Ivari Vee kirjutas http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11039 ,et 8. septembril said Eesti kasiinovastased ametliku vastuse 4. augustil Kumu peadirektorile saadetud kirjale, milles oli ettepanek eksponeerida Kumus kunstnik Neeme Lalli kasiinoohvritele pühendatud maali.Kumu peadirektor Marika Valk vastas: „Usun siiralt, et tegelete õigete aadete nimel ja võitlete õige asja eest. Arutasin Teie ettepanekut Kumu Kunstimuuseumi direktori Sirje Helmega, kes otsustab näitusesaalide kasutamise üle. Kahjuks on muuseum oma plaanid teinud kaheks aastaks ette ja kuna tegemist on püsiekspositsioonide ja välisnäitustega, pole siin muudatusi võimalik ette võtta. Soovin südamest edu ja loodan, et teie ideed leiavad teise realiseerumisvõimaluse.“
„On siiralt kahju, et Kumu juhtkond unustab, mis on kunsti eesmärk. Kumu on muudetud kasiinosõltlaseks, sest just kasiinorahaga ostetakse eesti kunsti teoseid. Arvata on, et varsti lüüakse Kumus ka kasiino püsti,“ arvas kasiinovastane poliitik Max Kaur.
See „kahjutundega äraütlemine“ tuletas Kesknädalale meelde üht teist, aga vaat et sõna-sõnalt samasugust äraütlemist. Mihhail Bulgakovi kultusromaanis „Meister ja Margarita“ kohtub Meister, kes oli kirjutanud romaani Pontius Pilatusest (ja seda 1930-ndate aastate Nõukogude Venemaal!) kirjandusajakirja toimetaja Mihhail Berlioziga. Meister kirjeldas vaimuhaiglas poeet Bezdomnõile oma kohtumist tolle toimetajaga nii: „Lõpuks tüütas ta mu ära ja ma küsisin lihtsalt, kas ta avaldab romaani või ei avalda. Selle peale läks ta (Berlioz – Toim.) närviliseks, mõmises midagi ja ütles, et tema ei saa seda üksipäini otsustada, et mu teosega peavad tutvuma teised toimetuse kolleegiumi liikmed, nimelt kriitikud Latunski ja Ariman ning kirjanik Mstislav Lavrovitš. Ta palus mind tulla kahe nädala pärast. Tulin kahe nädala pärast ja mind võttis vastu keegi näitsik, kelle silmad alatisest valetamisest nina peale kõõrdi vahtisid. [...] Selle näitsiku käest sain ma tagasi oma romaani, mis oli juba üsna kapsaks loetud. Püüdes vältida oma pilgu kohtumist minu omaga, teatas ta mulle, et toimetus on varustatud materjalidega kaheks aastaks ette ja seepärast, nagu ta ütles, langeb minu romaani avaldamise küsimus ära.“ (Mihhail Bulgakov „Meister ja Margarita“. Kirjastus Varrak 1995.)
Vägisi tundub, et maailmas käib kõik ringiratast. Jääb vaid loota, et Neeme Lalli vastu ei alustata kasiinode vastu välja astumise pärast ajakirjanduses turmtuld, et teda ei külasta karistusorganid ja et ta ei lõpeta nii kurvalt nagu Bulgakovi romaani peategelane.
