Esmaspäev, 15. august 2011

Segadus Indrek Tarandiga

Staažika, hõbemärgiga tunnustatud keskerakondlasena arvan loomulikult, et nii suur ja legendaarne erakond nagu Keskerakond on, peab ta ise enda seast leidma presidendikandidaadi. Varjaag ei ole Eesti suurimale erakonnale lahendus. Kahtlesin kohe Tarandi esitamise vajaduses. Tänaseks on see inimene jõudnud nüüd lühikese ajaga kandideerida igale poole. Kuhu ta ei ole valmis kandideerima? Ühtse Eesti füüreriks, vabatmeeste vaimseks isaks, presidendiks, „Kroonika“ seksikamaks, Euroopa Komisjoni esinduse juhiks, ja paistab et lõppu ei tule. Ausalt öeldes on lihtne inimene tänavalt täielikus segaduses. Kuhu ta siis ikkagi kandideerib?
Räägitakse, et poliitikut võib tabada professionaalne haigus, kandideerimise haigus. Näiteks kuberner Stassen elu lõpuni kandideeris Ameerikas presidendiks, muutudes poole sajandi jooksul poliitiliseks klouniks.
Aga paistab, et kandideerimise tont on tabanud ka härra Indrek Tarandit. Ei saa keegi aru, mida siis härra lõpuks tahab. Kardan ka, et need 100 000 valijat, kes härra Tarandile 2009. aastal oma hääle andsid, peavad täna tagantjärgi targad olema.
Kui härra Tarand ei suuda oma minale vastu seista ning vastupandamatu soov on teda haaranud, siis kandideerida ehk Vabariigi Valvuriks? Kojameeste kohti vabu veel on!