Meie Jimmy Carter 100!

Nobeli rahupreemia laureaat, endine USA president Jimmy Carter tähistab oma 100. sünnipäeva. Soliidne iga ekspresidendi jaoks, tõstab aga et mees on tõeliselt vitaalne. Üllatuslikult 1976 . aastal demokraatide kandidaadiks valitud maapähklifarmer, suutis oma sarmiga presidenditooli ära võtta fantastiliste poliitiliste sidemetega Gerald Fordilt. Carter loomulikult tegeles põllumajandusettevõtlusega ja oli piisavalt edukalt, kuid loomulikult tema ambitsioonid oli ammu suuremad. Nimelt on ta mereväeakadeemia lõpetanud tuumaallveelaeva ohvitser, üks esimesi USAs, neid õpetati välja aga väga põhjalikult. Oma koduosariigis, Georgias, lasi ta end valida osariigi Senatisse ning saavutas lõpuks enda valimise Georgia kuberneriks, tai jäi ühe ametiaja kuberneriks. Tema presidendiks saamine oli sensatsioon. Pole imestada, et teda huvitasid desarmeerimisküsimused, kuna ta teemat tundis. NL liider Leonid Brežnev oli samuti huvitatud desarmeerimisest, et tõsta maailmas oma prestiiži. Carteri riigisekretär Cyrus Vance, nagu tuleb välja Mitrohhini arhiivist (KGB vanemohvitser Mitrohhin toimetas 90-aastatel Läände nõukogude välisluure arhiivi), oli mõnda aega tihedas sidmes nõukogude luurajatega ning seetõttu läksid asjad libedalt. 1979 Viinis kirjutasid mehed alla SALT II leppele.

Õnnetuseks läksid pärast seda asjad allamäge. Nõukogude Liidu invasioon Afganistani tegi lõpu USA presidendivalimiste aastal edukalt arenenud USA ja NL suhetele. USA alustas Moskva olümpiamängude ja Tallinna olümpia purjeregatti boikotti.

Kuid isegi siis ei arvanud keegi, et Carter kaotab Reaganile, kes tundus äärmusparempoolsena, kuid kes seda muidugi polnud. Reagan oli küll veendunud antikommunist, kuid Donald Trump on võrreldes temaga tõesti oma vaadete poolest tunduvalt värvikam.

Carter pidigi jääma pensionile. Ometi tõi saatus ta kätte Nobeli rahupreemia. Ja ehk tema oli tõesti see mees, kes seda vääris. Ta võitles desarmeerimise eest, rahu eest Lähis-idas, oli järeleandmatu süümevangide osas ning inimõiguste eest seismisel laiemalt. Ehk on Jumal talle pikki aastaid kinkinud just seepärast.

"Estonia" on alati aktuaalne nagu Titanic

Mina ja ka teised, kelle omaksed hukkusid tol pimedal sügisööl külmas meres, oleme rahul, et Eesti koostöös Rootsi ja Soome riigiga avas katastroofi põhjuste uue uurimise. Tänapäevaste vahenditega on tragöödia tagamaid kergem uurida. Kiita tuleb ka erainitsiatiive uute uurimiste korraldamiseks, sest seda oodati ja loodeti. Siiski tahan hoiatada neid, kes arvavad, et nende uute uurimistega rahuldatakse kõik hukkunute omaste pretensioonid. Paljudel on justkui meelest läinud, et laeva uppumise põhjustanud konstruktsiooni vigade tõttu kaebasid Estonia katastroofis lähedase kaotanud ja kannatanud kohtusse laeva klassifitseerija, Prantsusmaa firma Bureau Veritas ja laeva ehitanud ettevõtte Meyer Werft, nõudes hüvitiseks üle 40 miljoni euro. Prantsusmaa Nanterre'i esimese astme kohus tegi 2019. aasta 19. juulil otsuse, millega jättis omaste kaebuse rahuldamata. On üheselt selge, et kompensatsioon, mille enamik Estonia pardal lähedasi kaotanud inimesi sai, oli piinlikult sümboolne. Juba tol ajal pidanuks väljamaksed peredele ulatuma vähemalt üle 100 000 euro. Selle asemel said laeval hukkunute sugulased kümme korda vähem kui näiteks samalaadse lennuki- või muu katastroofi puhul. Makstud rahaga ei olnud võimalik oma ema kaotanud väikelapsi üles kasvatada. Nii läks toonaste valitsejate ja ka hilisemate valitsuste süül, kuna nood ei võidelnud piisavalt inimeste kompensatsioonide eest. Eesti, Rootsi ja Soome riigi poolt tuleb hukkunute lähedastele välja maksta õiglased summad. Minu hinnangul oleks õiglane summa kokku ligikaudu 90 miljonit eurot. See ei käiks Eesti, Rootsi ja Soome riigile üle jõu.     

852 inimese uppumine ei tohi jääda tänases ühiskonnas lõputult saladuselooriga kaetuks. Kolm aastakümmet on piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni. Kas on siis juhus, et Estonia laevahuku ümber tiirles KGB agent 1978. aastast Herman Simm? Parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina just seesama Herman Simm. See oli tähtis lõik, kuna käis veider tegevus Paldiski ülevõtmisel. On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel sõjalised õppused. Siinjuures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu miks laevad, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Nüüd on teada, mis riik summutas kõned Estonialt. Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Selge, et täna vajame enam kui kunagi varem uurimist parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Eesti kui riik saaks käituda tõelise eeskujuna, kes näitab, et meie riigi jaoks on prioriteet kodanik ja tema rahva turvalisus. Olen ka ise asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses kolm lähedast inimest – vanaema oli reisijate hulgas, õde ja tüdruksõber laevapersonali seas.