Teisipäev, 16. august 2016

Eestlane juhib Kremlit

Aastaid tagasi viitasin Anton Vaino sädelevale karjäärile Putini juures. Karl Vaino pojapoeg oli juba viis aastat tagasi Venemaa valitsuse aparaadi juht, minister. Nüüd siis kõrgeim saada olev koht Venemaal - presidendi administratsiooni juht. Mees on tuntud kui osav ametnik ja diplomaat, samas aga kui heatahtlik, abivalmis, organiseerimisvõimeline tegelane. Tal pole vaenlasi. Venemaal on see imede ime. Ta saab läbi nii peaminister Medvedeviga, kes teda isiklikult õnnitles, patriarh Kirilliga, kes teda isiklikult õnnitles, Venemaa sisepoliitikat juhtiva Volodiniga, kelle ülesandeid ta puhkuse ajal täitis. Isegi lahtilastud Ivanoviga. Haruldane juhus. Ilmselt siin mängivad rolli geenid. Karl Vaino, erinevalt väärarusaamadest, oli puhas eestlane. Isa Heinrich Vaino oli Järvamaalt, ema oli Liidia Savi.
Karl Vaino elukaaslane ei olnud küll eestlane, aga pärit oli Eestist. Ka Karl Vaino poja Eduardi naine oli pärit Eestist. Nii et Anton Vaino on tavaline Eesti inimene. Anton oli kogu oma noorusaja Eestiga seotud, valitsussuvilate rajoon Keila-Joas ning ladviku suvilaterajoon Lohusuust Laulasmaani oli tema pärusmaa kümneid aastaid. Eesti keel oli tal kehvake, aga ikkagi ta rääkis natuke. Fakt on, et ta käis läbi omaealiste eesti noorukitega. Arvan, et eesti keele tundmine tegi võimalikus, et omandas hea tasemel jaapani keele, mis pani aluse tema diplomaadikarjäärile Vene välisministeeriumis.
Presidendi administratsiooni protokolli juhtima pääses ta loomulikult protektsiooni abil ning fakt on, et FSB kiitis tema kandidatuuri heaks. Tema karjäär Putini juures on olnud erakordselt pikk. Ja isiklikult pööraselt edukas. Nüüd on Anton võimupüramiidi tipus. Nagu omaajal vanaisa Karl Vaino Eestis. Kes muide oli eraelus sõbralik papi, nagu Heinrich Vainogi, partei Tomski oblastikomitee töötaja, kes sai Stalini ajal  kuulsaks suu-ja sõrataudiga võideldes Turuhanski krais. Aga need sõbralikud papid jõudsid ometi, kuidagi moodi, raskel poliitikarajal võimupüramiidi tipu. Siin juhuse järele ei lõhna. Võimed. Jääb nüüd oodata ainult, kes vene rahval nendest Anton Eduardovitši võimetest ka midagi kasu on.