Estonia vajab tõde. Estonial ligi tuhande inimese uppumine ei saa jääda tänapäeva Euroopa Liidus lõputult saladuselooriga kaetuks. Ule 20.aasta on olnud piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua. Erinevad versioonid toimunu kohta on vastukäivad, tõde ei toonud lähemale ka riigi uurimiskomisjoni lõppraport ega hilisemad ametlikud selgitused. Pigem on päevavalgele tulnud uusi fakte, mis lükkavad varem teadaolevad asjad kindlalt ümber. Selge, et vajame uue sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni kus efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise eesmärgil, peaks kuluma ka hukkunute sugulased. Eestis on saabunud aeg, kus ärimaailmas ja poliitikas tulevad ilmsiks saladused ja tehingud, millest on möödunud aastaid. Estonia laevahukku silmas pidades peaksid avalikult rääkima hakkama kõigepealt tolleaegsed juhid ja ametnikud, kellel on tõenäoliselt toimunu kohta rohkem ja hoopis täpsemat informatsiooni. Selgitusi peaksid hakkama andma tolleaegsed Soome, Rootsi, Eesti juhid ning EL ja NATO juhtkond, et lõpuks selgitada välja asjaolud seoses Estonia laeval toimunuga.
Tegemist ei ole õnnetusega. On hästi teada, et ajal kui Estonia läks reisile 28.09.1994 aastal toimusid Läänemerel NATO suurõppused. Siin juures ei saa välistada eksitavaid või mitte eksitavaid laske Estonia pihta. On arusaamatu miks NATO väed, kes hetkel just õppusi läbi viisid, ei viinud läbi päästeoperatsiooni tsiviilelanike päästmiseks. Ning miks kõigest sellest vaikisid Eesti tolleaegsed juhid? Tänaseks on üheselt saab selgeks, et tegemist ei olnud õnnetusega. Kes oli selle tragöödia organiseerija, kes läbiviija ja kes vastutab hukkunute perekondade ees, sellele ootavad vastust nii hukkunute omaksed kui ka laiem Euroopa avalikkus. Ka ise olen asjaga otse seotud, kuna kaotasin õnnetuses õde ja vanaema ning armastatava inimese.
Uus Estonia uurimiskomisjon. Selge, et täna vajame uut sõltumatut uurimiskomisjoni parvlaeva Estonia uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Arvan, et tähtis oleks uude võimalikku moodustavasse komisjoni kaasata, efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamise nimel, ka hukkunute sugulased. Omaksed ja lähedased uurimiskomisjonis oleks loogiline, demokraatlik ja loomulikult inimlik samm.
Küsime Herman Simmi ja Mart Laari käest. Ei maksa unustada, et parvlaeva Estonia hukku päevil tegutses Harjumaal politseiprefektina Herman Simm. Just Harjumaa paiknesid siis Vene väeosad, mille sõjarelvastuse vastu tunti huvi siin ja sealpool ookeani ning mida veeti Estonial. Meie võimud peaksid Simmi käest Estonia kohta tõe kätte saama. Oli ju Simm Mart Laari usaldusalune ning temast tehti õige pea Eesti politseipealik. Kuna Simm pani kindlasti pihta ka Ameerika saladused, siis andkem ta USA-le välja.
Estonia peab üles tõstma. Eesti kui riik saaks käituda tõelise eeskujuna, kes näitaks, et meie riigi jaoks on prioriteet kodanik ja tema rahva turvalisus, et see on sama oluline kui lääneliku demokraatia juurutamine Afganistanis ja Iraagis ja Süürias jne. Olen ise seisukohal ning toetan siinjuures rootsi ja eesti poliitikute arvamust, et tõe nimel peab parvlaeva Estonia üles tõstma. Arvan, et võttes arvesse eelmainitud fakte saaks NATO 1994.aasta septembris Läänemeres uppunud parvlaeva Estonia ülestõstmisega hakkama. Kallis ta tõesti on, aga tänapäeval tehniliselt täiesti võimalik. See oleks igati asjakohane, loogiline samm. Aatomiallveelaev Kursk ju tõsteti! Isegi "Wasa" tõsteti üles sajandeid hiljem. Küsimus on riigi tegelikes prioriteetides.
