Me kõik oleme vist reklaami orjad. Ainult vähesed meie hulgast suudavad näha tarbimispropaganda glamuurse ja särava fassaadi taga haigutavat tühjust ja viletsust. Ning veelgi vähesemad meist soovivad olukorda muuta. Selliselt võtaksin kokku minu eakaaslase Naomi Kleini raamatu „No Logo", milles ta paljastab üleilmsete korporatsioonide kasumiahnust ja oma töötajate armutut ekspluateerimist. Ekspressi lugejatele on vist seda raamatut varem tutvustatud, kuid mina hoian seda oma töölaul kui kaasaegse globaalmajanduse pahede välimäärajat. See raamat räägib üleilmastumise kaotajatest.
Me kõik arvame, et meil on vabadus valida toote A, B või C vahel. Tegelikult on valik ainult tootele kleebitud kaubamärkide vahel, sest enamus riideid ja koduelektroonikat valmistatakse arengumaade ühtedes ja samades tehastes. Muutub ainult järjekordselt allhanget vajava korporatsiooni nimi.
Tänaval kõndides oleme kaitsetud piiramatult vohavale reklaamile. Tänu jumalale, et Tallinn ei ole Toronto ja siin ei saa püstitada 1860 ruutmeetrist reklaamiplakatit! Erinevalt Ameerikast on Eestis saanud kodumaiste tootjate puudumisel suurimaks „ideaalide loojaks“ pangad. Nad „rikastavad“ Eesti spordielu endanimeliste korvpalliturniiride ja jalgrattavõistlustega. Veel mälus kuidas muusikatabelites räpib pangalaulik Kozy ja rottkoerte kampaaniaga lörtsi noorte isetegemise usutavus. Viimase röögatusena müüakse totalitaarse riigi sümbolitega särke ja muu värke! Raha tõepoolest ei haise, ning kapitalil ei ole kodumaad.
See kõik saab kesta veel niikaua, kuni riikide hulgas on veel meeleheidet töötada alampalga eest, sest sellest piisab, et mitte nälga surra. Tere tulemast maailma, kus riigid lunivad suurfirmadelt toidupalukesi! See raamat räägib asjadest, mida ei tohiks unustada, seepärast soovitan seda lugeda ja olukorra üle järele mõelda.
