Neljapäev, 5. märts 2009

Unustamatu Albina Kausi

Tema hääl kõlab ka täna. Eriliselt. Tema tähevalgus ulatub meieni. Teda pole enam ammu, ammu… Ometi ta tuli ja jäi. Miks to vana naine nii tähtis on? Mis on see saladus? Igaüks, kes Albina Kausi imega on kokku puutunud, igaühel neist oleks raske seletada, mis see siis ikka nüüd oli. Pole kerge olla eluaeg sisuliselt ainult Albert Üksipi naine ja siis järsku maanduda täispikkade mängufilmide peaosadesse äärmiselt soliidses vanuses. Ja mida ta siis nüüd seal mängis. Kas ta üldse näitles?

Meretuul sakutamas Merivälja villade roosiaedasid ning Albina lahkumas üksindusse. Aruoja sammus nii eesti filmikunsti ajalukku. Vaatajale tõi see tundeid, mis oli pea tundmatud nõukogude kinoklassikast. Kausi Tennessee Williamsi tädi Rose oli maavärin, mis tõi eesti inimese hoopis teise maailma. Kaugenemine nõukogude maailmast sai sellise kiirenduse, et tagasiteed sellesse mentaalsuses enam ei olnud. Eesti maailmas said tähtsaks hoopis teised asjad.

See oli veel aeg, kus Eestit valitses kunst. Rummo ja Viiding, Hermaküla ja Tooming, Unt ja Vahing. Midagi oleme rahvana tänaseks tõesti ära andnud. Kas liiga palju jõudu enesesäilitamiseks, enesekehtestamiseks? Aga kohtumised Albina Kausiga on jäänud. Miks? Mida me sealt otsime? Kadunud eesti elu. Igaveseks kadunud.

Teen ettepaneku tähistada Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna raames Albina Kausi fenomeni. Tema ongi Eesti.