European Film Awards 2010 filmigeeniust toetamas

Külastasin European Film Awards 2010, kus Roman Polanski filmigeenius sai selle mille ta saama pidi. Aprillis, "Solarises" Roman Polanski filmi "Varikirjanik" läbivaadates ennustasin oma blogis, et film on tänast ülemaailmset kinokonteksti arvestades hea.
http://maxkaur.blogspot.com/2010/04/mina-ja-polanski.html
Hea meel oli tõdeda, et vanameister on endiselt vormis. Ja mis siis , et põnevik. Tavaliselt lähevad filmilavastajad aastatega kehvemaks. Polanski aga mitte. Olgu Harrison Ford Pariisis või Brosnan Ameerikas, aastad pole mõjutanud Polanski meisterlikust. Lugu iseenesest ju dramaturgiliselt midagi ei kujutanud, aga see kuidas see on ülesvõetud... Vaatad neid Oliver Stone`i närimiskumme, ükskord vaatad ja rohkem ei taha. Polanski on hoopis teisest puust.
Filmi tegevusliin viib paratamatult mõttele, et see Polanski praegune tagasikiusamine Ameerika poolt võib mitte olla juhuslik.

Polanski on olnud pärast sunnitud lahkumist äärmiselt Ameerika kriitiline. Harrison Fordi õiendamine Ameerika konsulaartöötajatega Pariisis on tänaseks klassika. Kas selle uue filmi idee, ameeriklaste poolt mõjuagentide sokutamisest üle maailma, kõikide maailma riikide valitsustesse, saab samuti klassikaks?

Põnevikule omaselt tegutsevad filmis kurikavalad LKA agendid, kes tapavad uudishimulikke vastaseid nagu kärpseid. Tegelikus on tänaseks teine. Ei julge need ameeriklased pärast 70-aastaid tuhkagi. Tapmised on tänaseks neile keelatud, ehk terroristid välja arvatud, ja isegi siin on pidevalt kära. Seda tapmiste stiili saavad harrastada täna need riigid, kus demokraatiat pole.

Mis aga tõele vastab, see on massiliselt mõjuagentide sokutamine igale poole kus võimalik.

Filmi viited küll Tony Blairile, küll Robin Cookile olid ühelt poolt naljakad, teiselt poolt reaalsusi kajastav. Ka Eesti reaalsusi. Me räägime hästi palju Venemaa eriteenistuste tegevusest Eestis. Kuhu jäävad aga teated Ameerika mõjuagentidest?

Advendi Jänes koduhoovis

Vaatasin advendihommikul oma Merivälja villa aknast välja. Kujutage ette! Õues hall jänes ise! Mulle ennegi oravaid külas käinud. Aga selline pirakas, vägev jänes...
Oota sa, kõrvad pihku ja ahju! Ja külakost maestro Neemele teele! Ruttu Savisaare nõiaraamat lahti. Nii....Jänes tähendab truudust armastuses. Ptüi, või mulle seda Edgari armastust vaja... Jänes tähendab määratut sõprust. Või mulle seda Kremli sõprust vaja, parem sada rubla, kui sada Moskva sõpra, sest pärast selgub niikuinii, et tegemist oli rahvavaenlastega... Veel... Samuti väga edukaid poliitprojekte... Vau, see on juba midagi sobivat! Põnevat adventi kõigile!

Justas Keskusele, Latõnina Kubitsale

Akna taga on sügis. Nordic Hotel`is istub aga tohutu punapea. See on Latõnina. Saalis sitsivad Vare, Leiman, Kubits, Fjuk, Rebane...
Nemad teavad, kes on Latõnina. Venemaa esiajakirjanikuks - analüütikuks trüginud Latõnina elab oma villas Rjubljovkal, Grõzlovi kõrval. See on selline värk nagu nõukogude ajal - laulda saavad ainult need, kellele lubatakse laulda. Latõninal lubatakse. Ja ta on seda hästi teinud. Loomulikult - see on Venemaa. Sellepärast on Latõnina jutus alati kaks kohustuslikku numbrit. Jutt pahadest tšetšeenidest ning alati leiab ta argumente selle kohta, et FSB poolt arreteeritud vene teadlased olid ikkagi spioonid. See on kohustuslik kava. Järgneb vabakava.
Vabakava loomulikult etteantud teemal. Näiteks moderniseerimine. Käis Latõnina Gruusias. Rääkis kui hea politsei seal on. Ja hoppadii-hopsasa Medvedev tegi ka Venemaale politsei! Eestis tutvus Latõnina e-riigiga... E-riigi eest vastutas Venemaal uus Moskva meer Sobjanin, kes nüüd uuesti kinnitati Julgeolekunõukogu liikmeks. Niisiis on see e-riik tähtis asi. Ja Latõnina peab seletama tolbajunnidele, mis see on ja miks on see presidendi prioriteet.
Aga teeb ta seda hästi. Seega sajaprotsendiline õnnestumine Sorose inimeste poolt Eestis. Kremli esilaulik Eestis! Mida veel tahta! Loodetavasti sai ka Meelis Kubits nüüd aru, keda on vaja Eestis toetada.

Ja hõbemedal kasakatelt rindu!

1.novembril 2010.aastal, Tallinnas andis Ukraina Registrikasakate esindaja Balti riikides, kindralleitnant Andrei Gritskov mulle üle kasakate hõbemedali. Kasakate kõrge aumärk omistati mulle teenete eest Ukraina ja Eesti kultuurisuhete arendamisel ning aktiivse ühiskondliku tegevuse eest hasartmängude piiramisel.
„Toetame siiralt kasiinovastast liikumist Eestis. See on õige asi! Kasakad on läbi sajandite alati võidelnud õige asja eest. Eesti tuleb teha nagu Ukrainas, kus kasiinoparunid tummanit said,“ ütles Ukraina Registrikasakate esindaja Balti riikides, kindralleitnant Andrei Gritskov üleandmisel.
17. märtsil 2010 aastal pälvis ka president Arnold Rüütel Ukraina Registrikasakate kõrge tunnustuse. Eestis külaskäigul viibinud Ukraina Registrikasakate hetman Anatoli Sevtšenko andis Kaitseliidu vanematekogu liikmele, president Arnold Rüütlile üle kasakate Hõberisti. Kõrge autasu omistati president Rüütlile teenete eest Ukraina ja Eesti suhete arendamisel.

Ameerika sai polkovniku, Venemaa tissitari

Eesti ajakirjanikud on alati pakkunud palju nalja. Parim nali oli nende püüe veenda, et Ameerikas ei püütudki kinni Venemaa spioone. Selline mulje tekkis kui lugeda Eesti Ekspressi valvekommentaatori Andres Raidi ja teiste väljaütlemisi. Mis siin siis naljakat on? Aga see, et hetkel mil selliseid arvamusavaldusi tuli, mis oli äravahetamiseni sarnased mõnede ametlike propagandakanalite tuututustele sellel teemal (lausa kopi), olid juba spioonid ise ülestunnistanud Ameerika kohtus, et nad on spioonid, et nad on Venemaa kodanikud. Isegi see, mille järele nad spioneerisid, sai selgeks. Oluline eesmärk oli pääseda Hillary Clintoni ja Barack Obama meeskondade külje alla, et hankida nendelt teavet Ameerika tuumaplaanide kohta. Nii et Vene välisluurel oli asi naljast kaugel. Herman Simmi meenutades, on neil alati kõik naljast väga kaugel olnud. Eesti ajakirjanikud oleks aga nagu pimedusega löödud, sest tegutses ju ka Simmi juhtumi puhul võltsidentiteediga illegaal, Vene luuraja Jesus Graf-Jakovlev! Inimesed, kes vähegi tõsisemalt asja võtavad, ei pannud imestama, et spioonitar Anna Chapmani eest andis Moskva vahetuskaubaks GRU polkovniku.

Nüüd on endine Venemaa eriteenistuse juht Vladimir Putin koos kolleegidega juba viina võtnud, laule kodumaast laulnud ja äraandjaid neednud. Medvedev pistis aga spioonidele rinda ordeni. Andres Raid aga vaikib ja juba mitmendat kuud...

Niisiis pole antud juhtumis midagi erakorralist. See on tüüpiline Vene välisluure kirvetöö. Illegaalide saatmine võõrriikides võltsidentiteediga on alati Vene välisluuret iseloomustanud. Olid ju bolševikud kõvad konspiraatorid ning võimule tulles ei olnud neil midagi õppima vaja asuda. Kuna 30-aastatel olid Stalini sõjakommunism võtnud siseriigis juba päris konkreetsed vormid, siis loomulikult kasutasid Vene välisluures töötavad juudid võimalust niimoodi välismaale põrutada ja riigi rahade eest laia elu elada. Kui Nõukogude riik kukkus kokku nagu tühi kott, jäid 90-aastatel Vene välisluure võtted samaks. Venemaa välisluure juhiks saanud Jevgeni Primakov astus ikka jälle samasse jõkke. Nagu näeme terve plejaad inimesi saadeti välismaale Lääne elu nautima ja oma uue asukohariigi järele spioneerima.

Venemaa tegi suuri jõupingutusi, et sissekukkunud spioone päästa. Venemaa vangilaagritest korjati kokku spionaaži süüdistustega kinni mõistetud isikuid ning Medvedev andis neile kiirkorras armu. Ehk oleks ka Eesti pidanud sekkuma ja taotlema USA-lt, et Eesti kasuks spioneerimises kinni mõistetud Zoja Tindi agendid Venemaa vanglatest päästa?

Tegelikult on selle kõigel veel üks oluline dimensioon Eesti jaoks. See on selgem arusaamine üldsusele sellest, kuidas Venemaa luure tegutseb. Venemaa tippluurajate Kalugini ja Gordijevski, samuti Mitrohhini ja Suvorovi poolt on samuti kõik juba ammu kirja pandud.

Juba nõukogude ajal värvati KGB poolt massiliselt agentideks ja informaatoriteks Eesti ajakirjanikke, dissidente, teadlasi, ametnikke, ettevõttejuhte. Värbamistöö on jätkunud intensiivselt ka Eesti iseseisvumise järel. Nagu Herman Simmi puhul on see võrk tänaseks aktiviseeritud.

Ma ei lihtsustaks olukorda ega hindaks üle Eesti võimalusi. Mis sai Eesti teha, kui 90-aastatel manipuleeris Primakovi ülesandel tollase USA aseriigisekretäri Strobe Talbottiga Venemaa asevälisminister Georgi Mamedov, kes tegelikult on luuraja? Selle kahe mehe ülitugeva sideme tulemuseks olid muide ka juulilepped Vene vägede väljaviimise osas Eestist.

Ei suutnud Eesti vastu seista ka erioperatsioonile Vene - Eesti piirileppe osas, kus kasutati ära oma vana VEKSA klientuuri nõukogude ajast poliitikute seas, et piirileping läbi kukutada. Hiljem on see küll Kremlis paksu pahanduse tekitanud, kuna tegemist oli valearvestusega. Nimelt takistab piirilepingu puudumine viisavabadust Euroopa Liiduga.

Põnev on olnud jälgida ka Venemaa katset, et Eesti kuulutaks vabadusvõitlejateks sealhulgas ka inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid sooritanud isikud. Vene riigieelarve vahenditest vanade KGB agentide poolt ülesupitatud karikatuursetest puuslikest rääkimata. Mis aga maksab ainuüksi ühe Eesti kohtu otsus, et eesti rahvas peab kinni maksma eesti ärimeestele pihta pandud raha Moskva pankadest! Loomulikult leiame selle idee autorina Eestis tegutsenud Venemaa ühe kõrge erusõjaväelase ja spiooni, kellele andis Eesti kodakondsuse Laar...Eesti poliitikute seos Kremli ühe põhitegijaga SRÜ ja Balti riikides Igor Mintussoviga ning tema inimestega on aga tõsine häiresignaal.

Eks luured töötavad kõikidel riikidel ning igal pool maailmas. Pole see Vene luure mingi erand. Eesti riigi tugevust näitab see, kui ta suudab oma huvide eest ise seista.

Putin pigistab juudikongressi

Venemaa juudikongressi tabas üllatus. Vene Föderatsiooni justiitsministeerium teatas, et nende tegevus on peatatud. Paberid ei ole korras... Vaat see oli üllatus juudikongressi juhtkonda kuuluvatele Vene esimiljardäridele! Samuti Moskva linnapea kohusetäitjale Vladimir Resinile, kes venepärasele nimele vaatamata on pesueht juut ning on oma jõud alati Venemaa juudikongressi tegevusse rakendanud.
Juudikongress teatas Kremlile, et nad loodavad probleemide kiiret lahenemist.
Ja ennäe Moskva linnapea kohusetäitja, tõsiusklik juut Vladimir Resin asubki tegevusse. Tema, vana Lužkovi kamraad ei jäta paari päevaga patrooni pärandist kivi kivi pealegi!
Järgnevad kümned ja sajad mahavõtmised ja vallandamised. Tsereteli hiigelskulptuurid, mille likvideerimiseks kulub paari lasteaia ehituskulud, litsutakse laiaks. Lužkovi abikaasa, naismiljardäri Jelena Baturina ehituskolossidele pannakse kriips peale. "Tark õpib teiste vigadest," tänitab Resin vana juudisõnu ajakirjanikele, kes viitavad Resinile, et tema oligi ju Lužkovi ajal ehituskompleksi pealik.
Resin tegevus saab kohe kõrge tunnustuse osaliseks. Teda võtab vastu seltsimees Putin. Resin väljub Putini kabinetist partei "Ühtne Venemaa" sisseastumisavaldusega, ilmselt Vladimir Vladimirovitš ise pani sinna oma soovitaja allkirja alla...
Seejärel heidab Resin pilgu oma kellale, see on miljon dollarit maksev DeWitt La Pressy Grande Complication ning istub oma Rolls Royce Phantom 1962 aasta mudelisse. Jah, on aeg sõita juudikongressi kontorisse asju arutama.

Estonias hukkunud rääkisid Marko Reikopi häälega

Kuusteist aastat tagasi oli ühe tundmatu noore Eesti Raadio ajakirjaniku hääl see, mis viis meid Estonia meretragaöödia keskele. Õigemini see oli ainuke hääl. Marko Reikopi hääl. Meie riigiisad vaikisid. Eks see räägib õige palju ka nendest riigitegelastest. Aga üks hääl siiski oli. Me olime informeeritud. See ei saanud muuta küll tragöödia fakti. Kuid teadmine on alati parem kui mitteteadmine.

Estonia vajab tõde.

Estonial ligi tuhande inimese uppumine ei saa jääda tänapäeva Euroopa Liidus lõputult saladuselooriga kaetuks. Kuusteist aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Erinevad versioonid toimunu kohta on vastukäivad, tõde ei toonud lähemale ka riigi uurimiskomisjoni lõppraport ega hilisemad ametlikud selgitused. Pigem on päevavalgele tulnud uusi fakte, mis lükkavad varem teadaolevad asjad kindlalt ümber. Selge, et vajame uue sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni kus efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise eesmärgil, peaks kuluma ka hukkunute sugulased. Eestis on saabunud aeg, kus ärimaailmas ja poliitikas tulevad ilmsiks saladused ja tehingud, millest on möödunud kuid ja aastaid. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni, ka loomulikult too aeg peaministri Mart Laari käest. Selgitusi peaksid hakkama andma tolleaegsed Soome, Rootsi, Eesti juhid ning tolleaegsed Venemaa, EL ja NATO juhtkond, et lõpuks selgitada välja asjaolud seoses Estonia laeval toimunuga.

Tegemist ei ole õnnetusega.

On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel NATO suurõppused ning reeglina kurseerisid selles piirkonna akvatooriumis ka Vene tuumaallveelaevad. Siin juures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu, miks NATO laevad, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Miks ei võtnud midagi ette Venemaa mereväe juhtkond? Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Tänaseks on üheselt saab selgeks, et tegemist ei olnud õnnetusega. Kes oli selle tragöödia organiseerija, kes läbiviija ja kes vastutab hukkunute perekondade ees, sellele ootavad vastust nii hukkunute omaksed kui ka laiem Euroopa avalikkus. Ka ise olen asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses õde ja vanaema ning armastatava inimese.

Uus Estonia uurimiskomisjon.

Selge, et täna vajame uut sõltumatut uurimiskomisjoni parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Arvan, et tähtis oleks uude võimalikku moodustavasse komisjoni kaasata, efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise nimel, ka hukkunute sugulased. Omaksed ja lähedased uurimiskomisjonis oleks loogiline, demokraatlik, ja loomulikult inimlik samm.

Küsime ka Herman Simmi käest.

Ei maksa unustada, et parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina Venemaa spioon Herman Simm. Just Harjumaa paiknesid siis Vene väeosad, mille sõjarelvastuse vastu tunti huvi siin ja sealpool ookeani ning mida veeti Estonial. Ja kaugeltki pole juhus, et Simm organiseeris pärast Estonia hukku lindiskandaali. Kõigepealt lasi ta põhja Estonia, ja siis üritas ka Savisaare lindiskandaaliga põhja ajada. Ja tagatipuks kogu Eesti julgeoleku! Meie võimud peaksid Simmi käest Estonia kohta tõe kätte saama.