Meie akadeemik 99

Eesti akadeemik Mihhail Bronštein tähistab 23.jaanuaril oma 99. sünnipäeva Akadeemik Bronštein on üks nendest Peterburi intellektuaalidest, kes saabusid Eestisse õppejõududena ning tegid Eestis karjääri, mis ehk konservatiivsetes nõukogude keskustes oleks olnud võimatu. Tema panus meie eliidi kasvatamisel on olnud hindamatu. Seepärast on loogiline, et Bronštein andis palju kaasa ka Eesti iseseisvuse taastamise protsessile, toetades oma endisi tudengeid.

Bronštein on see majandusmees, kes jõudis Gorbatšovi nõuniku staatusesse. Just temale kuulub agrotööstuskomplekside idee, millega tollal äsja Kremli Olümpose tippu jõudnud Mihhail Gorbašov välja käis. Pole kahtlust, et see tegevus toetas Gorbatšovi liikumist suurriigi liidri kohale ning see muutis maailma ajaloo käiku.

Akadeemik Bronšteini vitaalsus on olnud hämmastav. Ta suutis olla õpetaja sõna otseses mõttes president Lennart Merile, peaminister Andrus Ansipile ja paljudele teistele. Bronštein on ka minu teadustöö aujuhendaja. Palju õnne Eesti teaduse grand old man!

Ajakiri Tiiu: Primabaleriin Larissa Kaur võidab südameid

Ajakiri Tiiu: Primabaleriin Larissa Kaur võidab südameid

 Ajakiri Tiiu, jaanuar 2022

Estonia priimabaleriin Larissa Kaur 80

31.oktoobril 2021 a. saab 80. aastaseks minu ema, Estonia ooperi - ja balletiteatri kauaaegne priima Larissa Kaur. Priimabaleriin Larissa Kaur on tantsinud Estonia teatri laval üle 20 aasta. Tema rollide hulka kuuluvad Must ja Valge Luik «Luikede järves», peaosa «Uinuvas kaunitaris»  ja palju teisi tipprolle.  See oli õnnelik aeg eesti balletile, mis emale tähendas ka isiklikku lähedast tutvust balleti maailmatähtedega, nagu näiteks Rudolf Nurieviga St.Peterburgist.  Larissa Kaur oli 60ndate Eesti ilusaim naine, kes peale priimabaleriini rolli rahvusooperis Estonia oli ka Eesti ja Ida-Euroopa suuremate ning populaarsemate moeajakirjade fotomodell. Ta poseeris korduvalt ka moeajakirja «Siluett» kaanedaamina.  Ta oli kaunitar, kellest ammutasid inspiratsiooni paljud suured maalikunstnikud. Näiteks Olev Subbi maalis priimabaleriini. Ta inspireeris Georg Otsa, Eri Klasi, Peeter Sauli, Sulev Nõmmikut ning ka maestro Eduard Tubin on emale armukirju kirjutanud. Priimabaleriini lapselaps, minu tütar Viktoria (25) EKA magistrand, on uskumatu sarnane oma vanaemaga. Palju õnne, ema!

Max Kaur: Parvlaeva Estonia katastroof on alati aktuaalne. Katastroofis hukkunute lähedased pole saanud õiglast hüvitist.

Parvlaeva Estonia katastroof on alati aktuaalne ning jätkuvalt päevakorras, kuigi on möödunud märkimisväärselt palju aega. Mind, nagu kõiki teisi, kelle omaksed hukkusid tol pimedal sügisööl, külmas meres, kindlasti rahuldas see, et Eesti, koostöös Rootsi ja Soome riigiga, olid valmis avama katastroofi põhjuste uue uurimise, kuna loomulikult on tänapäevate vahendite olemasolul kergem uurida tragöödia tagamaid. Kiita tuleb ka erainitsiatiive uuteks uurimisteks, sest seda oodati ja loodeti. Siiski tahaks hoiatada neid, kes arvavad , et nende uute  uurimistega rahuldatakse kõik hukkunute omaste pretensioonid. Paljudel on justkui meelest läinud, et  laeva uppumise põhjustanud konstruktsiooni vigade tõttu kaebasid Estonia katastroofis lähedase kaotanud ja kannatanud kohtusse laeva klassifitseerija, Prantsusmaa firma Bureau Veritas ja laeva ehitanud ettevõtte Meyer Werft, nõudes hüvitiseks üle 40 miljoni euro. Prantsusmaa Nanterre'i esimese astme kohus tegi 19. juulil 2019 otsuse, millega jättis omaste kaebuse rahuldamata. On üheselt selge, et kompensatsioon, mille said enamik Estonia pardal lähedasi kaotanud inimesed, oli piinlikult sümboolne. Juba tol ajal oleks pidanud väljamaksed peredele ulatuma vähemalt üle 100 000 euro kanti, selle asemel said laeval hukkunute sugulased kümnekordselt vähem kui näiteks samalaadse lennuki või muu katastroofi puhul. Polnud mingit võimalust, et selle raha eest oli võimalik ema kaotanud väikelapsed üleskasvatada. Kuidas niisugune olukord sai juhtuda? Loomulikult tänu toonaste valitsejate ja ka hilisemate valitsuste süül. Selle asemel, et võidelda eesti inimeste kompensatsioonide eest, aidati hoopis kaasa kindlustusfirmadele, et nad saaksid maksta võimalikult vähe. Vaat seda peaks uurima, et süüdlasi valitsusest häbimärgistada! On selge, et selle küsimuse juurde tuleb tagasi pöörduda. Ning maksta lähedastele Eesti, Rootsi ja Soome riigi poolt välja summad hukkunute lähedastele, mis oleks õiglased. Täiendavalt tuleks omastele välja maksta kokku, minu hinnangul, ligikaudu 90 miljonit eurot, mis ei oleks Eesti, Rootsi ja Soome riigile ülejõukäiv summa, kuna need riigid on kaasvastutavad toimunu eest 28.09.1994 aastal, Läänemerel.

Max Kaur, parvlaeval Estonia hukkunute lähedane

Põhjarannik 28.09.2021.a.

Kes kaitseb Eesti kaevurit?

Ida-Virumaa roheline tulevik täna ikka veel hirmutab. Endiselt pole selge, mida Ida-Virumaa arenguplaanides toetatakse. Seisukoht, et põlevkivitööstus tuleb tervikuna sulgeda, on saanud tugeva vastasseisu osaliseks.

Eksperdid, nagu näiteks Raivo Vare, viitavad, et Eesti energiajulgeolek pole tagatud. Ei ole ka näha, et midagi tehakse, et see oleks tagatud. See tekitab palju arusaamatust ka Virumaa rahvas.

Eesti ei saa teha mingeid liigutusi oma rahvuslike huvide osas ainuüksi sellepärast, et Brüssel tahab. Brüssel tahab igasuguseid asju, sageli on aga need asjad vildakad või suisa kahjulikud.

Lahing põlevkiviõlitehase ümber on eriti kummaline. Põlevkiviõlil on maailmas suurt turgu. Tegemist on suurte kasumimarginaalidega äriga. Turg on Eestile kindlustatud paarkümmend aastat ette. Milles siis probleem? Tartu halduskohus probleemi ei näinud ja keeldus õlitehase ehitusluba tühistamast.

Kui riigieelarves pole raha, et põlevkiviõlitehase ehitust riigi poolt toetada, siis tuleks poliitikutel avameelselt sellest ka rääkida. Mitte ajada mingit rohepöörde juttu, samas kui Eesti energiajulgeolek on tagamata.

Juba praegu ostame me kallist elektrienergiat sisse Soomest, kes ei tooda seda aga mitte täielikult ise, vaid toob hoopis Venemaalt sisse odava hinnaga ja siis müüb eestlastele mitu korda kallimalt edasi. Ometi on see palju "mustem", keskkonnakahjulikum energia kui kõik see, mida tehakse Eestis! Sellist äraspidi Brüsseli loogikat mõista ei ole võimalik.

Eesti riigile ja eesti rahvale ei ole vaja, et Eesti Energia lõpetab põlevkivielektri tootmise aastaks 2030. Eesti riigile ja eesti rahvale on vaja, et Eesti Energia tagaks Eesti riigi energiajulgeoleku. Meid ei huvita, et Eesti Energia eesmärk on aastaks 2045 süsinikuneutraalsus, sest rahvast huvitab energia hind ja see, et leib oleks laual.

Ei saa nõustuda, et Ida-Virumaal likvideeritakse tuhandeid töökohti, samas jätkatakse sonimist, et tuleb tagada nii energiajulgeolek kui ka uued töökohad ja sotsiaalsed tagatised neile, keda see otseselt puudutab. Enne uued töökohad ja sotsiaalsed tagatised, alles seejärel võib kaaluda, mis põlevkivitööstusest jääb.

On väga hästi teada, et Brüsselil on kombeks muuta poliitikaid üleöö. Näiteks teatada, et raha on jälle vaja Kreekale või Itaalia finantsolukorra toetamiseks ning Ida-Virumaale lihtsalt ei jätku. Eesti peaks võtma äärmiselt ettevaatliku hoiaku, kolmandik Saksamaa toodetavast elektrist tuleb söest, väidab filosoofiadoktor Kalev Kallemets.

Sakslastele läheb korda energia hind. Ja just nende, sakslaste esindaja, eurokomissar Günter Verheugen oli see mees, kes läbirääkimistel Eesti astumise üle Euroopa Liitu nõudis kategooriliselt põlevkivitööstuse sulgemist Eestis. Mina soovitaksin Eesti valitsusel võtta positsiooni, et seni kuni Angela Merkel ei ole Ruhri söel töötavaid elektrijaamu kinni pannud, peab alles jääma ka Eesti põlevkivitööstus. Energiajulgeolek eelkõige! Ning kes teine veel kaitseb meie kaevureid, kui mitte Eesti riik?

Põhjarannik 8.juuli 2021.a.

Rahvas valigu otse nii presidenti kui linnapead

Presidendivalimiste karussell on Eestis alati rahvale huvi pakkunud, olgugi et rahvas presidenti valida ei saa.

Riigikogu avaistungil 2001. aasta septembris rõhutas vabariigi president Lennart Meri presidendi otsevalimiste taastamise olulisust, öeldes järgmised sõnad: "Presidendi otsevalimine annab rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises." Arvan, et paljudele tulevad need Lennart Meri sõnad täieliku ootamatusena. On selge, et presidendi otsevalimised ei ole sobilikud parlamentaarsele riigikorrale, seepärast on poliitikud pakkunud teist lahendust.

Siim Kallas on arvanud, et presidendi ja peaministri koha peaks ühildama, ning see tundub olevat realistlik ettepanek. Nimelt saab praeguse presidendi funktsioonid presidendikoha kaotamise järel üle anda teistele institutsioonidele, et saavutada võimude tasakaal. Kuid see kõik on tulevikumuusika.

Praegu on järgmise presidendi valimised lahti läinud ning tegemist on väga veidra vaatepildiga. Tavaliselt esitavad erakonnad suve hakuks ise kandidaadi presidendikohale ning suve lõpus valitakse president ära. Tänavu on teisiti.

Näiteks Jüri Ratas alustas oma kampaaniat õige ammu, kohe pärast tagasi astumist peaministri kohalt. Riigikogu esimehe valimised pidid saama selleks sümboolseks aktiks, mis tõestab Ratase ambitsioonide realistlikkust.

Kui Kaja Kallas sai peaministri kinnitamisel 70 häält, siis jäi mulje, et koalitsioonil on hääled presidendi valimiseks riigikogus koos. Kuid täiesti ootamatult sai Jüri Ratas riigikogu esimehe salajastel valimistel vaid 63 häält. See oli selge signaal, et osa riigikogu liikmeid ei taha presidenti ära valida riigikogus.

Miks? Sest miks peaks teised parteid näiteks Keskerakonnale reklaami tegema? Nad tahavad teha reklaami oma parteile ning oma esitatud parteilisele presidendikandidaadile, silmas pidades kohalike valimiste kampaania lähedust. Riigikogus saavad oma kandidaadi üles seada Reformierakond ja Keskerakond, kuna selleks on vaja 21 riigikogu liikme allkirja.

Paljud ju ei mõista, et EKRE, Isamaa ja sotsid on nišiparteid, kellel pole riigikogus piisavalt kohti, et presidendikandidaati üles seada. Nemad loodavad presidendivalimistel valijameeste kogule, lootes seal üles seada oma kandidaadi. Seetõttu käibki passimine.

Palju on räägitud parteiülesest kandidaadist, kuid siinkohal tahan hoiatada naiivsuse eest. Mingit parteiülest kandidaati ei tule. Riigikogust lähevad valijameeste kogusse parteilised kandidaadid ja teised parteid vaid lisavad parteilisi kandidaate valijameeste kogus juurde.

Olen veendunud, et kodanikel peab olema võimalus valida oma presidenti otse. Soome on samuti parlamentaarne riik, kuid riigipead valib neil otse rahvas. Samamoodi peaks inimesed saama valida otse oma kodukoha juhti, linnapead või vallavanemat.

See on aus. Siis saame ka suurema osaluse kohalikel valimistel.

Põhjarannik 10.06.2021

Presidendivalimised 2021

Eesti Keskerakonna esimees, Riigikogu esimees, ekspeaminister Jüri Ratas on väga hea presidendikandidaat. Kui aga me räägime laiapõhjalisest kandidaadist, siis miks mitte eesti ettevõtluse ja patriotismi lipulaev Hans H. Luik.