Eesti ajakirjandus ei ole uuel nädalal enam endine. Ajalehti pidi tavalisest märksa rohkem ostetama kui selle esikaanel on teade mõne tuntud inimese surmast. Sellest aspektist vaadatuna said laupäevased ajalehed sõnumit Urmas Oti lahkumisest suurelt eksponeerida. Kunagisest SLÕhtulehest taaskord vaid Õhtuleheks muutunud päevaleht oli tuntud teleajakirjaniku pildi pannud suurelt üle esilehe ja sinna juurde muukeelse „Bye!“ Ma ei ole sugugi kindel, et kõik Eestis elavad inimesed sellest sõnast aru said. Kuid selles olen ma küll kindel, et ühtemoodi tuntud oli ta nii eesti kui venekeelsete inimeste seas. Väga harva alustavad Venemaa telejaamad oma uudiseid teatega Eestist. Urmas Oti surm oli aga NTV jaoks just selline oluline teade, mida kirjeldab oma blogis pikemalt ka Jaanus Piirsalu http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2008/10/venemaa-leinab-urmas-otti.html. Ta juhib isegi tähelepanu, et Venemaa president Medvedjev tegi selle puhul kaastundeavalduse. Siinkohal ei hakkaks ma üles lugema neid kümneid poliitika, kultuuri ja ajakirjanduse inimesi, kes pidasid vajalikuks selle kohta televisioonis või ajalehtede interneti lehekülgedel sõna võtta. Kindlasti nägite ja lugesite neid ka ise.
Ka minu elus oli Urmas Oti saadetel oma kindel koht. Võib isegi öelda, et sain tema vestlustest poliitikutega väga häid tähelepanekuid, kuidas peaks küsimustele vastama või kuidas telekaamera ees käituma. Kahjuks jäi minul endal see kogemus läbi proovimata. 2005. kevadel mind küll kutsuti saatesse Happy Hour, kuid ma ei pidanud ennast nii huvitavaks ja elukogemusega inimeseks kui varem saates osalenud arvamusliidrid ja jätsin seetõttu minemata. Olin sellel ajal ju tavaline ametnik ja mida oleks mul olnud rääkida võrreldes suurärimeese või tippsportlastega. Teades tema kohati ründavat stiili ja teravaid küsimusi ajas ta segadusse isegi muidu nii kogenud poliitikuid.
Poleks liialdus öelda, et külma sõja ja raudse eesriide ajal oli Urmas Ott nõukogude inimestele sama, mis ameeriklastele on siiani Larry King. Mõlemad said oma ajastu pakutud võimalustel justkui televisiooni kuningaks, kelle poole kõik ajakirjanikud imetlusega vaatasid. Eesti Rahvusringhäälingu poolt oli ilus meenutada reede õhtul katkendeid tema kuulsast saatest Carte Blanche. Kuid juba on jõudnud Ainar Ruussaar seda ära kasutada ja süüdistada poliitikuid Delfi: Ruussaar: poliitikud ei lasknud Otil saateid jätkata. Tal võib ju isegi õigus olla, kuid sellega praegu välja tulemine pole mitte ainult ebadelikaatne, vaid jätab mulje plaanist mõjutada avalik-õigusliku telekanali juhtimist. Või isegi selle tulevast finantseerimist.
Kaastunne kõigile Urmas Oti lähedastele ja sõpradele.
Ka minu elus oli Urmas Oti saadetel oma kindel koht. Võib isegi öelda, et sain tema vestlustest poliitikutega väga häid tähelepanekuid, kuidas peaks küsimustele vastama või kuidas telekaamera ees käituma. Kahjuks jäi minul endal see kogemus läbi proovimata. 2005. kevadel mind küll kutsuti saatesse Happy Hour, kuid ma ei pidanud ennast nii huvitavaks ja elukogemusega inimeseks kui varem saates osalenud arvamusliidrid ja jätsin seetõttu minemata. Olin sellel ajal ju tavaline ametnik ja mida oleks mul olnud rääkida võrreldes suurärimeese või tippsportlastega. Teades tema kohati ründavat stiili ja teravaid küsimusi ajas ta segadusse isegi muidu nii kogenud poliitikuid.
Poleks liialdus öelda, et külma sõja ja raudse eesriide ajal oli Urmas Ott nõukogude inimestele sama, mis ameeriklastele on siiani Larry King. Mõlemad said oma ajastu pakutud võimalustel justkui televisiooni kuningaks, kelle poole kõik ajakirjanikud imetlusega vaatasid. Eesti Rahvusringhäälingu poolt oli ilus meenutada reede õhtul katkendeid tema kuulsast saatest Carte Blanche. Kuid juba on jõudnud Ainar Ruussaar seda ära kasutada ja süüdistada poliitikuid Delfi: Ruussaar: poliitikud ei lasknud Otil saateid jätkata. Tal võib ju isegi õigus olla, kuid sellega praegu välja tulemine pole mitte ainult ebadelikaatne, vaid jätab mulje plaanist mõjutada avalik-õigusliku telekanali juhtimist. Või isegi selle tulevast finantseerimist.
Kaastunne kõigile Urmas Oti lähedastele ja sõpradele.
