Esmaspäev, 28. juuni 2010

Brazauskase igavene juuni

Kohtusin Algirdas Brazauskasega ergava juunipäikese all sillerdavas Vilniuses 1989 aastal. Olin Leedu komsomoli kongressi delegaat. Leedus olin sõjaväes, nende samades väeosades, mis aastaid varem poliittöötajana Ansip. Mind valiti kongressile Klaipeda linnaorganisatsiooni poolt, mitte sõjaväeosade poolt. Leiti, et linna sobib esindama just inimene Eestist. Pidi ju kongressil kõne alla tulema Leedu noorsooorganisatsiooni iseseisvumine, lahkulöömine Moskvast. Loomulikult istus saalis Brazauskas, kellele see oli otsustav lahing. Tal oli juba plaan lahku lüüa NLKP-st. See kongress oli talle eelproov.Ka mina hääletasin lahkulöömise poolt ÜLKNÜ-st. Aitas sellest Moskva partokraatiast, rasvastest asiaadinägudest. Riik oli allakäigu teel. See kohutav allakäik jätkus veel Venemaal hiljemgi. Balti riigid aga läksid pärast vabaduse kättevõitmist sisemajanduse koguproduktist inimese kohta Venemaast kaugele ette.
Kongressi kuluaarides õnnestus saada isiklikult Brazauskasega tuttavaks. Vestluses kiitis ta meid kui julgeid noori ja erilist hea meelt tundis ta selle üle, et olin Eestist.
Brazauskas jäi meelde tollelt kongressilt kui asjalik, rahulik, fundamentaalne gigant. Erinevalt Savisaarest ei õnnestunud tal ära hoida vastasseisu nõukogude armee ja KGB-ga. Kui tema oli kindlasti see, kes Eesti vabanemise kergemaks tegi.
Kolm päeva enne surma sai Algirdas Venemaa presidendilt Medvedevilt Au ordeni. Oli ju Algirdas see, kes tõi ka Venemaale vabaduse!