40 on presidendiks saamise vanus

2009 aasta kujunes minu jaoks mitte ainult juubeliaastaks. Olulisem on tegelikult tagasitulek Eesti pealinna aktiivsesse poliitikasse.

Jätkasin novembris ka oma põnevat haridusteed, nüüd juba doktorantuuris St.Peterburgis.

Saan tõesti detsembris 40 ning poliitilises mõttes on see presidendiks saamise vanus. Tähistan seda seal, kus eestlasi on palju - Londonis. 09.09.09 olin maailma armastuse pealinnas Pariisis ning ühtlasi selle aasta tippsündmuse tunnistajaks, kui Sarkozy ütles Laarile, et temast ei saa eurovolinikku.

09.10.09 Solarise kultuurimeka avamise järel on tõesti aeg suunduda 09.12.09 Ühendatud Kuningriigi metropoli Londonisse, siin on kulminatsioon!

Kohtun oma kolleegidega Londoni assambleest, külastan printsess Diana viimast puhkepaika ning naudin kuninglikku kultuuri, mis mõjutas ja mõjutab veel sajandeid.

Huvitav... kas 40 on palju või vähe... eriti poliitika vaatenurgas... Rüütel ja Churchill eeskujuks!

Lähenevad Riigikogu ja Presidendi valimised. Tallinn saab Euroopa pealinnaks! 2011 seab eesmärgi jõuda kiiresti elu parimasse vormi.

Nüüd doktorantuuris

25.09.2009 on see päev kui astusin Peterburi Riiklik Inseneriteaduste ja Majanduse Ülikool ENGECON (Saint-Petersburg State Academy for Engineering and Economics) aspirantuuri, ehk Euroopa mõistes doktorantuuri. Ka varem on eestlased ikka omandanud haridust St.Peterburis, olgu siis Johan Köler või Artur Kapp, Ants Piip või Johan Laidoner, Viktor Palm või Neeme Järvi.

Meenutan, et 30.03.2008 aastal sain Tallinnas, Majanduse ja Juhtimise Instituudi aulas kätte Peterburi Riikliku Insenerteaduste ja Majanduse Ülikooli ENGECON rektori käest majandusmagistri tunnistuse ning sain siis ka kutse asuda õppima ülikooli doktorantuuri. Siinkohal tervitused Äripäevale, loodame nende uusi lugusid Max Kauri haridusteest!

Peterburi Riiklik Inseneriteaduste ja Majanduse Ülikool ENGECON (Saint-Petersburg State Academy for Engineering and Economics) olgu öeldud, et saja-aastase kogemusega tuntud kõrgkooli on lõpetanud näiteks Vene energeetikaguru, tuntud liberaal Anatoli Tšubais, Eesti kodanik ja suurärimees Rustam Aksjonenko, Severstali omanik, miljardär Aleksei Mordašov. Ülikoolis on professor on endine Venemaa peaminister, hetkel asepeaminister Viktor Zubkov.

Valetate, Janek Lauri pere oleks saanud päästa!

Ehmatusega lugesin Eesti Päevalehest uudist, millega anti teada, et kasiinosõltlast Janek Lauri ja tema tapetud lapsi ning naist ei olnud võimalik päästa. Keegi ei olevat midagi valesti teinud. Mis jutt see on?! Kodanikuna ei saa jätta sellele ebamoraalsele konstruktsioonile reageerimata.

Selline lähenemine külvab kurjust ning õigustab mistahes kuritegusid.
Tegelikult on ikka nii, et nii Janek Lauri kui ka tema lapsi ja naist oleks saanud päästa. Tehti tohutul hulgal vigasid kõige nende poolt, kellega Janek Lauri kokku puutus.

Ei pea olema teadlane, et diagnoosida Janek Laurile kaugelearenenud depressiooni.
Kohe kerkivad küsimused, miks ei reageeritud sellele sõjaväes, kus on pidevad meditsiinilised ülevaatused? Kas see õigustus, et "keegi ei teinud midagi valesti", tähendab seda, et ka täna vaadatakse sõjaväes depressioonihaigetest mööda? Luues sellega ohte nii haigele kui ka teda ümbritsevatele inimestele? Kus oli Janek Lauri perearst? Oli ta pime?

Ma ei räägi juba sellistest kurjamitest nagu kasiinoomanik Armin Karu ja teised. On selge, et Eesti kasiinodes ei toimu hasartmängu, kus riski võtavad nii mängija kui ka kasiino. Eestis riskeerivad ainult kasiino kliendid, kusjuures see risk on alati üks - kasiino võtab teilt kohe kogu raha ära. Teil pole mingeid võiduvõimalusi. See on ammu teada tõsiasi ka rahandusministeeriumile ja kontrollivatele organitele. Ometi jätkub kasiinode räige rünnak oma klientide vastu, kartmata mingeid karistusi või riigi poolset sekkumist pettuste takistamiseks.

Loomulikult loob selline olukord kasiinonduses pidevalt kriminaalseid olukordi, sest inimesed ei mõista, et Eesti kasiinodel pole hasartmänguga mingit seost. Tegemist on lõbustusasutustega, kelle eesmärgiks on nende asutustes käivad inimesed paljaks röövida. Mingisugust riigipoolset klientide kaitset ei toimu.

Seepärast võib ennustada uusi tragöödiaid, sest ühiskond on ükskõikne. Ei oleks me ükskõiksed, siis oleksime Lauri perekonna päästnud.

Tagasi suures tennises

2009 aasta kujuneb minu jaoks mitte ainult juubeliaastaks. Sest olulisem on tagasitulek oktoobris Eesti pealinna aktiivsesse poliitikasse. Jätkan novembris ka oma põnevat haridusteed, nüüd doktorantuuris. Saan tõesti detsembris 40 ning poliitilises mõttes on see „presidendiks saamise vanus".

Küll võib aga väita mingi EE, et Edgar Savisaare pikaajaline nõunik Max Kaur on jälle Kadrioru tenniseväljakute hirm! Aga nii see just on. Aastad, mis veedetud Hundisilmal vanameistri kõrval, ei jookse külge mööda maha ka golfi- ega tenniseväljakutel. Lähenevad Riigikogu valimised 2011 seavad eesmärgi jõuda kiiresti elu parimasse vormi. Isegi kadunud Hololei ja Uba ahhetaksid, rääkimata Ozerovist. "Goo-oo-oo-l!".

Tänan kõiki minu toetajad üle Eesti!

Äsja möödunud valimised olid demokraatia ja järjepidevuse proovikivi. Olen muukeelse eestlasena õnnelik, et elan kiiresti arenevas, tsiviliseeritud ühiskonnas. Jälle kolossaalne võit! Edgar Savisaar on öelnud “Mis saab teha tuul müürile!". Aitäh kõigile toetajatele Tallinnas ja üle Eesti. Usun, et ka kasiinovastased andsid üle Eesti oma hääle Keskerakonnale, Edgar Savisaarele. Tänan loomulikult kõiki Kristiine elanikke, kes usaldasid ja saatsid mind oma esindajana Tallinna Volikokku.
Need on minu viiendad ja kõige edukamad valimised. Varem olen ma kandideerinud Mustamäel 1996, Haaberstis 1999, Lasnamäel 2002, Pirital 2005 aastal. Luban oma valijatele, et teen oma tööd nutikalt edasi ja pooleteise aasta pärast, aastal 2011, saame kokku juba Riigikogu valimistel.

Läbi raskuste, Savisaare poole

Täna Keskerakond 18! Olen erakonnas ise juba üle 10 aasta. Sellistel päevadel tulvavad aastad su ees kui filmilindil läbi. Nii minul kui ka erakonnal on neil aastail olnud halvemaid ja paremaid päevi. Kui alati oleme läinud edasi, see on olnud meie edu võti. Tuleb meelde kuidas Kalev Kallo võttis mind vastu Keskerakonna liikmeks 1999 aasta kevadel. Ja see kevad tuli teisiti! Meenub kuidas moodustasime Keskerakonna noortekogus venekeelsete noorte Interklubi ning kuidas me siis juba üheskoos astusime kurikuulsa Kogani vastu, kui see 2000 aastal sõlmis liidu Mart Laariga. Mäletan kuidas koos Mart Viisitammega kleepisime öösiti Haaberstis plakateid elektrijaamade müügi vastu.

Oleme kõik need aastad olnud tegusad, hakkajad. Kõik need aastad oleme läinud edasi tänu noortele. Tõsi küll Keskerakonnas on palju pensionäre, kuid Keskerakond ei tohi muutuda pensionäride parteiks. Keskerakond peab olema nooruslik, uuendusmeelne, tulevikku suunatud rahvusvaheline partei. Järjekordsed Riigikogu valimised on juba ukse ees ning loomulikult tahaks teha erakonna jaoks parimat. Nagu eespool öeldud sai käesoleva aasta kevade täis kümme aastat, kui ma sidusin oma elu Keskerakonnaga. Vaadates tagasi tunnen rõõmu, et need aastad on olnud ühed kõige huvitavamad ja õnnelikumad aastad minu elus. Ma olen tänulik Edgar Savisaarele, kes usaldas mind võtta enda meeskonda, Lauri Laasi, Kadri Simsoni ja Evelyn Sepa kõrvale. Tänu suurmeistrile sain tõsise poliitikakooli, mis aitas mulle tuua erakonna üle 300 inimese ning mis on aidanud mind toime tulla nii abilinnapeana Maardus, erakonna Paldiski osakonna juhina, nii integratsioonipoliitikas kui ka kõrgkooli juhina. Olen kindel, et minu valik kümme aastat tagasi oli õige.

18.oktoobril 2009 olen valmis võtma poliitilise vastutuse, et keerata veel üks lehekülg Tallinna, Kristiine ka Keskerakonna ajaloos. Kohtumiseni Tallinna Volikogus ja palju õnne minu Keskerakond!

Veelkord Markovist

Just äsja tähistasime Berliini müüri lammutamist. Mina küsiksin president Ilvese käest, kus on orden Gorbatšovile? Riigikogu kuluaarides räägitakse, et Ojuland olevat seda ordenit Ilveselt Gorbatšovile ka küsinud. Savisaar imestas omaajal, et ka Jeltsinile pole midagi antud. Arvan, et Eesti on poliitiliselt küps tunnustama isikuid, kes aitasid kaasa Eesti arengule.

Selle asemel elame kaasa pseudoprobleemidele. Sergei Markov viisaküsimus oli pseudoprobleem. Mitte ebajärjekindlust ei ilmutanud Keskerakond Markovi küsimuses, nagu arvab Samost. Keskerakond käitus opositsioonierakonnana, kes alati survestab valitsust kui valitseb segadus. Aga segadust ju oli! Kõigepealt keelas Pihl Jakemenko panna musta nimekirja, seejärel annab Pihl ootamatult korralduse, et musta nimekirja tuleb panna Markov, kes ei ole mitte ainult Vene Riigiduuma liige, vaid Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poliitikakomitee liige. Mis tähendab, et tema mittesõitmine mööda Euroopat polnud lihtsalt võimalik. Ning Markov sõitis mööda Euroopat edasi. Absurd!

Paistab ka, et Eesti ajakirjandus, rääkimata Pihlist, ei saa vist aru, kes see Markov on. Endine Carnegie keskuse kaastöötaja on Kremli poolt muudetud võimupartei Edinoe Rossija Zhrinovski vasteks. Markov peab karjuma sellest, millest partei liidrid karjuda ei saa. Seega pole Markov liialt oluline persoon. Ka Keskerakonna jaoks mitte. Tänu Pihlile sai aga Markov nüüd reklaami kõvasti. Ja muutus ilmselt nii mõnegi silmis olulisemaks.