Kohtusin Venemaa ekspeaministri, akadeemik Jevgeni Primakoviga Moskvas, 2012 aasta varatalvel. Isegi 83 eluaastal oli ta elu nautiv, huvitatud ning fundamentaalne. Tbilisis üleskasvanud Primakovil olid loomulikult kaukaaslase kombed, kuigi viimasel ajal võis vene lehtedes rohkem lugeda tema juudi päritolu onust Tbilisis, kes oli arst. Primakovi päritolu ongi jäänud tänaseni segaseks, me ei tea midagi tema isast. Šokeerivam fakt on see, et ta oli Nõukogude valitsusjuhi Aleksei Kossõgini hõimlane. Primakovi grusiinlasest naine oli sugulane Kossõgini tütre mehele. Primakovi grusiinlasest naine ja nende abielust sündinud ainuke poeg olid Primakovi elu suurim tragöödia. Tema poeg suri noore mehena Punase väljaku paraadi ajal. Suri ka abikaasa.
Moskvas idamaid tudeerinud Primakov tegutses pikka aega ajakirjanikuna, kui omas parajat iseloomu, mistõttu tuli tal näiteks töökohti vahetada. Kuid protektsioon oli nii vägev, et kui raadiost lahti lasti, siis võeti Pravdasse tööle. Pravda korrespondenina Lähis-Idas algas ka tema tihe koostöö eriteenistusega. Primakovil õnnestus väga kiiresti saada akadeemikuks ning ta juhtis Moskvas oma lemmikvaldkonnas Idauuringute Instituuti. Ja ilmselt kõik oleks nii ka jäänud. Vahele astus aga juhus.
KGB oli väga mures 1984 aasta sügisel, et mis saab Kremli võimuvahetusest kui Tšernenko sureb. KGB toetas Gorbatšovi. Kuid polnud näha, kes võiks teda Poliitbüroos toetada. Vene välisluure juht Krjutškov pöördus ( ilmselt tollase KGB ülema Tšebrikovi heakskiidul) akadeemik Primakovi poole, et see räägiks ühe teise akadeemikuga, kelleks oli Nõukogude välisministri Andrei Gromõko poeg Anatoli. Ülesandeks oli sondeerida, kas Gromõko ei võiks toetada Gorbatšovi kandidatuuri Keskkomitee peasekretäri kohale. See oli julge samm, sest seni oli Poliitbüroo veteran Gromõko Gorbatšovi tõrjunud ning proovinud lausa ise peasekretäriks kandideerida. Seekordne katse oli aga edukas, Gromõko poeg tõesti rääkis isaga ning nad jõudsid järeldusele, et vaja oleks toetada Gorbatšovi, kui viimane loovutaks Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ameti Gromõkole. See saigi otsustavaks patiseisus, milles Poliitbüroo oli. Kui Gromõko esitas pärast Tšernenko surma Poliitbüroo istungil Gorbatšovi kandidatuuri, siis ei julgenud keegi vastu vaielda. Primakovile tähendas see aga tõsist karjäärilendu poliitikas. Temast sai Gorbatšovi lähedane nõuandja, Poliitbüroo liikmekandidaat, NSVL Ülemnõukogu Rahvuste Koja esimees, Presidendinõukogu liige. Teda on peetud üheks kõige osavamaks õukonnaintrigaaniks Vene ajaloos üldse. Ometi läksid nende teed Gorbatšoviga lahku. Primakov oli kataegooriliselt vastu sammudele, mis tema hinnangul desintegreerivad Nõukogude Liidu, seetõttu eemaldus ta 90-aastate algul Gorbatšovist. Putš tõi ta aga jälle Gorbatšovi lähikonda tagasi, ta määrati nõukogude välisluuure ülemaks. Selles ametis pidigi ta nägema nõukogude impeeriumi lagunemist. Ta oli ühest vähestest Gorbtašovi inimestest, kes sälitas oma ameti Jeltsini ajal. Veel enam, tema roll Jeltsini juures järjest suurenes. Talle anti Vene välisministri ametikoht ning seejärel lausa peaministri oma. Ta oli ka võimalik Venemaa presidendikandidaat, kuid Jeltsin tegi panuse Putinile ning eriteenistuse mehed tegid Primakovile selgeks, et ta ei tohi oma kandidatuuri esitada. Tänutäheks kiitis Putin alati Primakovi ning näitas tema vastu üles kõik need aastad silmatorkavat lugupidamist. Vana ise väga lugupidav ei olnud. Aeg ajalt vaidles ta vastu ning lausa kritiseeris. Näiteks polnud ta rahul mõnede aktsoonidega Gruusia kampaanias. Samuti oli ta kriitiline viimase aja konfrontatsiooni suhtes Läänega. Autoriteetne vana, mis siin rääkida. Üldiselt see on Venemaal viimasel ajal haruldane asi, et sellisel tasemel riigitegelast saadetakse hea sõnaga ära eranditult kõikide poliitikute poolt, olenemata vaadetest. Kindlasti on ka see akadeemik Primakovi saavutus.
