Estonia hukupõhjuste uurimist võiks korraldada Rootsi, Soome ja Eesti hukunutte omaksed.

Ligi tuhat inimelu nõudnud laevahukk ei saa jääda tänapäeva Euroopa Liidu ühiskonnas lõputult saladuseloori alla. Neliteist aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Olen asjaga ka ise seotud, kuna kaotasin õnnetuses kaks sugulast ning lähedast inimest. Erinevad versioonid toimunu kohta on vastukäivad, tõde ei toonud lähemale ka riigi uurimiskomisjoni lõppraport ega hilisemad ametlikud selgitused. Pigem on päevavalgele tulnud uusi fakte, mis lükkavad varem teadaolevad asjad kindlalt ümber.

Teade, et Riigikogus ebaõnnestus Estonia uurimiskomisjoni moodustamine, parvlaeva uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks, on loomulikult kahetsusväärne. See on ka sõnum, et riik ei suuda või ei taha asjaga tegeleda. Arvan, et 1994.aasta septembris Läänemeres uppunud parvlaeva Estonia hukupõhjuste väljaselgitamiseks uurimiskomisjoni peaks organiseerima Eesti, Rootsi ja Soome hukkunute omaksed, rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa struktuuride ja fondide toel. Niisuguse sõltumatu ja uuel tasandil rahvusvahelise uurimiskomisjon Rootsi, Eesti ja Soome hukkunute omaste ja lähedaste poolt moodustatuna, oleks loogiline, demokraatlik ja inimlik samm.

Tänaseks ei ole kindlalt selge, kas tegemist oli õnnetusega? Kes oli selle organiseerija, kes läbiviija? Millal ja kelle abiga Estonia üles tõstetakse? Sellele ootavad vastust nii hukkunute omaksed kui ka kogu Euroopa avalikkus.