha. Polanski on hoopis teisest puust.
Filmi tegevusliin viib paratamatult mõttele, et see Polanski praegune tagasikiusamine võib mitte olla juhuslik.
Järgnevalt siirdusin Olga Ljubaškina korraldatud Valgevene kunstnike näitusele Vana Wiru hotelli. Olga Ljubaškina on kuulus, kuna just tema organiseeris omalajal endise Vene välisluure residendi Aleksander Dõškanti fotonäituse. Ka seekord olid näitusel esindatud Venemaa saatkond suursaadiku abikaasa isikus. Taamal hõljus saatkonna esimese sekretäri seltsimees Kirill Korõševi morn nägu... Mööda näitust tuiskas ringi KGB varikirjanik Olev Miil aka Ants Arukask aka Vello Pärnaste aka Mauno Saari ...
Oli loogiline, et pärast näitust siirdusin "Solarisesse", sest ees ootas Roman Polanski uusim film "Varikirjanik".
Hea meel oli tõdeda, et vanameister on endiselt vormis. Ja mis siis , et põnevik. Tavaliselt lähevad filmilavastajad aastatega kehvemaks. Polanski aga mitte. Olgu Harrison Ford Pariisis või Brosnan Ameerikas, aastad pole mõjutanud Polanski meisterlikust. Lugu iseenesest ju dramaturgiliselt midagi ei kujutanud, aga see kuidas see oli ülesvõetud... Vaatad neid Oliver Stone`i närimiskumme, ükskord vaatad ja rohkem ei taha. Polanski on hoopis teisest puust.
Filmi tegevusliin viib paratamatult mõttele, et see Polanski praegune tagasikiusamine võib mitte olla juhuslik.
Polanski on pärast sunnitud lahkumist on äärmiselt Ameerika kriitiline. Harrison Fordi õiendamine Ameerika konsulaartöötajatega Pariisis on tänaseks klassika. Kas selle filmi idee, ameeriklaste poolt mõjuagentide sokutamisest üle maailma, kõikide maailma riikide valitsustesse, saab samuti klassikaks?
Põnevikule omaselt tegutsevad filmis kurikavalad LKA agendid, kes tapavad uudishimulike vastaseid nagu kärpseid. Tegelikus on tänaseks teine. Ei julge need ameeriklased pärast 70-aastaid tuhkagi. Tapmised on tänaseks neile keelatud, ehk terroristid välja arvatud, ja isegi siin on pidevalt kära. Seda tapmiste stiili saavad harrastada täna need riigid, kus demokraatiat pole.
Mis aga tõele vastab, see on massiliselt mõjuagentide sokutamine igale poole kus võimalik.
Filmi viited küll Tony Blairile, küll Robin Cookile olid ühelt poolt naljakad, teiselt poolt reaalsusi kajastav. Ka Eesti reaalsusi. Me räägime hästi palju Venemaa eriteenistuste tegevusest Eestis. Kuhu jäävad aga teated Ameerika mõjuagentidest?
