Taganka viimane rüütel

Moskvas maeti eile Taganka teatri looja Juri Ljubimov. 1917.aastal sündinud lavastaja oli töövormis veel sellelgi aastal. Tundsin teada isiklikult, vestlesime temaga Tallinna Linnavalitsuses aastaid tagasi (fotol). 2003.aastal oli maestro nagu alati energiline ning taotles oma sõprade, kunstiinimeste probleemi lahedamist Tallinna Vanalinnas. Nõukogude ajal oli tema uuenduslik teater pidavate skandaalide keskel, kuna tsensorid võtsid maha tema lavastusi. Asi lõppes sellega, et ta jäi Läände ja talt võeti võimude poolt nõukogude pass. Oma noore ungrarlannast abikaasa toel tegi ta muljetavaldavat karjääri ka Läänes. Hämmastav oli tema vitaalsus, sest ta tõesti töötas oma elu lõpuni ja sälitas täieliku mõtteselguse 97 aastasena. Vaadates tagasi, tahaks aga, et ei jääks kahetimõistetavusi. Tema teater oli väga uuenduslik ühiskonnas, kes äsja tuli stalinismist. Stalini ajal mängis Ljubimov ise edukalt Moskva lavadel esimesi armastajaid ning sai Stalini preemia. Siin aga nüüd selline tinglik teater, et nõukogude tsensorid läksid hulluks. Ei olnud Ljubimov mingi dissident, ta tahtis kunsti teha ja võitles selle eest. Tema lavastused meeldisid publikule, seetõttu toetasid teda märkamatult nii Moskva parteiboss Grišin, kui ka KGB ülem Andropov. Viimane oli Ljubimovile tänulik, sest tema lapsed tahtsid minna Ljubimovi teatrisse näitlejateks, aga Ljubimov keeldus. Igasugused tsensorid alati imestasid, et tema kirjad jõuavad alati Brežnevini. Eks Ljubimovil oli asutajaid nii Brežnevi pereliikmete kui ka abiliste seas. Ljubimovi probleemiks oli tema tähetest koosnev näitelejateansambel: Võssotski, Demidova, Gubenko, Filatov...Tugevad isiksused, kelle anne ei säranud mitte ainult teatris. Võssotski bardikuulsus võistles tema fantastiliste filmirollidega. Isa poolt juut oli Võssotski tõesti andekas igas mõttes. Ljubimovi käe all sai temast silmatorkav näitleja, kellel oli annet nii kangelasrollide kui karakterosatäitmiste peale. Ljubimovi läbisaamine temaga halvenes, kuna Võssotski oli narkootikumide küüsis, kuid tuleb arvata, edasine Ljubimovi saatus oli just seotud Võssotski üldrahvaliku ja skandaalse kuulsusega, milles ideoloogilised võimud süüdistasid just Ljubimovit. Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise algus tõi Moskvasse tagasi ka Ljubimovi. Jõuliselt haaras ta tagasi oma vana teatri. Presidendid riputasid talle kaela ordeneid ning alati olid kohustuslikud kaadrid, kuidas Putin Suure Isamaasõja veterani Ljubimovit Kremlis vastu võtab ja temaga kahekesi dialoogi peab. Ljubimov oli irooniline, ka võimude suhtes, aga tema sajand oli mitte võitlus võimudega, vaid võitlus oma teatri eest. Päris kindel kohe, ilma temata, tema kunstita poleks olnud sellist Võssotskit, keda me mäletame.

Meie peaminister on Edgar

Viimastel päevadel on meedias levitatud spekulatsioone, kes võiks olla Keskerakonna peaministrikandidaat. Sealhulgas ka erakonna liikmed on pakkunud erinevaid nimesid. Seda tuleb hinnata normaalse siseparteilise diskussiooni raames. 

Samas on selge, et seda, kes on Keskerakonna peaministrikandidaat, ei otsusta mingi parteiladvik. Keskerakonna peaministrikandidaat, see on kogu erakonna asi. Olen vestelnud Peipsiveere kandi inimestega, nemad leiavad, keskerakonnal saab olla vaid üks peaministrikandidaat, selleks on erakonna esimees, ekspeaminister, Rahvarinde liider Edgar Savisaar. Just Savisaare vasarahoopide all kukkus kokku Nõukogude Liit. Just Edgar lõi iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi. Usun, et erakonna totaalne enamik toetab erakonna liidri Savisaare kinnitamist peaministrikandidaadiks 2015.aasta Riigikogu valimisteks.

Max Kaur: miks NATO laevad ei päästnud „Estoniat“?

Estonia vajab tõde. Estonial ligi tuhande inimese uppumine ei saa jääda tänapäeva Euroopa Liidus lõputult saladuselooriga kaetuks. 20.aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Erinevad versioonid toimunu kohta on vastukäivad, tõde ei toonud lähemale ka riigi uurimiskomisjoni lõppraport ega hilisemad ametlikud selgitused. Pigem on päevavalgele tulnud uusi fakte, mis lükkavad varem teadaolevad asjad kindlalt ümber. Selge, et vajame uue sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni kus efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise eesmärgil, peaks kuluma ka hukkunute sugulased. Eestis on saabunud aeg, kus ärimaailmas ja poliitikas tulevad ilmsiks saladused ja tehingud, millest on möödunud aastaid. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni, ka loomulikult too aeg peaministri Mart Laari käest. Selgitusi peaksid hakkama andma tolleaegsed Soome, Rootsi, Eesti juhid ning EL ja NATO juhtkond, et lõpuks selgitada välja asjaolud seoses Estonia laeval toimunuga.

Tegemist ei ole õnnetusega. On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel NATO suurõppused. Siin juures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu miks NATO väed, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Tänaseks on üheselt saab selgeks, et tegemist ei olnud õnnetusega. Kes oli selle tragöödia organiseerija, kes läbiviija ja kes vastutab hukkunute perekondade ees, sellele ootavad vastust nii hukkunute omaksed kui ka laiem Euroopa avalikkus. Ka ise olen asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses õde ja vanaema ning armastatava inimese.

Uus Estonia uurimiskomisjon. Selge, et täna vajame uut sõltumatut uurimiskomisjoni parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Arvan, et tähtis oleks uude võimalikku moodustavasse komisjoni kaasata, efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise nimel, ka hukkunute sugulased. Omaksed ja lähedased uurimiskomisjonis oleks loogiline, demokraatlik ja loomulikult inimlik samm.

Küsime Herman Simmi käest. Ei maksa unustada, et parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina Herman Simm. Just Harjumaa paiknesid siis Vene väeosad, mille sõjarelvastuse vastu tunti huvi siin ja sealpool ookeani ning mida veeti Estonial. Meie võimud peaksid Simmi käest Estonia kohta tõe kätte saama. Oli ju Simm Mart Laari usaldusalune ning temast tehti õige pea Eesti politseipealik. Kuna Simm pani kindlasti pihta ka Ameerika saladused, siis andkem ta USA-le välja.

Estonia peab üles tõstma. Eesti kui riik saaks käituda tõelise eeskujuna, kes näitaks, et meie riigi jaoks on prioriteet kodanik ja tema rahva turvalisus, et see on sama oluline kui lääneliku demokraatia juurutamine Afganistanis ja Iraagis ja Süürias jne. Olen ise seisukohal ning toetan siinjuures rootsi ja eesti poliitikute arvamust, et tõe nimel peab parvlaeva Estonia üles tõstma. Arvan, et võttes arvesse eelmainitud fakte saaks NATO 1994.aasta septembris Läänemeres uppunud parvlaeva Estonia ülestõstmisega hakkama. Kallis ta tõesti on, aga tänapäeval tehniliselt täiesti võimalik. See oleks igati asjakohane, loogiline samm. Aatomiallveelaev Kursk ju tõsteti! Isegi "Wasa" tõsteti üles sajandeid hiljem. Küsimus on riigi tegelikes prioriteetides. 

VEB fondi ümber toimuv on kergeusklike vanamemmede lollitamiseks mõeldud teater

Rainer Vakra tahab Kaitsepolitseilt riigisaladusega kaetud paberit. Milles kala? Aga selles, et riigisaladusega paberit niikuinii ei anta. Vakra teab seda. Ning seepärast on võimalik ajada pada ja spekuleerida, kartmata et Vakra valed võidakse paljastada. See, mis on seotud VEB fondiga on täpselt teada kümneid aastaid. Kuna Venemaa nõudis Eestilt NSVL välisvõla tagasimaksmises osalemises, siis Eesti sellest aga keeldus, siis kättemaksuks võeti ära Eesti ettevõtete rahad Moskvas. Ning Moskvas otsustas, kuna  ja mis mahus ta seda raha  kellegile annab. Eestil polnud võimalik kuidagi seda protsessi mõjutada. Nupumehed Kingisepa maffias kasutasid ära oma sidemeid Piiterist pärit ülemuste seas Moskvas, et see raha ikkagi kätte saada. Selleks ostsid nad kokku nõuded, mis olid vabalt saadavad igaühele Eestis. Ja odava hinnaga, muide! Kõik see oli täiesti seaduslik. Loomulikult tahaksid ka need eesti ärimehed, kes Eestis ise nõudeid odavalt kokku ostsid, raha saada. Moskva seda raha neile ei anna. Ainuke võimalus - las eesti maksumaksja maksab. Minu soovitus eesti maksumaksjale on  - ära vali Vakrat, siis ei pea sa ka eesti ahnetele ärimeestele maksma.

Veel ka väike viide, et kui keegi ootab mingit sensatsiooni nime osas, kes kuskil olevat raha välja võtnud, siis hoiatan - seda ei tule, sest tegemist on väljamõeldisega, mis mõeldud kergeusklikke vanamemmede lollitamiseks.

Banionis

Tarkovski Solarise täht Banionis on oma teel igavikku. Lemi järgi tehtud Solarisega sai Banionisest rahvusvahelise klassi filmitäht. Ega ei ole kerge suures kaadris sõnadeta edastada midagi. Banionis valdas seda kunsti täiuslikult. Temas oli väga palju sarmi, mis keskealise näitleja tegi eatuks. See sarm rabas nõukogude kinopublikut Savva Kulitši filmis " Surnud hooaeg" , või eesti keeles oleks õige "Vaikne hooaeg". Banionis soleeris seal Eskola, Järveti ja Einari Koppeli kõrval. Tehti ära esimest korda usutav spioonifilm. Sarmikad nõukogude luurajad ei ole muide tõesti muinasjutt. Banionis esines paljudes filmides, tema karjäär kestis tõesti haruldaselt pikalt, sest 80 aastaselt veel näidelda,see pole lihtne. Isegi eesti filmidiiva Eve Kivi jõudis temaga filmis voodistseenideni (fotol). Banionis oli üks paljudest nendest nõukogude balti tippartistidest, kes tulid saksa okupatsiooniajast ning tegid pöörast karjääri Nõukogude Liidus. Nagu Kaljo Kiisk. See fenomen vääriks uurimist. Põnev. 

Keskkonnaminister: Loodan, et Mustvee linnas läheb kõik plaanipäraselt

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus osales Mustvees Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi uue uurimislaev Emili 007 vettelaskmistseremoonial ja tutvus linnapea Max Kauri saatel ka Peipsi pealinnas valmiva kaasaegse sadama ja ehitatava sillaga.Uurimislaevaga Emili 007 ehk Eesti Mereinsituudi Laevastiku Iludus, hakatakse tegema traal-ja mutnikupüüke Peipsi, Lämmi ja Pihkva järve kalavarude hindamiseks.
Sündmusel osalenud keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus märkis, et Peipsi kalade olukorra uurimise jaoks vajaliku laeva ehitamine võttis aega mitu aastat:"Seda ei juhtu tõesti sageli, et laevameistrite ehitatud ja kõige kaasaegsematele nõuetele vastav uus uurimislaev vette lastakse. Minu kolme ja poole aastase ametiaja jooksul oli tegu esimese korraga. Täpseid uurimisandmeid koguda lubav laev on oluline ikka selleks, et meil oleksid tõesti korralikud andmed, mille põhjal kalapüüki puudutavaid otsuseid teha. Uus laev annab täpsemad andmed ja peaks tõesti muutma näiteks seda olukorda, kus kohalikud kalurid ütlevad, et mõnda kala on palju rohkem, kui teadustöö tulemused näitavad. Edaspidi peaksid andmed ka täpsemad olema."Minister kiitis Saaremaa laevaehitajad, kelle tööd nimetas maailmaklassi kuuluvaks.
Eesti mereinsituudi Peipsi kalanduse töörühma juhataja Väino Vaino sõnul on uue uurimislaevaga võimalik teha ka mutnikumüüki, milleks varem pidi paluma kasutada kalurite laevu. "Esimese uurimisreisi tegi Emili 007 augusti keskel. Uurisime kalavarude seisu sügisese püügihooaja eel, " lausus Vaino.
Eesti Mereinsituudi direktor Toomas Saat ütles, et asutuse teadlastel on hea koostöö Peipsi äärsete kalurite organisatsioonide, Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu ja Peipsi Kalurite Ühinguga: "Sidemeid on tugevdanud asjaolu, et nii meie insituudi kui ka kalurite ühenduste esindajad on osalenud Eesti-Vene kalandusläbirääkimistel Peipsi, Pihkva ja Lämmi järve kalapüügi korraldamiseks."
Tervitussõnad uue uurimislaeva vettelaskmise puhul lausus ka Mustvee linnapea Max Kaur, kes tutvustas keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele kaasaegse Mustvee sadama ja selle läheduses paikneva silla ehitamist. Linnapea andis keskkonnaministrile ülevaate Mustvee hetkeolukorrast ja linnaga seotud tulevikuplaanidest ning arutas võimalust muretseda Mustvee sadamasse ka reisilaev ja kinkis Pentus-Rosimannusele valged roosid.
"Korraliku sadamat on Peipsi piirkonda kindlasti vaja. Loodan, et Mustvees läheb kõik plaanipäraselt ja et varsti on põhjust uue, hästi tehtud sadama üle rõõmustada," arvas minister.

Vabadusel ja selle hoidmisel on vägagi konkreetne hind

20.august. Eesti iseseisvuse taastamise järjekordse tähistamise aeg on käes. Lähiajaloo iseseisvuse taastamise periood oli täis dramaatilisi hetki, mis liitsid kogu rahva ühtseks. 23 aastat tagasi sündinud noored on kujunenud omanäoliseks Vabaduse põlvkonnaks. Juba täna on nende noorte mõtteavaldused ja arusaamad ümbritseva maailma kohta teistsugused: julgemad, liberaalsemad, globaalsemad, avatud maailma hindavad. Neil on sisemine vabadus võrdselt oluline riigi vabadusega, iseseisvus on mõiste, millele nad oskavad toetuda juba enne täisealiseks saamist.Eesti riigi taasiseseisva tähistamise ajal tunnen ka mina, Peipsi pealinna linnapeana ja muukeelse eestlasena, siin riigis sündinuna ja üles kasvanuna, muret meie vabariigi edukuse ja vabaduse hinna pärast. Võib-olla on see paljudele, tuhandetele minu sarnastele muukeelsetele eestlastele, järjekordne võimalus mõelda selle üle, mida tähendavad tegelikult sõnad vabadus, vaba riik, iseseisvus. Eesti on 100.aasta iseseisvuse tähistamise teel. Jälgides, millised sündmused toimuvad hetkel maailmas, mõistame, et vabadusel ja selle saavutamisel-hoidmisel on vägagi konkreetne hind. Palju õnne iseseisvuse taastanud Eesti!