Kolmapäev, 20. märts 2013

Marginaal otsib alati tehnilist lahendust


Õhtuleht, 20.märts 2013

Pole juhus, et kõige suuremat huvi on nn rahvakogus leidnud valimiskorraldus. Marginaalid, kes on põrunud kõikidel valimistel järjest, otsivad ikka ja jälle uusi tehnilisi lahendusi, et võimule ligi pääseda. Ilmselt ikka ei mõisteta, et need tehnilised lahendused ei muuda midagi. Otsustav on valijate toetus.
Leian, et Eestis peab jääma erakondlik valimissüsteem. Segasumma suvila taolise segaduse korraldajad saavad ise hästi aru, mida nad tahavad, tavaline kodanik ehk mitte nii päris. Eesti edu võti on poliitiline korrastatus, stabiilsus.
Kui vaadata välja pakutud tehnilisi lahendusi tänase seadusandluse muutmiseks, siis leian, et valimiskünnise muutmine pole õigustatud. Nimekiri, kes 25 000 - 30000 häält üle riigi ei suuda korjata, ikkagi Riigikogus esindust saama ei pea. Tegemist oleks sageli ka mingite ohtlikke ideoloogiaid toetavate äärmuslastega. Pole selliseid Eesti parlamendis vaja.

Riigikogu väiksemaks
Riigikogu liikmete arvu vähendamine praeguse 101 asemel 81-le võiks kõne alla tulla küll. Rohkemat vähendamist ei kannata Eesti rahvusvahelised kohustused ja esindamisvajadus ära. Tallinna linnavolikogus võiks olla kuni 51 liiget, kunagi oli 63, nüüd 79, mõlemad koosseisud olid liiga suured. Näiteks Moskvas on 36 ja Peterburis 55 rahvaesindajat.
Palju on ettepanekuid piirangute osas kandidaadile riigikokku valimisel. See on ebamõistlik, kuna Eesti inimressurss on piiratud. Ehk vaid vanusepiirang. Selleks pensioniiga päris ei sobi, kuid 75-aastane vanusepiirang võiks tõesti olla. Kandidaatidele esitatavate nõuete osas peame jälgima Euroopa demokraatia nõuded, igasugused tsensused siin on kohatud. Eestil ei lubata näiteks isegi keeletsensust kandidaadile kehtestada, seega oleks kõik need tsensused tühi töö, mis viiks Eesti asjatult ründe alla. Olen ka veendunud, et parlamendi liige peab saama tasu riigikogus töötamise eest ning jätkuvalt peavad olema piirangud, et ta kuskil mujal töötada ei saa.
Täiesti sassis on inimesed peibutuspartide teemal, ei saada aru, et kui Eesti on üks valimisringkond, siis ongi ainult peibutuspardid. Paar inimest korjavad kõik hääled üle Eesti kokku. Ka kompensatsioonimandaatidega on inimestel peas segadus, kui need mandaadid välja teeninud erakond neid ei saa, miks peaks selle mandaadi saama mingi teine erakond või üksikkandidaat?
Informatsiooni riigikogu kohta, statistilist materjali võiks olla rohkem. Kahjuks siin tegi tohutult kahju pikka aega riigikogu kantseleid juhtinud Heiki Sibul. Selle asemel, et tegelda tegeliku demokraatia arendamisega, tegeleti poliitiliste intriigidega. Riigikogu koduleht näeb välja nagu mingi kräpp.
Kategooriliselt olen vastu mistahes tagasikutsumise mehhanismidele. Eesti kogemus näitab, et poliitikute kohta on võimalik ajakirjanduses tellida laimukampaaniaid ja isegi kohtuprotsesse. Kui inimene osutub aga õigeks, siis mingit kompensatsioonimehhanismi tekitatud materiaalse ja moraalse kahju eest ei eksisteeri. Kohus on juba isegi öelnud, et see ja see ajakirjanik valetas selle ja selle avaliku elu tegelase kohta, kuid ei määranud ajakirjanikule mingit reaalset karistust. Tagasikutsumismehhanismid lahjendavad demokraatiat, mitte ei tugevda seda. Tegemist oleks tänase Eesti tingimustes manipuleerimismehhanismiga.
Kõne alla võiks tulla presidendi otsevalimised. Räägitakse küll mandaadi ja valimisvormi vastuolu üle, kuid minu hinnangul mingit ohtu ei ole, kui volitused on äärmiselt selgelt määratud.

Eesti valija ei soovi rahvahääletusi?
Tuleb tõsiselt kahelda igasuguste lõputute üleriigiliste referendumite korraldamise osas. Minu hinnangul Eesti valijad ei soovi seda, neil pole huvi. Samas saaks kaasamise küsimuse presidendivalimistel osalemisega näiteks realiseerida, peale selle viiakse kohalike küsitlusi niikuinii läbi. Muide otsereferendumite käekäik maailmas on näidanud, et tendents on vasakpopulismilt mõne aja pärast paremradikaalsusesse, suisa fašismi. Järeldus: esindusdemokraatia välja mõelnud vanaaja inimesed said ikka päris hästi aru tänavademokraatia ja ohlokraatia (jõuguvalitsuse - toim) puudustest.
Kohaliku omavalitsuse osas on arvatud, et väga väikestes omavalitsustes, kus elanike alla 10 000, võiks olla ka otse valitud linnapea ja vallavanem. Kindlasti on päris keeruline valimissüsteemi selline muutmine, kus ühtedes omavalitsustes on ühed reeglid ja teistes teised. Mis on volikogu ja sellise otsevalitud linnapea suhe, see on ikkagi kõik päris keeruline. Kuigi Eesti tingimustes oleks väiksemates omavalitsustes omavalitsusjuhi otsevalimine õigustatud.
Piirangud, mis puudutavad kohalikke volikogudesse kandideerijaid, võiksid jääda enam-vähem praegusele tasemele. Tugevdada võiks piirangut, et kohalikku volikokku ei saa kuuluda isik, kes selle omavalitsuse eelarvest raha saab. See on praegugi sees osaliselt, aga keeld võiks olla täielik.