Meie Georg Ots 100

Georg Otsa sünnist möödub 100. aastat. Oma eluajal oli ta erakordselt mõjukas interpreet. Tema isa, ooperilaulja Karl Robert Ots arvas, et pojast lauljat ei tule, kuna Georgil polnud ooperilava jaoks piisavalt häält. Seepärast sai Georg Otsast esialgu meisterujuja pikkadel distantsidel. See ema vanaisa poolsete, Miiduranna põliselanike poolt kaasaantud anne, ujuda pikalt lainetavas meres, see päästis Eesti meistri 1941. aastal, kuid ta ühena vähestest suutis pihta saanud sõjalaevalt ujuda saarele. Laulja temast sai, Kaarel Ird arvas, et neid, kes kahurist lasevad, on piisavalt ning seetõttu peab kaks sõjakooli Eesti Vabariigis lõpetanud Ots tulema Jaroslavi, Eesti ansamblitesse. Tegelikult arvas Ird, et kui ta ei tule, siis ega Otsal seal eesliinil pikka pidu ei ole. See juhus määras Otsa saatuse. Temast saigi ooperilaulja. Ja mitte ainult. Ta oli imeline Suure Teatri Jevgeni Oneginis koos Galina Višnevskajaga. Tema Mariinkas tehtud Rubinsteini Deemon on etalon baritoni jaoks. Tema Kalmani Mister X hullutab tänaseni. Ta oli kaheldamatult ka nõukogude estraadi täht. Georg oli väga sarnane oma vanaemale, Maria Katšerõginale, kes oli pärit Peipsimaalt. Tundub, et see oligi pärandus vanaemalt, kes laulis kenasti romansse. Otsad armastasid Eesti Vabariigi ajal suvitada Narva-Jõesuus. Kuid hiljem suvitas Ots Varnjal, Peipsimaal. Ots lahkus varakult, 55 aastaselt. Ehk oleks ta jõudnud rohkemgi, kui selletagi on tema pärand enneolematu. Ta esines palju Soomes, ilmselt kasutati teda, kuna ta rääkis soome keelt. Ometi ei lastud teda esinema Lääne - Euroopasse ja USAsse. See on küllaltki arusaamatu, sest rääkis vabalt prantsuse ja saksa keelt, ja laulis itaalia keeles. Meie ajakirjandus ei oska meie tähti müüa. Otsa pärand ei ole piisavalt esitletud isegi eesti publikule, Arne Miku pingutustele vaatamata. Ma loodan siiralt, et see piinlik etapp on nüüd läbi. Minu ema, Larissa Kauri sõbrana on Ta minu lapsepõlve piltides, Estonia teatri lavataguses elus. Erakordne anne, kes end maksimaalselt realiseeris. Tema Peipsimaa juured tõid talle erakordse laulja talendi, mis saadab Eesti rahvast igavesti.

Päike tõeliselt kuldas Oru parki

Päikselisel päeval seadsin sammud loodusesse. Kuhu veel erakorralistel aegadel rahval minna? Loodusrajad kutsuvad. Päike tõeliselt kuldas Oru parki. Loomulikult külastasin ka president Pätsi. Jõhvi andis ka oma panuse presidendi mälestusmärgi sündi. Ning kord tuleb päev, mil Jõhvi ja Toila on üks. Usun, et meil läheb hästi.

Meie akadeemik 97

Eesti akadeemik Mihhail Bronštein tähistab 23.jaanuaril oma 97. sünnipäeva Akadeemik Bronštein on üks nendest Peterburi intellektuaalidest, kes saabusid Eestisse õppejõududena ning tegid Eestis karjääri, mis ehk konservatiivsetes nõukogude keskustes oleks olnud võimatu. Tema panus meie eliidi kasvatamisel on olnud hindamatu. Seepärast on loogiline, et Bronštein andis palju kaasa ka Eesti iseseisvuse taastamise protsessile, toetades oma endisi tudengeid.

Bronštein on see majandusmees, kes jõudis Gorbatšovi nõuniku staatusesse. Just temale kuulub agrotööstuskomplekside idee, millega tollal äsja Kremli Olümpose tippu jõudnud Mihhail Gorbašov välja käis. Pole kahtlust, et see tegevus toetas Gorbatšovi liikumist suurriigi liidri kohale ning see muutis maailma ajaloo käiku.

Akadeemik Bronšteini vitaalsus on olnud hämmastav. Ta suutis olla õpetaja sõna otseses mõttes president Lennart Merile, peaminister Andrus Ansipile ja paljudele teistele. Bronštein on ka minu teadustöö aujuhendaja. Mihhail Bronštein ei ole veel oma viimast sõna öelnud, palju õnne eesti teaduse grand old man!

Minu Viktoria 24

12. jaanuaril 2020.a., saab minu tütar Viktoria 24. aastaseks. Olen õnnelik isa, sest Viktoria on andekas ja ilus nagu tema vanaemagi, priimabaleriin Larissa Kaur, kellega ta on äravahetamiseni sarnane. Viktoria õpib Eesti Kunstiakadeemias.Hea meel on, et Viktoria oli Eesti Vabariigi 101.aastapäeva kontserti korraldajate seas. Palju õnne, tütar Viktoria! (fotol: isa ja tütar Rahvusooperis Estonia, aastal 2018).

Jõhvi keskväljakul kuulutati välja jõulurahu Rootsi kuninganna Kristiina 17. sajandist pärit sõnadega

24. detsembril 2018,  jõululaupäeva keskpäeval, kuulutati Jõhvi linna keskväljakul, Jõhvi vallavanema Max Kauri poolt, välja jõulurahu. Valla juht loes ette Rootsi kuninganna Kristiina käsusõnad:„Homme, kui see Jumalale on meelepärane, jõuab kätte meie Issanda ja Lunastaja armurikas sünnipäev. Ja sellepärast olgu nüüd välja kuulutatud üleüldine Jõulurahu, ja olgu kõik asjaosalised üles kutsutud seda püha pühitsema sobiliku hardusega, ja ka muidu ennast üleval pidama rahulikult ja viisakal kombel. Kes aga selle rahu vastu eksib ja Jõulurahu seadusevastase või ka ebasobiva käitumisega rikub, seab ennast sellega raskendavate asjaolude kätte süüdi ja langeb karistuse alla, nagu seda igaühe kohta Seadus ja korraldused ette näinud on. Ja lõpetuseks olgu kogu riigi elanikkonnale soovitud rõõmurikkaid Jõulupühi ja Jõulurahu, mis kestku terves riigis kanutipäevani 13. jaanuaril." 

 

Sarnaselt Tallinnale, Pärnule ja Tartule, kus eelmise sajandil lõpus taastati kuninganna Kristiina jõulurahu välja kuulutamise tava, on nüüd ka Jõhvi, kui suure piirkonna keskus, hoidmas kõrgel Euroopa ajaloolisi kristlike traditsioone.

 

Jõulurahu tava ulatub 17. sajandisse ning kuulub Eesti, Soome ja Rootsi õigusriikluse ühisaega. Traditsioon sai alguse Rootsi kuninganna Kristiina valitsusajal aastail 1632 -1654. Jõulurahu väljakuulutajaks oli tavapäraselt linnapea või raesekretär linna keskväljakul. Väljakuulutamise aeg on traditsiooniliselt jõululaupäeva keskpäeva eelsed ja järgsed minutid.

Estonia priimabaleriin Larissa Kaur 78

31.oktoobril 2019 a. saab 78. aastaseks minu ema, Estonia ooperi - ja balletiteatri kauaaegne priima Larissa Kaur. Priimabaleriin Larissa Kaur on tantsinud Estonia teatri laval üle 20 aasta. Tema rollide hulka kuuluvad Must ja Valge Luik «Luikede järves», peaosa «Uinuvas kaunitaris»  ja palju teisi tipprolle.   

Ema poseeris korduvalt ka meie kohaliku moeajakirja «Siluett» kaanedaamina.  Ta oli kaunitar, kellest ammutasid inspiratsiooni paljud suured maalikunstnikud. Näiteks Olev Subbi. Ta inspireeris Georg Otsa, Eri Klasi, Peeter Sauli, Sulev Nõmmikut, Eduard Tubinat.   

Priimabaleriini lapselaps, minu tütar Viktoria (23), on uskumatu sarnane oma vanaemaga. Ning Kauride dünastia noorim liige, pooleaastane Dominik Kaur, särab vanaema nähes!  Palju õnne, Ema!

Jõhvit koos ehitades ei ole ükski takistus ületamatu

Jõhvi ümber möllavad kired. Võib-olla see polegi kõige halvem variant. See näitab, et linnas on elu, on inimesi, kellel on oma arvamus. Kuid on ka laiem pilt, millega Jõhvi poliitikud peaks arvestama. Jõhvi maine maksab ka midagi ning selle eest vastutavad koalitsiooni ja opositsiooni poliitikud üheskoos.

Minule teeb kõige rohkem muret valitsemise stabiilsus. Olen osalenud omavalitsuste juhtimises Tallinnast Mustveeni, seetõttu on kogemust üksjagu. Kiiresti vahetuvad valitsused ei ole hea omavalitsusele, ka mitte Jõhvile. Loomulikult on umbusaldused, kriitika, opositsiooni töö, siiski on ka siin oht üle pingutada.

Jõhvist kaugemal olevale inimesele võib jääda mulje, et Jõhvi on näiteks Ida-Virumaa halvemini juhitud omavalitsus ja just Jõhvis läheb kõige kehvemini. Tegelikult me teame, et asi on otse vastupidi. Jõhvi on üks paremini juhitud omavalitsusi Ida-Virumaal ja asjad on siin suures plaanis korras. Ei ole kõigi nende tublide vallaametnike suhtes aus, kui me nende tööd ei hinda. Jõhvi edu on olnud nende töö tulemus.

Minu ideaal juhina on Ameerika ärimehe, maailma ühe rikkama inimese Warren Buffetti arvatu, et kõige parem ettevõte on see, kus firma edu ei ole liiga suures sõltuvuses juhtkonnast. Kes ka valla eesotsas poleks, show must go on ["Mäng peab jätkuma"]. Muidu tuleb välja, et kogu aur läheb opositsioonil mingite inimeste tampimiseks, konstruktiivsete ettepanekute tegemiseks linna arenguks aega nii ei jäägi. Vallavalitsus on loomulikult linnaelanike ja volikogu teenistuses. Vallavalitsus ei juhi volikogu, nagu mõni lehemees ekslikult arvab.

Me teeme loomulikult kõik endast oleneva, et linnas poleks seadusrikkumisi. Meid aitavad selles meie tublid õiguskaitseorganid, kes Ida-Virumaal on eriti aktiivsed, nagu teada. Vajaduse korral korrigeerivad toimuvat president, peaminister, õiguskantsler ja riigikogu oma targa nõuga. Jõhvi on üks Eesti neljast regionaalkeskusest, siin asuvad olulised riigiasutused. Seepärast pole Jõhvi areng ainult Jõhvi elanike mure. Jõhvi vajab riiklikke investeeringuid, hea mainega omavalitsus saab neid loomulikult kergemini.

Aga neid investeeringuid on Jõhvile hädasti vaja. Olgu selleks siis lähitulevikus uus keskraamatukogu hoone, mis tähendab ka seda, et vanasse hoonesse saavad kolida meie teatrid. Või siis rekonstrueeritud transiiditeed, mis läbivad linna (Puru tee, Pargi tänav, Narva maantee), kus me toimetame koos riigiga. Investeeringuid vajab ka Jõhvi vana vaksalihoone, kuhu võib tulla nii ootepaviljon, kohvik kui ka kultuuriline keskkond. Aga ka meie uued koolihooned, staadionid. Koos Toila vallaga kavatseme teatavasti ehitada kergliiklustee "Tee mereni", mis saab olema meie omavalitsuste tulevase ühinemise sümbol.

Opositsiooni ja koalitsiooni vastasseis võib ju olla ning eks järgmised valimised näitavad, kes uue vallavalitsuse moodustab. Ometi on demokraatlike riikide praktikas loogiline, et vastasleerid teevad üksteisega ka tihedat koostööd, sest sellest sõltuvad omavalitsuse areng ja tulevik. Mina olen sellisele koostööle avatud. Ja kriitikat ma ei karda.

Kui me ehitame Jõhvit koos edasi, siis pole ükski takistus ületamatu. Poliitika on ka tee nagu elugi, mida peame edasi viima, nagu meie Jõhvi kõige tuntumat promenaadigi, kuhu tuleb pärlina muusikaväljak. Mõiste "force majeure" [vääramatu jõu] ei ole Jõhvi vallavalitsuses välja mõeldud. Tuleb ette asjaolusid, mis ei sõltu alati meist − me peame täitma nii euronorme kui ka iseenesestmõistevalt seadusandlust. Mõni asi võtab pikemalt aega, aga sellegipoolest, kunagi see kuldne sügis tuleb ning me naudime seda kõik koos Jõhvi promenaadi muusikaväljakul.