Meie Jimmy Carter 100!

Nobeli rahupreemia laureaat, endine USA president Jimmy Carter tähistab oma 100. sünnipäeva. Soliidne iga ekspresidendi jaoks, tõstab aga et mees on tõeliselt vitaalne. Üllatuslikult 1976 . aastal demokraatide kandidaadiks valitud maapähklifarmer, suutis oma sarmiga presidenditooli ära võtta fantastiliste poliitiliste sidemetega Gerald Fordilt. Carter loomulikult tegeles põllumajandusettevõtlusega ja oli piisavalt edukalt, kuid loomulikult tema ambitsioonid oli ammu suuremad. Nimelt on ta mereväeakadeemia lõpetanud tuumaallveelaeva ohvitser, üks esimesi USAs, neid õpetati välja aga väga põhjalikult. Oma koduosariigis, Georgias, lasi ta end valida osariigi Senatisse ning saavutas lõpuks enda valimise Georgia kuberneriks, tai jäi ühe ametiaja kuberneriks. Tema presidendiks saamine oli sensatsioon. Pole imestada, et teda huvitasid desarmeerimisküsimused, kuna ta teemat tundis. NL liider Leonid Brežnev oli samuti huvitatud desarmeerimisest, et tõsta maailmas oma prestiiži. Carteri riigisekretär Cyrus Vance, nagu tuleb välja Mitrohhini arhiivist (KGB vanemohvitser Mitrohhin toimetas 90-aastatel Läände nõukogude välisluure arhiivi), oli mõnda aega tihedas sidmes nõukogude luurajatega ning seetõttu läksid asjad libedalt. 1979 Viinis kirjutasid mehed alla SALT II leppele.

Õnnetuseks läksid pärast seda asjad allamäge. Nõukogude Liidu invasioon Afganistani tegi lõpu USA presidendivalimiste aastal edukalt arenenud USA ja NL suhetele. USA alustas Moskva olümpiamängude ja Tallinna olümpia purjeregatti boikotti.

Kuid isegi siis ei arvanud keegi, et Carter kaotab Reaganile, kes tundus äärmusparempoolsena, kuid kes seda muidugi polnud. Reagan oli küll veendunud antikommunist, kuid Donald Trump on võrreldes temaga tõesti oma vaadete poolest tunduvalt värvikam.

Carter pidigi jääma pensionile. Ometi tõi saatus ta kätte Nobeli rahupreemia. Ja ehk tema oli tõesti see mees, kes seda vääris. Ta võitles desarmeerimise eest, rahu eest Lähis-idas, oli järeleandmatu süümevangide osas ning inimõiguste eest seismisel laiemalt. Ehk on Jumal talle pikki aastaid kinkinud just seepärast.

"Estonia" on alati aktuaalne nagu Titanic

Mina ja ka teised, kelle omaksed hukkusid tol pimedal sügisööl külmas meres, oleme rahul, et Eesti koostöös Rootsi ja Soome riigiga avas katastroofi põhjuste uue uurimise. Tänapäevaste vahenditega on tragöödia tagamaid kergem uurida. Kiita tuleb ka erainitsiatiive uute uurimiste korraldamiseks, sest seda oodati ja loodeti. Siiski tahan hoiatada neid, kes arvavad, et nende uute uurimistega rahuldatakse kõik hukkunute omaste pretensioonid. Paljudel on justkui meelest läinud, et laeva uppumise põhjustanud konstruktsiooni vigade tõttu kaebasid Estonia katastroofis lähedase kaotanud ja kannatanud kohtusse laeva klassifitseerija, Prantsusmaa firma Bureau Veritas ja laeva ehitanud ettevõtte Meyer Werft, nõudes hüvitiseks üle 40 miljoni euro. Prantsusmaa Nanterre'i esimese astme kohus tegi 2019. aasta 19. juulil otsuse, millega jättis omaste kaebuse rahuldamata. On üheselt selge, et kompensatsioon, mille enamik Estonia pardal lähedasi kaotanud inimesi sai, oli piinlikult sümboolne. Juba tol ajal pidanuks väljamaksed peredele ulatuma vähemalt üle 100 000 euro. Selle asemel said laeval hukkunute sugulased kümme korda vähem kui näiteks samalaadse lennuki- või muu katastroofi puhul. Makstud rahaga ei olnud võimalik oma ema kaotanud väikelapsi üles kasvatada. Nii läks toonaste valitsejate ja ka hilisemate valitsuste süül, kuna nood ei võidelnud piisavalt inimeste kompensatsioonide eest. Eesti, Rootsi ja Soome riigi poolt tuleb hukkunute lähedastele välja maksta õiglased summad. Minu hinnangul oleks õiglane summa kokku ligikaudu 90 miljonit eurot. See ei käiks Eesti, Rootsi ja Soome riigile üle jõu.     

852 inimese uppumine ei tohi jääda tänases ühiskonnas lõputult saladuselooriga kaetuks. Kolm aastakümmet on piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni. Kas on siis juhus, et Estonia laevahuku ümber tiirles KGB agent 1978. aastast Herman Simm? Parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina just seesama Herman Simm. See oli tähtis lõik, kuna käis veider tegevus Paldiski ülevõtmisel. On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel sõjalised õppused. Siinjuures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu miks laevad, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Nüüd on teada, mis riik summutas kõned Estonialt. Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Selge, et täna vajame enam kui kunagi varem uurimist parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Eesti kui riik saaks käituda tõelise eeskujuna, kes näitab, et meie riigi jaoks on prioriteet kodanik ja tema rahva turvalisus. Olen ka ise asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses kolm lähedast inimest – vanaema oli reisijate hulgas, õde ja tüdruksõber laevapersonali seas. 

Meie Edgar 1950-2022

Oli õnn kaua aega olla Edgar Savisaare abiline, töötasin koos Raimond Kaljulaidi, Kadri Simsoni ja loomulikult Juri Ratasega. Savisaare suureimaid saavutusi on tema lapsed. Ja laulev revolutsioon, mis lõppes loogiliselt, iseseisvuse taastamisega. Puhka rahus, meie Edgar. (foto: Postimees)

"Estonia" laevahuku teema on alati aktuaalne

Tänaseks on selge, et tegemist polnud õnnetusega, vaid kuriteoga. 852 inimese uppumine ei saa jääda tänases ühiskonnas lõputult saladuselooriga kaetuks. Ligi kolm aastakümmet on piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni. Kas on siis juhus, et Estonia laevahuku ümber tiirles KGB agent 1978.aastast Herman Simm? Parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina just seesama Herman Simm. See oli tähtis lõik, kuna käis veider tegevus Paldiski ülevõtmisel või hoopis kuritegelikuks paljaks varastamiseks. Just Harjumaa paiknesid siis veel Vene väeosad, mille sõjarelvastuse vastu tunti huvi siin ja sealpool ookeani ning mida veeti ilmselt Estonial. Meie võimud peaksid Simmi käest Estonia kohta tõe kätte saama. Kalle Klandorfi raamatus mainitud tuumakohvrid on üks teemadest. Simm tuleks välja anda Ameerika Ühendriikidele. Ameerikas ootab aga taoliste kuritegude eest elektritool. Küll see paneks vana spiooni laulma ka Estoniast. Oli ju Simm Eesti politsei juht detsembrist 1994. Selgitusi ja vastuseid peaksid hakkama andma ka tolleaegsed Eesti, Soome, Rootsi, Venemaa ning EL ja NATO juhid, et lõpuks selgitada välja asjaolud seoses Estonia laeval toimunuga. On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel sõjalised õppused. Siinjuures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu miks laevad, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Nüüd on teada, mis riik summutas kõned Estonialt. Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Selge, et täna vajame enam kui kunagi varem uurimist  parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Eesti kui riik saaks käituda tõelise eeskujuna, kes näitab, et meie riigi jaoks on prioriteet kodanik ja tema rahva turvalisus.  Olen ka ise asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses kolm lähedast inimest – vanaema oli reisijate hulgas, õde ja tüdruksõber laevapersonali seas. 

Parvlaeva Estonia katastroof on alati aktuaalne ning endiselt päevakorras, kuigi sellest on möödunud märkimisväärselt palju aega.  Mina ja ka teised, kelle omaksed hukkusid tol pimedal sügisööl külmas meres, oleme rahul, et Eesti on koostöös Rootsi ja Soome riigiga valmis avama katastroofi põhjuste uue uurimise. Tänapäevaste vahenditega on tragöödia tagamaid kergem uurida. Kiita tuleb ka erainitsiatiive uute uurimiste korraldamiseks, sest seda oodati ja loodeti.  Siiski tahan hoiatada neid, kes arvavad, et nende uute uurimistega rahuldatakse kõik hukkunute omaste pretensioonid. Paljudel on justkui meelest läinud, et laeva uppumise põhjustanud konstruktsiooni vigade tõttu kaebasid Estonia katastroofis lähedase kaotanud ja kannatanud kohtusse laeva klassifitseerija, Prantsusmaa firma Bureau Veritas ja laeva ehitanud ettevõtte Meyer Werft, nõudes hüvitiseks üle 40 miljoni euro.  Prantsusmaa Nanterre'i esimese astme kohus tegi 2019. aasta 19. juulil otsuse, millega jättis omaste kaebuse rahuldamata. On üheselt selge, et kompensatsioon, mille enamik Estonia pardal lähedasi kaotanud inimesi sai, oli piinlikult sümboolne.  Juba tol ajal pidanuks väljamaksed peredele ulatuma vähemalt üle 100 000 euro. Selle asemel said laeval hukkunute sugulased kümme korda vähem kui näiteks samalaadse lennuki- või muu katastroofi puhul. Makstud rahaga ei olnud võimalik oma ema kaotanud väikelapsi üles kasvatada.  Nii läks toonaste valitsejate ja ka hilisemate valitsuste süül, kuna nood ei võidelnud piisavalt inimeste kompensatsioonide eest.  Eesti, Rootsi ja Soome riigi poolt tuleb hukkunute lähedastele välja maksta õiglased summad. Minu hinnangul oleks õiglane summa kokku ligikaudu 90 miljonit eurot. See ei käiks Eesti, Rootsi ja Soome riigile üle jõu. 

Lüganuse uueks abivallavanemaks sai endine Jõhvi vallavanem Max Kaur

Lüganuse volikogu kinnitas uueks abivallavanemaks keskerakondlase Max Kauri, kes on olnud Jõhvi abivallavanem ja vallavanem, samuti töötanud Mustvee vallavanemana. 

Lüganuse volikogu tuli esmaspäeval 11.07.2022.a. kokku, et kinnitada ametisse uus abivallavanem hariduse, kultuuri, spordi, noorsootöö ja sotsiaalvaldkonnas, sest eelmine abivallavanem Arno Rossman astus tagasi.

Tallinna Linnavolikogu liige Toomas Uibo ja Maardu Linnavolikogu liige Nikolai Degtjarenko kohtusid Varssavi juhtkonnaga ja toimetasid Poola pealinna humanitaarabi

Maardu linnavolikogu liige ja valimisliidu «Maardu hääl» juht Nikolai Degtjarenko ja Tallinna linnavolikogu liige Toomas Uibo (Eesti 200) käisid Varssavis humanitaarvisiidil ning viisid põgenikele humanitaarabi. 

Eesti delegatsioon kohtus Varssavi linnanõukogu liikmetega, komisjonide esimeeste Mariusz Frankowski ja Aleksandra Śniegocka-Goździkiga, kellega arutati Poola kogemust põgenike vastuvõtmisel ja selle kogemuse kasutamise võimalusi Eesti omavalitsustes. Varssavi on edukalt toime tulnud olukorras, kus Poolas on suurim põgenike hulk Euroopas pärast teist maailmasõda.

«Tulime Varssavisse rahumissiooniga, et toetada sõjapõgenikke Ukrainast ja olla solidaarsed Poola rahvaga, kes on tulnud appi sunnitud ümberasujatele,» ütles Degtjarenko. Ta avaldas tänu ka eesti poliitikutele ja ettevõtjatele, kes aitasid kokku panna humanitaarlasti Ukraina põgenike vastuvõtukeskustesse Varssavis.

Tallinna linnavolikogu Eesti 200 fraktsiooni liige Toomas Uibo ütles, et poola rahva toetus hädasolijatele on näha igal tänavanurgal. «Sini-kollaseks värvunud sõbralik linn teeb kõik endast oleneva, et pakkuda sõjapõgenikele pelgupaika. Sõjapõgenikke ärakasutavat poliitikat siin ei tehta, empaatia ja ligimesearmastus võidutseb,» lausus Uibo. 

Eesti delegatsioon toimetas Poolasse 300 pakki iPharma vitamiine, mille annetas firma Repforce, ja muud vajalikku abi. Varssavi humanitaarvisiit sai teoks valimisliidu «Maardu hääl» ja Tallinna linnavolikogu fraktsiooni Eesti 200 ühistööle. Delegatsiooni kooseisus olid ka endine Riigikogu liige ja mitme ministri nõunik Aarne Veedla ning endine Tallinna Linnavolikogu liige, Tallinna linnapea nõunik, Mustvee ja Jõhvi linnapea, Maardu abilinnapea, hetkel Uhiskonna Arengu Instituudi juhatuse liige Max Kaur. 

Delegatsioon külastas põgenikekeskusi Poola pealinnas Varssavis, sealhulgas rahvusstaadionil, kus kolm nädalat tagasi käis ka USA president Joe Biden.

Postimees 19.04.2022

Nobeli Rahupreemia mees Gorbi 91

Keegi on öelnud, et Reagan, Gorbatšov ja Mandela mõjutasid kõige rohkem eelmise sajandi teise poole ajaloo sündmusi. Nad muutsid maailma. Reaganile veel Nobelit ei antud. Sotsialistlik Lääne-Euroopa ei mõistnud veel, mida tegi see USA titaan. Gorbatšov oma Nobeli sai. Ta tuli, et anda maailmale võimalus olla vaba. Eesti ja kogu Ida-Euroopa seda võimalust kasutamata ei jätnud. 

Noorena mäletan veel neid aegu, mil Miša Gorbatšov Tallinnas käis. Tehnikaülikooli lähedal toimus meie ajalooline kohtumine. Olin oma koeraga jalutamas Mustamäe metsas, kui suurte limusiinide korteež lendas läbi männimetsa ülikooli kuuenda korpuse poole. Oli kummaline situatsioon. Teed olid lumest puhtaks aetud. Mustamäe noor männimets, mina spanjeliga, talv ja lumi ning Kremli unistaja vaatab autoaknast välja! Gorbatšovi silmadest võis välja lugeda tumma mõistmist, et siin elatakse ilmselt juba teist elu kui NL avarustes...  

2. märtsil 2022.a. tähistab see suurmees oma 91. eluaastat. 80. juubelit tähistas ta Londonis, kuninglikus Albert Hallis, maailma tähtede seltsis. Sest ta on ammu juba globaalne mees. Täna istub Kremli unistaja isoleerituna Moskvas lähistel, sinises majas, männimetsa taga. Ja tema külalisteks on kogu vaba maailm, see maailm, kes kõrv kikkis kuulab viimaseid uudiseid Ukrainast.