Euroopa Liidu peakorter lõplikult Strasbourgi

Lõputu, mitu aastat kestev laskmine Brüsseli kesklinnas ning täiesti selge võimetus, mida Belgia politsei demonstreerib jagusaamaks arbaabia päritolu islamistidest, kes elavad suisa Brüsseli kesklinnas, viib mõttele, et aeg on otsustvaks tegevuseks. See tegevus puudutab otseselt Eestit. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige. Euroopa Liidu pealinn on Brüssel, NATO peakorter asub Brüsselis. On viimane aeg teha sellele lõpp. Teen ettepaneku, et Euroopa Liidu kõik institutsioonid tuleb Brüsselist ümber paigutada Strasbourgi. Samuti tuleb NATO peakorter viia Brüsselist Londonisse.

Belgia politsei ei saa araabia päritoluga islamistidest jagu muide seetõttu, et nende islamistide sugulased ja tuttavad töötavad politseis. Nad teatavad politsei kõikidest liigutustest omadele meestele. Brüsseli elanikele pole selles informatsiooni midagi uut. Nad ammu naeravad politsei jõuetuse üle. Mindi ju ka politseis multikulti teed ning tulistati sõna ostses mõttes endale jalga. Täna räägime juba selle poliitika sadadest ohvritest. Tunnen loomulikult kaasa Brüsseli ohvritele ja Brüsseli linnavalitsusele.

Aeg on aga võtta aru pähe ja võtta asju realistlikumalt. Usk, et inimesi on võimalik ümberkasvatada, see oli iseloomulik kommunistidele. Nemad uskusid, et on inimesi võimalik orjanduslikust ajastust otse sotsialismi viia. Kõik see kukkus haledalt läbi. Araabiamaad on oma kultuurilises-ühiskondlikus arengus Euroopast maha jäänud, siin valitseb kurjakuulutav pimedus ja vihkamine, inimelul puudub väärtus. Sealsed elanikud toovad oma eluolu, tapmismaania, kaasa ka Euroopasse. Vaadake, kuidas täna palestiinlased nugade ajavad Israelis taga juudi vanureid, naisi ja lapsi. Sellele saab vastu astuda ainult jõuga. Euroopa peab resoluutselt asuma oma kaitsele.

Turismi elavdamine läbi viisavabaduse on Eesti huvides

Mustvee linnapea Max Kaur, kommenteerides Eesti turismiettevõtjate ja piiriäärsete elanike ideed 72- tunnise viisavaba turismi lubamist Eesti ja Venemaa vahel, piiriäärsetel aladel,  on veendunud: 

"Kauaoodatud piirilepe Venemaaga on Eestile oluline, sest see on üks hoob majandussuhete elavdamiseks Venemaaga. Mustvee linn on eeskätt huvitatud piirialase viisavabaduse kehtestamisest Venemaaga koheselt, sest Euroopa Liidul on kogemused selles vallas Venemaaga olemas, näiteks Poolal ja Soomel, aga ka Euroopa Liitu mittekuuluval Norral. Piirilepe võimaldaks ka Eesti selle sammu kiiresti astuda. Esialgu võiks aga tõesti lubada 72 - tunnist viisavaba sisenemist Vene turistidele. See vorm on eestlastele hästi tuttav, sest veel enne Schengeni tsooni astumist said eestlased aastaid praamireisil Stockholmi siseneda linna ilma viisata 48 tunniks. Täna on loomulikult olulised julgeoleku küsimused. Usun, et suudame need lahendada. Viga oleks aga julgeolekuküsimusega liialdades suretada oma majandust. Eesti peab võitlema oma majandusliku huvi eest. Näiteks võime võtta Venemaa turismiettevõtted, nende hulgas ka Venemaal tegutseva maailmakuulsa briti turismigigandi Thomas Cooki, kes palusid äsja Venemaa Välisministeeriumil lihtsustada sissesõidutingimusi riiki välismaa reisihuvilistele, muuhulgas teevad nad ettepaneku kehtestada elektroonilised viisad ja võimaldada eurooplastele ka viisata transiit. 

Näeme tulevikus Mustvees ette, et Peipsi pealinnas avatakse piiriületamise punkt. Ärimeestel on juba huvi ka tolliladude avamiseks Mustvees. Peipsiäärne regioon omab oma sajandite pikkusi kultuuris - ajaloolisi, religiooseid sidemeid Venemaaga ning seetõttu on inimeste ja kaupade vaba liikumine äärmiselt teretulnud. Miks ei peaks ka täna Peipsiäärne eriline kurk, sibul, küüslauk ja suitsukala Venemaal hästi peale minema?

Peipsi pealinn Mustvee omalt pakub veel ka Mustvee sadama kiiret arengut.

Mustvees on olemas piirivalve kordon. Piirivalve kordoni baasil võiks organiseerida tolli-ja passikontrolli. Kõik need sammud tagaksid, et Eesti idamerele saabuvad uue ajad, mis tõstavad kogu piirkonna elanikkonna elatustaset. Usun, et seekord terve mõistus võidab."

72 - tunnist viisavaba režiimi kehtestamist Vene turistidele hakkab arutama Kotka linna ettepanekul Soome Riiginõukogu, ettepanekus nähakse ette kehtivusperioodi 2017-2020 ning seda, et see kehtib ainult nendele Vene turistidele, kes saabuvad praamidega.

Nancy Reagan

Ameerika esimene leedi, Nancy Reagan on nüüd taevas ühinenud oma abikaasaga, president Ronald Reaganiga. Tema lahkumine tõmbas joone alla Reagani pärandile. Nüüd on uued ajad, Suur Donald on tulemas. Nancy saatus on aga inimesi alati huvitanud. Lapsendatud laps, elu silmapaistva doktori perekonnas, see andis tulemuseks kahe jalga maa peal seisvast ja samaajal elegantsest naisest. Unistused viisid Nancy Hollywoodi, kus ka noil aastal liikus palju raha. Hollywood oleks Nancyle peaaegu saatuslikuks saanud. Neil aegadel võimutsesid seal juudi päritoluga isikud, kes eranditult olid vasakpoolsete vaadetega, palju suisa kommunistid. Pärast Ameerika aatomisaladuste varastamist ning Stalinile üleandmist juutidest kommunistide poolt, võeti Ameerikas neil kõrvad pihku. Õnnetuseks töötas Nancy ühe sellise tegelase juures ning tema professionaalne karjäär sattus ohtu. Ta pöördus kinonäitlejate ametiühingu juhi Ronald Reagani poole abi saamiseks. Reagan oli üleelanud parajasti ebameeldiva lahutuse oma esimesest naisest, Oscariga pärjatud staarist Jane Wymanist. Nancy side Ronaldiga tekkis peaaegu momentaalselt. Ja kuigi Reagan käis kohtingutel ka selliste sekspommidega nagu Lana Turner, valis ta Nancy. Ta oli õnnega koos. Nimelt Reagan karjäär Hollywoodis hakkas lõppema ning tugeva iseloomuga naise abi oli sellises olukorras hädavajalik. Nad siirdusid Las  Vegasesse, kus Ronald Reagan tegutses konferansjeena showdes, mis toimusid tolle aja kuulsamates kasiinodes. See oli raskeim aeg Reagani elus, nagu ta ise on tunnistanud. Tulid aga paremad ajad, Reagan sai lepingu suurkorporatsiooni General Electricuga ning hakkas televisioonis nende toodangut tutvustama. Nad said miljonärideks, sündisid lapsed. Nancy elas väga intensiivset avaliku elu, ta oli tegev nii Los Angelesi kui New Yorgi kõrgseltskonnas. See tõi kaasa tutvusi paljude ülirikkurite naistega. Ning see oli otsustav, miks need rikkurid Reagani järsku poliitikasse upitasid. Nancy oli loomulikult seitsmendas taevas kui ta California esileediks sai. Ta toetas ka mehe pürgimusi saada presidendiks, esimene katse oli 1968 aastal, kui nad kaotasid Nixonile. 1976 aastal kaotasid nad Fordile. Reagan oli juba 69 aastane ning tundus, et tema karjäär on läbi. Ometi tõusis Reagan nagu fööniks tuhast. Ikka Nancy abiga. 1980 aasta oli Reagani triumfi aasta, kuigi tema vastu võitles kogu Vabariikliku Partei eliit. Nancy võitis ning temast sai pikkadeks aastateks Ameerika esimene leedi. Tänini on nad Ronaldiga populaarseim Ameerika presidendipaar, legendaarne paar, kes võitsid kurjuse impeeriumi. 

Presidendi armastus kolme apelsini vastu

Käesolev aasta tippsündmuseks kujunevad Eesti Vabariigi presidendivalimised. Oodata pole palju, natuke rohkem kui seitse kuud. Aega on jäänud vähe ning poliitilised parteid, vabariigi eliit on hakkanud tegutsema, et täita Toomas Hendrik Ilvesest vabanev koht. Ilves on meil väliseestlane ning ilmselt viimane väliseestlane, kes kunagi on valitud vabariigi presidendiks. Üks olulisemaid nihkeid selle koha täitmisel ongi see, et edaspidi valitakse ilmselt selle kohale ainult kodueestlasi. Inimesi, kes on väga täpselt kursis eestlaste sisemaailmaga. Eestlased ei taha enam presidenti, kes ei saa aru, kes see Vello Orumets on. Ilves teadis väga hästi, kes on Bob Dylan, aga vaata meie Orumets ei tekitanud temas mingeid emotsioone. Eestlased ei taha enam sellist presidenti.

Samas on koht oluline ja väärikas. Presidente on olnud ainult neli: Päts, Meri, Rüütel ja Ilves. Kes ei tahaks olla viies?

Rahva ootustes viirastub loomulikult titaan. Selleks titaaniks on Edgar Savisaar. Eesti iseseisvuse taastaja, Nõukogude Liidu hukutaja. Ma arvan isiklikult, et Eesti Roosevelt oleks parim võimalik lahendus. Savisaar aga eelistab valitsusjuhi ametit, ta on tegude inimene. Kuna presidenti valitakse alul poliitiliste erakondade poolt lõhestatud Riigikogus, siis on ratsionaalne vaadata ka seda, kes oleks võimalik kompromisskandidaat erakondade vahel.

Kõige enam soovib presidendiks saada Riigikogu esimees Eiki Nestor. Ta räägib kuluaarides, et tal on juba 68 häält taskus. Ma siiski kahtlen, et Kadri Must - Simsoni toetusest piisab, et saada valitud Riigikogus presidendiks. Meenub üks teine presidendiks kandideerinud Riigikogu esimees - Toomas Savi. Toomas Savi oli tunduvalt populaarsem inimene eesti rahva seas kui Nestor, ta oli väga mõjukas Riigikogu esimees. Ometi poliitilise pokkeri käigus osutus isegi tema võimetuks oma šansse realiseerida. Nii et Nestor väga tahab, kuid tema profiil pole väga kõrge.

Palju olulisemat rolli hakkab presidendivalimistel mängima Reformierakonna Kuldne Trio. Reformierakond on esitatud presidendikandidaadiks kolm raskekaallast. Endise peaministri ja Euroopa Komisjoni tipptegija Siim Kallase, endise välisministri Urmas Paeti ja praeguse välisministri, venelanna Marina Raevskaja - Kaljuranna. Kui paljud ei pea Kallase valimist eriti võimalikuks, siis mina seda arvamust ei jaga. Kallas on Eesti iseseisvuse taastamise juures olnud, näiteks Savisaarele tähendab see mõndagi. Ta on meeldiv inimene, rahvusvahelist tuntud ja mõjukas. Ta on koostööaldis, mis on absoluutne nõue edukale presidendile. Ka Urmas Paeti iseloomustavad mõistlikus, koostöösoov, pikaajalise välisministrina teda tuntakse ja hinnatakse maailmas. Ta on üks neid poliitikuid, kes aastatega on kasvanud presidendikandidaadi staatusesse, keda iseloomustavad kogemused nii ajakirjanikuna, omavalitsustegelasena, kultuurijuhina, diplomaadina, rahvaesindajana. Igati hea ja väärikas kandidaat, ja pole midagi, et teda ei salli Ilves. Kolmanda kandidaadina on oravad välja pakkunud parteitu naise ja veel ka venelanna, Marina Kaljurandi. Mingil määral see on olnud ootamatus. Kaljurand pole just eriti läbivalgustatud avaliku elu tegelane, endine sulgpallur ei mänginud mingit rolli Eesti iseseisvuse taastamisel. Ausalt öeldes pole midagi teada, kuidas ta üldse sellesse suhtus kaheksakümnendate aasta lõpus? Kaljurand on olnud tehniline töötaja Välisministeeriumis ning tal puudub tõsiselt võetav poliitiline kogemus, aga president on meil ikkagi poliitik. Tema senised esinemised Riigikogus on ka paljastanud seda poliitilist kogenematust. Paljud kardavad ka ka tema iseloomu pärast, mille üle Välisministeeriumi töötajate seas nalja heidetakse. Kuigi Kaljuranda pušib meedia, eriti Hans H. Luige impeerium, on tema võimalused viimastel kuudel langustrendis just professionaalsete poliitikute seas, kes ju valiku teevadki.

Naiskandidaadi idee on aga kindlasti tähelepanuväärne. Mäletate,  "Lauristini tee viib Kadriorgu!". Ei viinud. Aga see on sama müstiline nagu Marju isa Johannes Lauristini salapärane kadumine 1941. aastal kui Punaarmee paaniliselt põgenes Tallinnast. Tänapäevani ei tea keegi, kuhu Johannes Lauristin kadus. Tänapäevani ei saa keegi aru, kuidas suutis Arnold Rüütel sellisest poliitilise pokkerimängu meistrist nagu Lauristin, jagu saada. Täna on Lauristin 76 ja ehk on liiga hilja pretendeerida Kadriorule. Kuid kindlasti pole hilja Siiri Oviiri jaoks (fotol). Naisliidu pikaajaline president on juba presidendikandidaadi saatuses olnud. Endine mitmekordne minister ja eurosaadik on väga mõjukas. Tema abikaasa on justiitsministeeriumi ekskantsler ja eksriigikontrolör Mihkel Oviir, väimees Indrek Neivelt, tütar Liisi Oviir on sotsialistide minister valitsuses. Siiri Oviiril on tugev tagala. Nüüd jääb veel leida poliit jõud, kes teda esitaks.

Naiskandidaadi idee on tänapäeva maailma trende arvestas tõesti oluline. USAs trügib võimsalt Valgesse Majja endine esimene leedi Hillary Clinton. Kunagi Tallinnas pani Hillary julgelt 100 grammi hinge alla, demonstreerides oma tahet ja võimu saada USA presidendiks. Praegu toimuvas Ühendriikide presidendikampaanias lastakse Clintonit iga  päev meediakuulipildujatest, aga meie daam on järeleandmatu. Sellist iseloomu sooviks ka meie presidendikandidaatidele. Vastasel juhul realiseerub üks teine perspektiiv. Peaministrile antakse riigipea funktsioon üle ning lõpuks hakkame riigipead riigireformi käigus ka rahva poolt valima.

Mustvee linn tegi naabervaldadele ettepaneku liitumiseks

29. detsembril 2015. aastal pöördus Peipsi pealinn Mustvee naaberomavalitsuste poole ettepanekuga liitumiseks riigi poolt läbiviidava haldusreformi käigus.  

Mustvee linnavolikogu esinaine Riina Pajula ja Mustvee linnapea Max Kaur oma kirjas Kasepää, Saare, Torma, Lohusuu ja Avinurme omavalitsuste juhtkondadele tegid ettepaneku liitumiseks, arvestades Mustveega kui ajalooliselt väljakujunenud ning riigi poolt ametlikult tunnustatud tõmbekeskusega. Selle eesmärgi nimel tuleks algatada 2016. aastal ka vastavad läbirääkimised omavalitsuste vahel. Liitumise õnnestumisel moodustataks üle 6000 elanikuga omavalitsus. 

"Mustvee linn kui ajalooliselt väljakujunenud piirkonna tõmbekeskuseks tunneb vastutust piirkonna ühise tuleviku ees, kuna omavalitsuse põhiülesanne on just kohaliku inimese hea kvaliteediga teenindamine sotsiaalabi, tervishoiu, hariduse, lastehoiu, kultuuri, logistika, töökohtade valdkonnas. Peame näitama omapoolset initsiatiivi, et toetada riikliku haldusreformi," leiab Mustvee linnapea Max Kaur.

"Liitumisel moodustatav uus omavalitsus peaks olema oma suuruselt optimaalne arvestades piirkonna tänaseid võimalusi, ei ole aga ratsionaalne veelgi suurem omavalitsus. Uus omavalitsus peaks arvestama kõikide tänaste valdade huviga läbi valitava volikogu, kõik piirkonna elanikud peaks liitumise järel tunnetama, et ka tema  perekonna ja asumi areng ning kultuur on kaitstud, et funktsioonid uues omavalitsuses on efektiivselt ja õiglaselt jaotatud, " arvab Mustvee linnavolikogu esinaine Riina Pajula. 

Vabatahtlikud ühinemisläbirääkimised käivad täna enam kui 20 Eesti piirkonnas, hõlmates kokku üle saja omavalitsuse. Viimane võimalik hetk ühinemisläbirääkimiste alustamiseks on 2016. aasta 1. oktoober. Riik kavatseb teha ettepaneku ühinemiseks neile omavalitsustele, kes ei vasta 2017. aasta 1. jaanuariks 5000 elaniku miinimumkriteeriumile. Nii vabatahtlikud kui valitsuse algatatud ühinemised jõustuvad 2017. aasta oktoobris toimuvate kohalike omavalitsuste valimistega. Omaalgatuslikult ühinenud ja kriteeriumile vastavale uuele kohalikule omavalitsusele  annab riik ühinemistoetust ühe elaniku kohta sada eurot. Piiranguga, et see ei ole rohkem kui 800 000 eurot ja vähem kui 300 000 eurot ühe ühineva omavalitsuse kohta.

Max Kaur liitus SOS Lasteküla toetajate hulka

Mustvee linnapea Max Kaur astus aastalõpus SOS Lasteküla toetajate sekka. "Läheneb jõuluaeg ning see peab olema aeg headeks tegudeks. Lastele, kes on jäänud vanemliku hoolitsuseta, peab appi minema. SOS Lasteküla on valinud õige tee, väikestest annetustest, mida teeb suur hulk inimesi, tuleb kokku suur summa. Seepärast astusin ka mina SOS Lasteküla annetajate hulka, olgu meie lastel kaunid jõulud, " räägib Peipsi pealinna Mustvee linnapea Max Kaur.

Neli aastat tagasi oli SOS Lastekülal 400 püsiannetaja toetus, nüüd on neid, kes SOS Lasteküla töösse iga kuu väikese panuse teevad, üle 4000. SOS Lastekülade pere Eestis tähistas sel aastal 20. juubeliaastat. SOS Lastekülade idee sai alguse pärast Teist maailmasõda 1949. aastal, kui Austria arst Hermann Gmeiner hakkas otsima lahendust, kuidas aidata sõjaorbe ja kodutuid lapsi ning kuidas luua neile kasvamiseks võimalikult kodulähedane keskkond. Idee realiseerus esimese lastekülana Austrias Imstis. Tänaseks on SOS Lastekülad 133 riigis ning uue armasava kodu on leidnud ligi 80 000 last.

Peipsi piirkonna aasta inimeseks kuulutati Max Kaur

Peipsi piirkonna aasta inimeseks 2015 sai Peipsi pealinna, Mustvee linnapea Max Kaur. Ajalehe "Peipsi rannik" toimetus põhjendas valikut tööga, mille tulemused on avalikusele nähtavad ja Peipsi inimeste poolt tunnustust leidnud. Viiesaja aastase ajalooga Mustvee areneb viimastel aastatel kiiremini kui ei kunagi varem oma ajaloos. Eesti idamere, Peipsi keskusena on Mustvee areng strateegilist tähtis Eestile, seetõttu on Eesti riigi poolt Mustvee ametlikult tunnistatud üheks haldusreformi tõmbekeskuseks.
2015 aasta oli Peipsi pealinnale erakordselt edukas, mis näitas, et Mustvee on võimeline välja kandma piirkonna liidri rolli.

Üheks olulisemaks projektiks Peipsi pealinnas on olnud Mustvee sadama ehitus. Euroopa Liidu struktuurifondide rahalise abiga on valminud Mustvee sadama hoone, põhjakai, paadisadam, slipp, ehitati välja põhjamuuli promenaad ning avati sadama kohvik, tegemisel on Mustvee sadama lõunakai, jahisadam ja muuli promenaad.

Kõike seda täiendavad esinduslikud lipuväljakud kesklinnas ja linna sissesõidul, uus haljastus, uued viidad linna sissesõidul. Rekonstrueerimisele tuleb suur Mustvee ristmik. Ehitamisele tuleb ka kergliiklustee Mustvee sillast Raja külani. Sel aastal avati ka Mustvee uus sild. Eesti ilusam sild harmoneerub uue sadamaga ning on andnud Mustveele ligitõmbava välimuse.

2015 aastal jätkus linna heakorrastamine. Inimesed näevad seda nii linnapargi promenaadi näol, uute kõnniteede näol, sillast kultuurkeskuseni, Tartu tänaval. Paigaldatud on uus valgustus. Tegemisel on kesklinna bulvar.Mustvee uhkuseks on tema kirikud. Et saada neile uut tähelepanu on toimunud nende tõeline renessanss, kirikutele on paigaldanud uus lisavalgustus, et neid linnapildis esile tuua. Luteri kirik sai aga uue oreli. Linna hariduselu olulisemaks sündmuseks oli Peipsi Gümnaasiumi tööle hakkamine, kus õpivad nüüd nii eestlased kui ka venelased. 2015 aasta oli oluline tähis turismi arengus Mustvees. Perekond Pajula eestvedmisel avati Mustvees hotell Ankur, mis on valmis vastu võtma ka kõrgeid külalisi. Kindlasti on sümboolse väärtusega linna uus kell keskväljakul, mis loeb Mustveele tema ajaloo uut aega.