Suri suur eestlane.

Täna, Peredelkinos lahkus meie seast Eesti Vabariigi õigusjärgne kodanik, kogu Venemaa patriarh Aleksius II. Mul oli suur õnn kohtuda ja vestelda patriarhiga Tallinnas uue kiriku asukoha õnnistamisel Lasnamäel. See oli vestlus eesti keeles. Kõrval seisid Eesti Vene Õigeusu Kiriku pea Kornelius. Aleksius II rääkis mulle oma eluloost olulisi hetki, ka seda et tal on kehv tervis, ja soovi et ta maetakse kodumaale Eestis. Ning ta õnnistas mind tegevusele eesti ühiskonna heaks. Aleksei Rüdiger on sama suur kadunud Eesti poeg kui Lennart Meri. Ta on seesama muukeelne eestlane, kes mõjutas maailma protsesse. Puhka rahus eesti suurmees.
-----------------------------------------------------------
Aleksius II suri oma Peredelkino residentsis. Kirikupea surmast teatas Moskva patriarhaadi pressiesindaja, vahendas Interfax. Vene riigimeedias hakati vahetult pärast seda näitama retrospektiive patriarhist ning tähtsamad poliitilised liidrid ja ühiskonnategelased väljendasid oma kurbust.
Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II, kodanikunimega Aleksei Mihhailovitš Ridiger, eesti keeles Aleksei Rüdiger, sündis 23. veebruaril 1929 iseseisva Eesti pealinnas Tallinnas. Tema isa oli preester Mihhail Aleksandrovitš Rüdiger ja ema Jelena Jossifovna Pissareva, sündinud Sleptsov-Tšornõi.
1947. aastal läks ta õppima Peterburi vaimulikku seminari ja 1950. aastal sai temast preester. 1961. aastal pühitseti ta Tallinna piiskopiks ja kolm aastat hiljem sai temast juba peapiiskop. 1968. aastal nimetati ta metropoliidiks.
Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks tõusis Aleksius vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist, 1990. aastal. Ta on avaldanud soovi saada maetud Pühtitsa ehk Kuremäe kloostrisse Eestis.
Vene õigeusukiriku püha sinod koguneb juba lähiajal erakorralisele nõupidamisele, et valida oma püsiliikmete seast uus patriarhi kohusetäitja. Vene kiriku korra järgi korraldatakse mitte rohkem kui kuue kuu jooksul üldkogu, mis valib uue patriarhi Moskvale ja kogu Venemaale.

Kasiinod röövivad üksteist

Lugesin seda: "Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu (EHKL) projektijuht Õie-Mari Aasmäe kinnitas, et varasemate aastatega võrreldes on Eestis tänavu toimunud märgatavalt rohkem kasiinorööve. Ainuüksi Tallinnas on tänavu röövlite ohvriks langenud 15 kasiinot. Osasid mängusaale on riisutud lausa korduvalt, nii on näiteks mitme rünnaku alla sattunud Cleopatra kasiinokett."

Ajab lihtsalt naerma see kasiinode halamine. Pange need kasiinod ükskord kinni. Pole kasiinot, pole probleemi! Kannatada saavad ehk Jaan Korpusovi vanad "äripartnerid". Aga kellele see korda läheb, kui isegi Eesti politseile ja Jüri Pihlile see korda ei lähe?

Kivirähk, tema usk, lootus ja armastus

Ülemaailmse majanduskriisi ajal võiksime tõesti kuulda võtta meie presidenti. Hinnakem seda, mis meil on. Näiteks Kivirähku. Ega Nobelist asi kaugemale kuku. Seda ütleb teile impeeriumikultuuril üleskasvatatud muukeelne eestlane. Mina küll usun. Võtame kasvõi Kivirähu alter ego Adolf Rühka. Adolf Rühka panus Eesti teatri sündi oli samaväärne Karl Menningu panusele. Kaua sellest nüüd ikka pärast väikest jääaega oli kui eestikeelne maamees oma nina suitsusaunast kaugemale sai. Kadakasakslasi linnades ehk oli, aga see oli saksakeelne maailm. Ja just tänu Rühka sugustele eestikeelsetele teatrientusiastidele on meil võimalus nautida head eesti teatrit täna. Ja pole juhus, et dramaturg Kivirähule meeldib Rühka. Sest just temas nägi ta seda pimestavat unistust, millest sünnib kunst. Vaadates Kivirähu näidendit arvan, et Rühka oli küll andekas, kuid ta ei saanud oma annet realiseerida, kuna lahkus liiga vara. Seal kus kunstiga tegemist jagub kontekstivälist õelust alati. Keegi pidi alustama. Olgu või naljakas diletant, aga ikkagi esimene ja oma. Rühka ettevõtmise juures on kõige tähtsam sellesse uskumine. Kuigi Rühkal oli võimalus kindlustada oma elu, tehes karjääri ametnikuna, elada jõukalt ja rahulikult, valis ta siiski tee, mis oli täis okkaid ja klaasikilde. Ta tahtis olla seotud teatrikunstiga ja olla õnnelik. Vaadates Martin Veinmanni mängu Draamateatris, kes lavastuses eesti kombe kohaselt ei öelnud ühtegi sõna, kõneles tema vaikimine ehk – võib olla suri geenius.

Eks selle Nobeliga ole ka nii. Kross aina kirjutas ja Kirjanike Liit aina saatis ja saatis, aga ei aidanud ei teoste rahvusvaheline mõõde, multikultuursus ega rahvaste paabel. Äkki esitame nüüd eestikeskse autori? Kivirähk on minu arust parem kui need bušmanid. Nobel siia.

PS!

Adolf Rühka (1878 – 1901) oli teatritegelane ja kirjamees. Töötas Otepääl kohtukirjutajana ning August Wiera juures Vanemuises dramaturgi ja tõlkijana. 1904. aastal ilmus Rühka sulest esimene eesti lavakunstikäsiraamat "Lühike näitemängu õpetus". Rühka on kirjutanud ka kolm näidendit: "Vanaaegsed mälestused" (1908), "Priiuse varemetel" (1908) ja "Kalev ja Linda" (käsikirjas).

Kultuuri-Stalin sigatseb

Ega polegi aru saanud, miks peaks mingi teatrikese juhiks olema aastakümneid üks ja sama inimene. Kellele neid teatri-Stalineid vaja on?
Oleks ju normaalne, et teatrit juhib inimene, kellel on ette näidata kõrged kunstilised tulemused. Kus sa sellega, mõni hoiab kahe käega toolist kinni. Võetakse maha, siis äkki peab välismaale tööd otsima minema?
On häbiväärne, et juba kunsti mõttes ammu läbi põlenud Nüganen nühib linnateatri toolil edasi. Ega midagi teha ei ole, loominguline kriis võib saabuda ka geeniuste elus, kelleks Nüganeni taoline kindlasti pole.
Meenub tema film "Nimed marmortahvlil". Albert Kivikase särav romaan "Nimed marmortahvlil" oli see tähtteos, mida Eesti tulevased liidrid teki all, taskulambi valgel 50-ja 60-aastatel tudeerisid, see süstis nendesse tublidesse poistesse vabaduseideaale. Pärast Nüganeni filmi küsisid aga paljud: mille nimel elasid Kromanov, Aruoja ja Kiisk? Et raske raha eest ilmuks käpardlik, filmikunsti mõistes äbarik filmike, millega eesti filmikunstile tehti häbi? Eesti filmikunsti on ammu, ammu teisel tasemel, edukalt loob Andres Puustusmaa. Isegi Tarkovski on olnud meie tegijate õpetaja. Enesekriitika puudumine, filmihariduse puudumine, ainult sellega saab seletada seda läbikukkumist. Pole ime, et juba aastaid ei näita Nüganeni juhtimisel midagi ka linnateater.
Aeg on muutusteks. Muutusteks ka linnateatris. YES WE CAN.

Postimees: 2022 kaob Max Kaur

Pühapäeva õhtul Estonian Air lennuga Kopenhaagenist Tallinna lennates avastasin üllatusega Postimehe Extras 15.11.2008, 14 lk, tuntud ajakirjaniku Mart Aropi loomingu „Väljasuremise ajaleht 1970-2100“, milles ta avaldab oma arvamust, et tulevikku me ette näha ei oska ja asjad on kord nii seatud, et kui me täna teaksime, mis juhtub näiteks järgmise 80 aasta jooksul, siis jääksid analüütikud ja soolapuhujad nälga. Seetõttu võimegi vaid oletusi teha ja kui veab, paneme pihta ja teenime publiku armastuse. Arop teeb tabeli, kus ennustab, mis meie ümber lähikümnendeil kaob. Mart Aropi tabeli järgi näiteks: 1970 Jimi Hendrix, 1977 ELVIS, 1990 IDAPLOKK, 2008 Geog Bush II, 2022 Max Kaur ja kasiinod, 2026 Pärnu linn, Mart Viisitamm saab Tallinna linnapeaks, 2049 Paberajalehed, jne.
Nagu poliitikul ikka, tekkis ka minul paar küsimust: miks lugupeetud ja Eesti juhtiv päevaleht Postimees ning ajakirjanik Mart Arop arvavad, et mina isiklikult kaon just 2022 ja miks kasiinod kaovad alles nii hilja? Tegelikult just viimane mind enim puudutabki, sest arvan et kasiinoäri probleem lahendatakse palju varem, näiteks aastal 2012.

Rohkem optimismi härra peatoimetaja!

Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi näib olevat vaimustuses Ameerikas toimuvast presidendi vahetusest. Ta ei kritiseeri küll otsesõnu praeguseni ametis olevat Georg Bushi kuid vihjab, et Obama valimine oli: „Uus lootus tulevikule, elule, suhetele, majandusele - kogu maailmale. Värske tuulehoog, mis pühib minema aastatega kogunenud taaga.“
Siis unistab ta Eesti poliitikas toimuvatest muutustest ja võimalikust Uuest poliitikast. Jättes kõrvale tema arvamuse Eesti parteide kohta, tuleb siiski temaga nõustuda, et pärast projekti parteid Res Publica ei ole tükil ajal lootust ühegi uue poliitilise liikumise tekkimiseks. Inimesed lihtsalt ei usaldaks enam Uut Poliitikat. Hõbemägi kirjutab viimases juhtkirjas „Lootuseta Eesti“, et „See ongi tänase Eesti kõige suurem probleem - väga paljudel inimestel on kõrini olemasolevatest poliitikutest ja nende kinnismõtetest, kuid midagi uut ei ole asemele kerkimas. Soomes on vähemalt paar uue liini poliitikut. Meil aga mis - Max Kaur või? Õudne tulevik - meil ei ole mingit "uut lootust" kusagilt võtta. Peame vana paska edasi taluma. See ongi meie suurim probleem USA presidendivalimiste valguses.“
http://www.ekspress.ee/2008/11/06/arvamus/5226-juhtkiri-lootuseta-eesti

Tegelikult on need õigel ajal ja õiges kontekstis tõstatatud küsimused. Võib-olla on vastused Priit Hõbemägi esitatud küsimustele võimaliku uue poliitika kohta hoopis siin samas Eestis? Eesti on paljurahvuseline riik aga kui paljudes parteides on esindatud nende inimeste seisukohad ja vaated? Selle pärast arvangi, et ka minusugustel muukeelsetel eestlastel, kellel peale Eestit pole teist nii isamaad kui kodumaad, on mida sekka öelda ja panustada tulevikus Eesti heaks. Kas pole siin elavad muukeelsed eestlased mitte just see uus lootus tulevikule või värske tuulehoog, mis annab uut hoogu ja eesmärke poliitiliste eesmärkide puuduses vaevlevatele parteidele. Siis tekivad ka meie Barack Obamad ja Eesti presidendiks saab muukeelne eestlane Max Kaur. Rohkem optimismi härra peatoimetaja! Kui tsiteerida tuntud Eesti poliitikut siis ka mina Usun Eestisse.

Kas Obama huviks võib-olla Miliza Korjus?

Meikar küsis, et näed Obama täna Eestist ei räägigi. http://www.meikar.ee/blog/?p=821
Aga milleks? Kas peale poliitika Eestist muud rääkida polegi?
Maailm tunneb sageli aga hoopis muude asjade vastu huvi.
Kas Obama huviks võib-olla Miliza Korjus?

Leidsin Youtube`ist: Miliza Korjus , Mozart, Le Toréador: Ah ! Vous dirais-je Maman.
http://www.youtube.com/watch?v=Qxg9ZV_ydeo