Esmaspäev, 1. detsember 2008

Kivirähk, tema usk, lootus ja armastus

Ülemaailmse majanduskriisi ajal võiksime tõesti kuulda võtta meie presidenti. Hinnakem seda, mis meil on. Näiteks Kivirähku. Ega Nobelist asi kaugemale kuku. Seda ütleb teile impeeriumikultuuril üleskasvatatud muukeelne eestlane. Mina küll usun. Võtame kasvõi Kivirähu alter ego Adolf Rühka. Adolf Rühka panus Eesti teatri sündi oli samaväärne Karl Menningu panusele. Kaua sellest nüüd ikka pärast väikest jääaega oli kui eestikeelne maamees oma nina suitsusaunast kaugemale sai. Kadakasakslasi linnades ehk oli, aga see oli saksakeelne maailm. Ja just tänu Rühka sugustele eestikeelsetele teatrientusiastidele on meil võimalus nautida head eesti teatrit täna. Ja pole juhus, et dramaturg Kivirähule meeldib Rühka. Sest just temas nägi ta seda pimestavat unistust, millest sünnib kunst. Vaadates Kivirähu näidendit arvan, et Rühka oli küll andekas, kuid ta ei saanud oma annet realiseerida, kuna lahkus liiga vara. Seal kus kunstiga tegemist jagub kontekstivälist õelust alati. Keegi pidi alustama. Olgu või naljakas diletant, aga ikkagi esimene ja oma. Rühka ettevõtmise juures on kõige tähtsam sellesse uskumine. Kuigi Rühkal oli võimalus kindlustada oma elu, tehes karjääri ametnikuna, elada jõukalt ja rahulikult, valis ta siiski tee, mis oli täis okkaid ja klaasikilde. Ta tahtis olla seotud teatrikunstiga ja olla õnnelik. Vaadates Martin Veinmanni mängu Draamateatris, kes lavastuses eesti kombe kohaselt ei öelnud ühtegi sõna, kõneles tema vaikimine ehk – võib olla suri geenius.

Eks selle Nobeliga ole ka nii. Kross aina kirjutas ja Kirjanike Liit aina saatis ja saatis, aga ei aidanud ei teoste rahvusvaheline mõõde, multikultuursus ega rahvaste paabel. Äkki esitame nüüd eestikeskse autori? Kivirähk on minu arust parem kui need bušmanid. Nobel siia.

PS!
Adolf Rühka (1878 – 1901) oli teatritegelane ja kirjamees. Töötas Otepääl kohtukirjutajana ning August Wiera juures Vanemuises dramaturgi ja tõlkijana. 1904. aastal ilmus Rühka sulest esimene eesti lavakunstikäsiraamat "Lühike näitemängu õpetus". Rühka on kirjutanud ka kolm näidendit: "Vanaaegsed mälestused" (1908), "Priiuse varemetel" (1908) ja "Kalev ja Linda" (käsikirjas).