Esmaspäev, 16. november 2009

Valetate, Janek Lauri pere oleks saanud päästa!

Ehmatusega lugesin Eesti Päevalehest uudist, millega anti teada, et kasiinosõltlast Janek Lauri ja tema tapetud lapsi ning naist ei olnud võimalik päästa. Keegi ei olevat midagi valesti teinud. Mis jutt see on?! Kodanikuna ei saa jätta sellele ebamoraalsele konstruktsioonile reageerimata.

Selline lähenemine külvab kurjust ning õigustab mistahes kuritegusid.
Tegelikult on ikka nii, et nii Janek Lauri kui ka tema lapsi ja naist oleks saanud päästa. Tehti tohutul hulgal vigasid kõige nende poolt, kellega Janek Lauri kokku puutus.

Ei pea olema teadlane, et diagnoosida Janek Laurile kaugelearenenud depressiooni.
Kohe kerkivad küsimused, miks ei reageeritud sellele sõjaväes, kus on pidevad meditsiinilised ülevaatused? Kas see õigustus, et "keegi ei teinud midagi valesti", tähendab seda, et ka täna vaadatakse sõjaväes depressioonihaigetest mööda? Luues sellega ohte nii haigele kui ka teda ümbritsevatele inimestele? Kus oli Janek Lauri perearst? Oli ta pime?

Ma ei räägi juba sellistest kurjamitest nagu kasiinoomanik Armin Karu ja teised. On selge, et Eesti kasiinodes ei toimu hasartmängu, kus riski võtavad nii mängija kui ka kasiino. Eestis riskeerivad ainult kasiino kliendid, kusjuures see risk on alati üks - kasiino võtab teilt kohe kogu raha ära. Teil pole mingeid võiduvõimalusi. See on ammu teada tõsiasi ka rahandusministeeriumile ja kontrollivatele organitele. Ometi jätkub kasiinode räige rünnak oma klientide vastu, kartmata mingeid karistusi või riigi poolset sekkumist pettuste takistamiseks.
Loomulikult loob selline olukord kasiinonduses pidevalt kriminaalseid olukordi, sest inimesed ei mõista, et Eesti kasiinodel pole hasartmänguga mingit seost. Tegemist on lõbustusasutustega, kelle eesmärgiks on nende asutustes käivad inimesed paljaks röövida. Mingisugust riigipoolset klientide kaitset ei toimu.

Seepärast võib ennustada uusi tragöödiaid, sest ühiskond on ükskõikne. Ei oleks me ükskõiksed, siis oleksime Lauri perekonna päästnud.