laupäev, 28. veebruar 2009

Võhandu avab Eesti kasiinonduse telgitaguse

Tsitaat: "... euroopaliku hea tava kohaselt toimivates kasiinodes (mitte Eesti ja Soome omades!) korrektse mahuga algkapitali juures mõistlikku rahakäitlussüsteemi ja head mängusüsteemi kasutades võimalik jääda plussi nii ruleti kui blackjack’i puhul. Praegused meie kasiinode kasutatavad reeglid teevad rahandusministeeriumi lahkel loal mängijatele lihtsalt liiga, " emeriitprofessor Leo Võhandu. http://www.postimees.ee/?id=88086
Liiga? Vabandage väga, kas tarbijate totaalset tüssamist võib nimeta möödaminnes väikeseks probleemiks? Tegemist on kuritegevusega. On uskumatu, et ühes Euroopa Liidu riigis saab selline asi üldse sündida! On kahetsusväärne, et sotsialistist rahandusminister Ivari Padar ei mõista oma tegevusetuse tagajärgi. Soosides pätte, laseb ta allavett Eesti Vabariigi. Kui meil on rahandusminister, kes arvab et kodanik Karul on rohkem õigusi kui kõigil ülejäänud kodanikel kokku, siis ongi lips läbi. Mis Riigikogust te siin rääkite? Meil teeb mingi kasiinoärikas riigis kõike mida tahab, ja keegi ei suuda teda takistada, sest omab joped sotsialistide parteist toetavad teda. (foto:elu24.ee)

neljapäev, 26. veebruar 2009

Oscari korruptsioon

Paneb imestama Eesti ajakirjanike naiivsus. Kohati jääb mulje, et maailmaasjadest ei teata tuhkagi. Nad tõesti usuvad maailma mainstream ajakirjanduse kommertsliku loba. Võetakse tõepähe kõike, mida need rahateenimisvabrikud toodavad.
Nii ka "Rentslimiljonäri" muinasjutt, kus India film teeb imelist tõusu Hollywoodi maailmas, kuidas kärnkonnast saab imeilus prints (nii vähemalt väidetakse), on meie Eesti ajakirjanike imetlusobjekt.
Kahjuks pole kõigel sellel filmikunstiga midagi pistmist. India rikkamad mehed, vennad Ambanid, kellel pappi 33 miljardit dollarit kokku, viskasid Hollywoodile nats cashi, et ükskord ka India juurtega film Hollywoodi parnassile pääseks.
Mumbai miljardärid pistsid Steven Spielbergile pihku raske dollaripaki, et asi sünniks. Anil Ambani juhitud Reliance Big Entertainment (RBE) on Steven Spielberg DreamWorks`iga soolas tehing 1,5 miljardi dollari peale! Ja ennäe...Juhhei! Mõtetule filmile annab Oscari üle isiklikult Steven Spielberg! Eks saab nüüd mõistetavamaks ka Hiina filmide müstiline "edu" igasugustel filmifestivalidel veel mõni aeg tagasi...
Ka meie kunstiinimesed ja noored, kes selles maailmas kaasa lüüa tahavad, peaksid asja võtma realistlikult. Pole tähtis kuidas sa laulad, tantsid või näitled , tähtis on olla Ameerikast või Hiinast. Tähtis on , et sinu selja taga olevad lehvitaks dollaripakiga. See avab tee maailmaareenile. Teist võimalust ei ole.

esmaspäev, 23. veebruar 2009

Muukeelse eestlase tunne

Eesti riigi pidustuste ajal tunnen ka mina, tavakodanikust muukeelne eestlane, siin riigis sündinud ja üles kasvanuna, muret vabariigi edukuse ja vabaduse hinna pärast. See aasta on paljudele, tuhandetele minusarnastele muukeelsetele eestlastele, järjekordne võimalus mõelda selle üle, mida tähendavad tegelikult sõnad vabadus, vaba riik, iseseisvus. Baskidel ja kurdidel, rahvastel mis on kaugelt suuremad kui eestlased, iseseisvat riiki ei ole. Jälgides, millised sündmused toimuvad hetkel maailmas, mõistame, et vabadusel ja selle saavutamisel-hoidmisel on vägagi konkreetne hind.
Lähis-Idas on vabaduse mõõdupuuks olnud kahjuks tavaliste inimeste elud. Ometi jätab iga vabaduse ja iseseisvuse vastu suunatud rünnak jälje ka meie ellu. Iga päev maailmas toimuvate sündmuste taustal peaksime eriti hindama oma vabadust, võimalust elada tunduvalt rahulikumas ja turvalisemas keskkonnas.
Mida nimetame aga täna vabaduseks? Kas see on see kui oleme vahetamas oma sinikaanelised, tõesti oma riiki märkivad passid, punakaaneliste Euroopa Liidu passide vastu? Või mis saab inimeste riigi armastusest siis, kui rahakoti vahele ilmuvad kroonide asemel eurod. Maailm avardub ja on loomulik, et me kulgeme ühtses rütmis ümbritseva tsiviliseeritud inimmassiga.
Täna on kriis. Tekkinud majandus- ja emotsionaalset olukorda peaksime ära kasutama Eesti arengu edukaks jätkamises. See on hea võimalus näidata veel kord maailmale, et oleme nutikad ja moodsa lähenemisega ühiskond.
Olen igati nõus Siim Kallasega, kes kuulutas välja kreatiivsuse ja innovaatika ajastu meie Eesti elus. Majanduskriisi, aga ka emotsionaalse kriisi ajal, on kõige õigem aeg kasutada meie lõpmatut intellektuaalset reservi. Just kasutades täies mahus infotehnoloogilise vahendeid, „e-valitsuse“ reserve, saame loobuda stagnaaja ebaefektiivsest riigivalitsemise mudelist. Viime veel valimisaastal 2009 läbi reformi loobudes kolmest ministeeriumist, kahest portfellita ministrist ning viieteistkümnest maavalitsustest kui mõttetust ja aegunud institutsioonist.
Aeg on alustada olulisi reforme meie maksusüsteemis, esimesena peaksime realiseerima Edgar Savisaare idee 33% tulumaksust kõrgepalgalistele.
Keskerakonnal on moodsaid ideid külluses ning aeg on anda võimalus uutele obamalikele jõududele Eestis.
Tähistades riigi iseseisvuspäeva, seisatame hetkeks mõtteis ja hindame oma vabadust. Et oleks õnnelik tulevik kõikidel eestlastel, kõikidel muukeelsetel eestlastel, ja meie õitsval riigil.
Palju õnne Eesti!

teisipäev, 17. veebruar 2009

Päev, millest saab Eesti ajaloo pöördepunkt.

20.veebruar on lähenemas. Suur päev, millest saab Eesti ajaloo pöördepunkt. Nii mõnigi naiivne ajakirjanikuke arvab, et eelarveasjad mis hääletamisel seotud valitsuse usaldamisega, lähevad reedel läbi nagu lipsti. Oota sa... Need, kes Eesti poliitikaga lähemalt tuttavad, teavad et sellistel hääletustel on alati magus üllatus varuks...
Küür ees tormavad väikeparteide esindajad Hundisilmale. Peremehel on palju tegemist Tallinnas, lumi talu ümbert lükkamata. See aga ei peata kõhukaid Laare ja Padareid.
Sumbatakse lausa läbi lume, roomatakse, et jõuda suure isanda ette et end tema ees maha heita! Küsimus loomulikult ministriportfellitees. Miks aga peaks järele andma nendele tühistele väikeparteidele? Kas poleks õigem need majandus - ja finants "geeniused" pikalt saata? Eesti vajab uut, tugevat valitsust, kes on võimeline obamalikult vastu võtma uue aja väljakutseid. Kõverkaelalistel ja hõredahabemelistel sinna kohta ei ole. See, kes salaja, öö varjus külmkapi juures käib vorsti järamas, selline rott järab varsti läbi ka kogu meie riigi!
Usun , et uus valitsusliit suudab Eesti elu uuesti käima lükata. Küll näete, tuleme Moskvast tagasi uue piirilepinguga, paneme püsti tuumajaama, tõstame pensione ja likvideerime maavalitsused!

kolmapäev, 11. veebruar 2009

Amokk. Kremli fännid.

Paljudele tundub uskumatu, aga Scolari ei ole enam Chelsea peatreener. Mees, kellel selja taga MM-kuld ja EM- hõbe, on vallandatud vähem kui 7 kuu pärast peatreeneriks määramist. Tavaliselt on tipptreeneritele antud aastake - paar, et oma skeemi uues klubis rakendada. Ei ole ju kerge jalgpallureid Mourinho kaitsetaktikalt ümber õpetada ründama suurte jõududega. Isegi kui nad on väga kallid jalgpallurid. Ja üldiselt tuntakse lihtsalt lugupidamist inimeste vastu, kellel on saavutusi ja kellel on olnud meeskondi, kes näidanud head jalgpalli.

Chelsea`s see ei kehtinud. Maailma tipptreener kihutati esimeste raskuste juures tänavale. Päritolult Leedu juut (tema perekond pärineb Poola- Leedu piiri lähedaselt alalt) on Roman Abramovichil (õigemini on tema nimi Abramovichus) vist see äkiline leedu temperament, mis välja lööb. Kuid usun mitte ainult see. Tulemas on ju viies treener paari aasta jooksul!

See pole enam temperament, see on hüsteeria. Miljardi klubisse matnud veendunud sionist(nagu ta end ise nimetab) Roma ei suuda taluda, et ta ei saa seda, mida ta tahab. Kuid nii see Inglise ja Euroopa jalgpallis on. Lasti Chelsea`il paar meistritiitlit võita, ja kõik. Inglastel ei ole huvi, et võidaks KOGU aeg Chelsea. Ja just see on põhjus, miks just Chelsea`le loetakse väravaid offside`ist, ja ei miski muu.

No ei taha vanad klubid lubada Chelsea võitu Meistrite Liigas. Ja ikka leidub kohtunik, kes käkki ära keerab. Putin siin ei aita. Basmannõi kohus Londonis ei maksa. Jääb vaid Romale kaasa tunda. Ka rikkad nutavad.

neljapäev, 5. veebruar 2009

Pealtnägija pole kasiinoradar

Eilne Kärmase "Pealtnägija" valgustas ainult probleemi üht külge. Ja sedagi sobimatus soustis. See, et riik raskel ajal kulutusi vähendab on normaalne. Erandiks ei saa olla ka ühingud, kes saavad miljoneid paari inimesega tegelemise eest. Probleemi teravus seisneb mujal. "Pealtnägija" näitas paari kasiinoklienti, kes oli kokku kaotanud 10 miljonit krooni. Nendes jutust oli selge, et nad pole kasiinos midagi võitnud. Kuidas on see võimalik?

Meie kasiinodes on võimalik teha 10 sendiseid miinimumpanuseid mänguaparaatides ja 10 krooniseid miinimumpanuseid laudades. Kuidas on võimalik, et sellise mahuka panustamise juures mehed midagi ei võitnud? See on võimalik, kui mänguaparaadi võiduprotsent on keeratud nullilähedale ning mängulaudades toimub taltsutamatu petmine.

Sisuliselt räägib see sellest, et meie "kasiinod" ei ole hasartmänguasutused. Kliendil pole üldse võimalus midagi võita. Nn kasiino Eestis, see on meelelahutusasutus, kus omanik lihtsalt heast peast võtab kliendilt kogu raha käest. Tegelikult peaks olema aga, et nii mängija kui ka kasiino võtavad riski. Kusjuures hasartmängu iseloom on selline, et kasiino šansid on võrratult suuremad, ja sellest tuleb ka kasiino tulu. Kuid see ei tähenda seda, et paljudel mängijatel, loomulikult mitte kõigil, poleks võimalus võita. Loomulikult mitte pikas ajatrendis, aga siiski.

Mujal maailmas see kõik toimib. Mitte aga Eestis.

Eestis puudub normaalne kasiinojärelvalve. Meie Maksu -ja Tolliameti Põhja inspektuuril puuduvad sisulised teadmised kuidas avastada klientide petmisi kasiinode poolt. Ilmselt pole nad sellest ka huvitatud. On aeg luua rahandusministeeriumi juurde sõltumatu hasartmängujärelvalve nõukogu, kes oleks võimeline sisse ostma välisriikidest eksperte, kes asuks Eesti kasiinosid kontrollima. Usun, et tulu tõuseks ka riigile - suurenevate maksueraldiste näol.

teisipäev, 3. veebruar 2009

Aeg kasutada meie lõpmatut intellektuaalset reservi!

Tekkinud majandus- ja emotsionaalset olukorda peaks ärakasutama Eesti arengu edukaks jätkamises. See on hea võimalus näidata veel kord maailmale, et oleme nutikad ja moodsa lähenemisega ühiskond.
Olen igati nõus Siim Kallasega, kes kuulutas välja kreatiivsuse ja innovaatika ajastu meie Eesti elus. Majanduskriisi, aga ka emotsionaalse kriisi ajal on kõige õigem aeg kasutada meie lõpmatut intellektuaalset reservi. Just kasutades täies mahus infotehnoloogilise vahendeid, „e-valitsuse“ reserve, saame loobuda stagnaaja ebaefektiivsest riigivalitsemise mudelist. Viime veel valimisaastal 2009 läbi reformi loobudes kolmest ministeeriumist, kahest portfellita ministrist ning viieteistkümnest maavalitsustest kui mõttetust ja aegunud institutsioonist.
Olen nõus Mart Laariga, kes kritiseerib koalitsioonipartnereid ja hoiatab valitsust ahvatluse eest suurendada maksukoormust, mis võib ainult suurendada sotsiaalkriisi riski. Olen nõus ka Ivari Padariga, kes soovib vastu võtta juba kevadel negatiivse lisaeelarve. Negatiivne lisaeelarve võiks olla vähemalt 10 miljardi krooni suurune.