Miks Marina? Aga Yana??

Presidendivalimiste kaardid on segi paisatud. Ja seda veel enne, kui esimene kandidaat päris ametlikult jõudis välja tulla. Siim Kallase show Estonias oli oodatav. Kallasel on palju toetajaid, ja kuigi Reformierakonna auesimehel on järsult teravnenud suhted Reformierakonna juhttuumikuga, on ta ikkagi selgelt muutumas presidendivõidusõidu liidriks. Ning tema finantseerijate sekka on asunud isegi Reformierakonnast kaugel endine siseminister Olari Taal. 

Hans H. Luik püüdis võidusõiduliidriks teha endist sulgpallurit ja Välisministeeriumi tehnilist töötajat Marina Rajevskaja-Kaljuranda. Küll avaldatakse küsitlusi, kus absoluutselt ebaselge biograafiaga ametnikku pakutakse tuntud avaliku elu tegelase pähe.

See number ei läinud läbi. Juba esimesed katsumused Riigikogu kõnepuldis opositsiooni küsimuste tulva all näitasid, et Kaljurand ei sobi presidendiks. Ta ei suuda seista isegi Eesti õiglusjärgluse eest, mis päevinäinud poliitikuid lausa jahmatas.

Kallas, Paet, Kaljurand

Nüüd ongi ootamatult Kaljurand Reformierakonna sees Kallasele alla jäänud, ning me näeme uudiseid, et Kaljurand on lõpetanud kampaania Reformierakonna sees, kus tal justkui oli šanss. Nimelt määras RE juhatus ta võimaliku kolme kandidaadi sekka, kes võiks saada RE toetuse Kallase ja Paedi kõrval.

Nüüd sai see täiesti ootamatult oma lõpu. Me näeme, et Kaljurand otsib toetust 2011. aasta Keskerakonna presidendikandidaadilt Indrek Tarandilt, oma endiselt ülemuselt Välisministeeriumis, kes selle veidra taustaga naisterahva kõrgetele kohtadele upitaski.

Mis võis olla Reformierakonna meelemuutuse taga? Kas ainult see, et Kaljurand osutus poliitiliselt küündimatuks ja hirmutas ära isegi kogenud riigiisad Toompealt? Või see, et üha suureneb kahtlus, et ta polegi Eesti Vabariigi õigusjärgne kodanik? Et Eesti Vabariigi presidendiks saab Läti õigusjärgne kodanik Marina?

Miks Marina? Aga Yana?

Aga kui Marina saab kandideerida presidendiks, miks siis Yana ei saa? Samas ka praegune esimene leedi ei ole veel Eesti Vabariigi kodanik, vaid Läti Vabariigi kodanik. 

Arvan siiski, et Kaljuranna languse põhjuseks oli eeskätt president Ilvese pettumus Kaljurannas. Siin oli üks veider otsus teise järel, mis tulid Marinalt Välisministeeriumist; lausa eksootilised seisukohavõtud, mis vaata et on vastuolus isegi põhiseadusega, ja millele kõigele lisandusid veel uskumatud lood Välisministeeriumi töötajatelt inimese pöörase käitumise kohta. See oli lõpp.

Kuna parlamendis esitamiseks on vaja Riigikogu 21 liikme allkirja, siis tundub, et Kaljurannal jäävad need saamata. Totaalne ebakompetentsus ei ole see, mida Riigikogu liikmed võivad tolereerida.

Tekib aga küsimus: kui kaks või kolm kandidaati Riigikogus esitatakse, kas on võimalus, et keegi neist (Kallas, Nestor või KE kandidaat) võiks parlamendis võita? Ossinovski, kes pole poliitiliselt mõjukas, ähvardab Reformierakonda, andes mõista, et toetada tuleb Nestorit; või vastasel juhul toetavad sotsid parteideülest kandidaati.

Kuid kas see aitab? Minul on tunne, et isegi kui Kallas võtaks end Riigikogus teises voorus maha, ei saaks Nestor ikkagi 68 häält täis. Seega läheks valimised niikuinii valijameeste kogusse.

Kompromissivõimetu parlament

Parlamendi võimetus kompromissiks pole hea märk, aga selline see tänane nõrk Riigikogu meil on; siinkohal tuleb nõustuda Edgar Savisaarega.

Seetõttu pole juhuslik, et kulisside taga on püütud hakata upitama ka võimalikke kandidaate valijameeste kogu tarvis – ning selleks ei ole Kaljurand. Naiskandidaadil on alati raske suure rahvahulga ees, kuna eeldatakse paljusid kvaliteete. Inimesed tahavad Margaret Thatcheri voi Hillary Clintoni (fotol) taolist leedit. Kaljurannal pole seega üldse mingit võimalust. Kes on aga need uued näod valijameestekogu-voorus?

Vana kolhoosinomenklatuur on juba välja hõiganud ekspeaminister Tiit Vähi nime, kellel võimsad sidemed Venemaaga. Isegi Siiri Oviiri presidendiks kandideerimise kogemused võivad tulla arvesse, sest just Naisliidu president Siiri Oviir oli kakskümmend aastat tagasi, 1996. aastal, esimene naispresidendikandidaat.

Ärge unustage – Hansson ja Laar! Neivelt ja Tamjärv!

IRL-is intrigeerib Mart Laar, kes püüab sokutada jällegi väliseestlast, Eesti Panga presidenti Ardo Hanssonit, ning siin ei lööda risti ette isegi selle ees, et ammu käivad kuuldused, et mees on toimetanud välisriikide heaks. Kuidas see inimene suutis läbida kapo julgeolekukontrolli, on täiesti arusaamatu. Ilmselt võib seda seletada nii, et otsustati: Eesti riik 1991 de facto ei toiminud, ning tegemist oli teise riigi kodakondsuses olnud isikuga, et siis kõik see ei loe.

Ja jutt ei ole sellest, et Hansson on halb inimene. Lihtsalt reeglid peavad olema kõigile ühesugused. Mis puutub Hanssoni võimalustesse, siis on need null. Hansson pole poliitik, ja valijameeste kogu ei hakka enam kunagi arutama väliseestlase valimist. See aeg on läbi.

Pigem võib proovida mingi Indrek Neivelti või Hannes Tamjärvega. Ometi ega neilegi sealt valijameeste kogust suurt midagi ei paista. Seal eelistatakse veteranpoliitikut, meeldivat inimest, kes on ettearvatava käitumisega. Seega pigem jällegi Nestor või Kallas.

Aega loomulikult on. Erakonnad püüavad kindlasti rakendada presidendivalimisi oma parteikampaania vankri ette. Kas see toodab rohkem väärikaid presidendikandidaate, seda me veel näeme.

Presidentivalimised: Zimarev taob Rajevskajat, kes võidab?

Presidendivalimiste kaardid on segi paisatud. Ja seda veel enne kui esimene kandidaat päris ametlikult on jõudis välja tulla. Siim Kallase show Estonias oli oodatav sündmus. Kallasel on palju toetajaid ja kuigi Reformierakonna auesimehel on järsult teravnenud suhted Reformierakonna juhttuumikuga, on ta ikkagi selgelt muutumas presidendivõidusõidu liidriks ning tema finantseerijate sekka on asunud isegi Reformierakonnast kaugel olnud endine siseminister Olari Taal. 

Hans H.Luik püüdis võidusõidu liidriks teha endist sulgpallurit ja välisministeeriumi tehnilist töötajat Marina Rajevskaja-Kaljurandi. Küll avaldatakse küsitlusi, kus absoluutselt ebaselge biograafiga ametniku pakutakse mingisuguse tuntud avaliku elu tegelase pähe. See number ei läinud läbi. Juba esimesed katsumused Riigikogu kõnepuldis, opositsiooni küsimuste tulva all näitasid, et Kaljurand ei sobi presidendiks. Ta ei suuda isegi seista Eesti õiglusjärgluse eest, mis lausa jahmatas päevinäinud poliitikuid. Nüüd ongi ootamatult Kaljurand Reformierakonna sees alla jäänud Kallasele ning me näeme uudiseid, et Kaljurand on lõpetanud kampaania pidamise Reformierakonna sees, kus tal justkui oli šanss. Nimelt määras RE juhatus ta võimaliku kolme kandidaadi sekka, kes võiks saada RE toetuse Kallase ja Paedi kõrval. Nüüd sai see  aga täiesti ootamatult oma lõpu ning me näeme, et Kaljurand otsib toetust 2011 aastal Keskerakonna presidendikandidaadiks olnud Indrek Tarandilt, oma endiselt ülemuselt Välisministeeriumist, kes selle veidra taustaga naisterahva kõrgetele kohtadele upitaski. Mis võis aga olla Reformierakonna meelemuutuse taga? Kas ainult see, et Kaljurand osutus poliitiliselt küündimatuks ja hirmutas ära isegi päevinäinud riigiisad - veteranid Toompealt? Või see, et üha suureneb kahtlus, et tulihingeliste kommunistide järeltulija polegi Eesti Vabariigi õigusjärgne kodanik?  Et Eesti Vabariigi presidendiks saab Läti õigusjärgne kodanik Marina? Aga kui Marina saab kandideerida presidendiks, miks siis Yana ei saa? Samas ka esimene leedi ei ole täna veel Eesti Vabariigi kodanik, vaid ikka veel Läti kodanik. Arvan siiski, et Kaljuranna languse põhjuseks oli eeskätt president Toomas Hendrik Ilvese pettumus Kaljurannas. Siin olid nii üks veider otsus teise järel, mis tulid Marina poolt Välisministeeriumist, lausa eksootilised seisukohavõtud, mis vaata on vastuolus isegi põhiseadusega, millele kõigele lisandusid veel uskumatud lood Välisministeeriumi töötajatelt inimese pöörase käitumise kohta. See oli lõpp. Kuna parlamendis esitamiseks on vaja 21 Riigikogu liikme allkirja, siis tundub, et Kaljurandil jäävad nad saamata. Totaalne ebakompetentsus ei ole see, mida Riigikogu liikmed võivad tolereerida. Samas aga tekib küsimus, et kui kaks või kolm kandidaati Riigikogus esitatakse, kas on siiski võimalust, et keegi neist, Kallas, Nestor või siis Keskerakonna poolt esitatud kandidaat võiks parlamendis võita? Ossinovski, kes pole poliitiliselt mõjukas, ähvardab Reformierakonda, andes mõista, et toetada tuleb Nestorit või vastsel juhul toetavad sotsid parteiülest kandidaati. Kuid kas see aitab? Minul on tunne, et isegi kui Kallas võtaks end Riigikogus, teises voorus, maha, siis ikkagi ei saaks Nestor 68 häält täis. Seega läheks valimised niikuinii valijameeste kogusse, Estoniasse. 

Parlamendi võimetus kompromissiks pole hea märk, aga selline see tänane, nõrk Riigikogu meil on, siin tuleb nõustuda Edgar Savisaarega. Seetõttu pole juhuslik, et kulisside taga on püütud hakata upitama ka võimalike kandidaate valijameeste kogu tarvis ning selleks ei ole Kaljurand. Naiskandidaadil on alati raske suure rahvahulga ees, kuna eeldatakse paljusid kvaliteete. Inimesed tahavad Margaret Thatcheri voi Hillary Clintoni taolist leedit. Kaljurandil pole seega üldse mingit võimalustki. Kes on aga need uued näod valjameestekogu voorus? 

Vana kolhoosinomenklatuur on juba väljahõiganud ekspeaminister Tiit Vähi nime, kellel võimsad sidemed Venemaaga. Isegi Siiri Oviiri presidendiks kandideerimise kogemused võivad tulla arvesse, sest just Naisliidu president Siiri Oviir oli kümme aastat tagasi, 1996 aastal, esimene naine presidendikandidaat. IRLis intrigeerib Mart Laar, kes püüab sokutada jällegi väliseestlast, Eesti Panga presidenti Ardo Hanssonit ning siin ei lüüa risti isegi selle ees, et ammu käivad kuuldused, et mees on toimetanud välisriikide heaks. Kuidas inimene suutis läbida KAPO julgeolekukontrolli on täiesti arusaamatu, ilmselt võib seda seletada sellega, et otsustati, Eesti riik 1991 de facto ei toiminud ning tegemist oli teise riigi kodakondsuses olnud isikuga, et siis kõik see ei loe. Ja jutt ei ole sellest, et Ardo on halb inimene. Lihtsalt reeglid peavad kõigile ühesugused olema. Mis puutub Hanssoni võimalustesse, siis on need ümmargune null. Hansson pole poliitik ja valijameeste kogu ei hakka kunagi enam arutama väliseestlase valimist. See aeg on läbi. Pigem võib proovida mingi Indrek Neivelti või Hannes Tamjärvega.   Ometi ega neilegi sealt valijameeste kogust suurt midagi ei paista. Seal eelistatakse veteranpoliitikut, meeldivat inimest, kes on ettearvatava käitumisega. Seega pigem jällegi Nestor või Kallas. Aega loomulikult on ning erakonnad püüavad kindlasti rakendada presidendivalimised on parteikampaania vankri ette. Kas see toodab rohkem väärikaid presidendikandidaate, seda me veel näeme.

Peaminister arutab Mustvee linna juhtkonnaga haldusreformi

Peaminister Taavi Rõivas kutsus Mustvee linnapea Max Kauri  ja Mustvee Linnavolikogu esinaise Riina Pajula reedeks, 22. aprilliks 2016.a., Jõgeva Maavalitsusse, et Jõgevamaa omavalitsusjuhtitega arutada kohaliku omavalitsuste reformi plaane. 

Mustvee linn on läbi aegade olnud piirkonna tõmbekeskuseks. Ajalooliselt tegutses meie piirkonnas Mustvee rajoon. See on pea sama piirkond, millele on nüüd meie poolt selle aasta jaanuaris tehtud ühinemisettepanek ehk Kasepää, Lohusuu, Avinurme, Saare ja Torma valdadele.

Tänaseks on oluliselt paranenud ka Mustvee infrastruktuur, teenused. Intensiivselt areneb moodne reisisadam. Perspektiivis, olen selles kindel,  tuleb siia nii  piirikontroll  kui ka tollipunkt, seda tegutseva piirivalvekordoni baasil. Seda kõike on vaja, kuna kavas on taastada ka reisilaevade liiklus Peipsil. Kõik see elavdab piirkonna majanduselu. Linn on seega valmis olema uue regiooni keskuseks. 

Mustvee linn loodab, et Riigikogu ja valitsus, menetledes haldusreformi, suudavad parandada omavalitsuste tulubaasi, mis oleks toeks tekivatele uutele  suurtele omavalitsustele,

Vabatahtlikud ühinemisläbirääkimised käivad täna enam kui 20 Eesti piirkonnas, hõlmates kokku üle saja omavalitsuse. Viimane võimalik hetk ühinemisläbirääkimiste alustamiseks on 2016. aasta 1. oktoober. Riik kavatseb teha ettepaneku ühinemiseks neile omavalitsustele, kes ei vasta 2017. aasta 1. jaanuariks 5000 elaniku miinimumkriteeriumile. Nii vabatahtlikud kui valitsuse algatatud ühinemised jõustuvad 2017. aasta oktoobris toimuvate kohalike omavalitsuste valimistega. 

Haldusreformi eesmärgiks on selliste omavalitsuste moodustumine, mis suudavad pakkuda inimestele paremaid avalikke teenuseid, tagada piirkondade konkurentsivõime kasvu ning täita iseseisvalt neile seadusega pandud ülesandeid.

Euroopa Liidu peakorter lõplikult Strasbourgi

Lõputu, mitu aastat kestev laskmine Brüsseli kesklinnas ning täiesti selge võimetus, mida Belgia politsei demonstreerib jagusaamaks arbaabia päritolu islamistidest, kes elavad suisa Brüsseli kesklinnas, viib mõttele, et aeg on otsustvaks tegevuseks. See tegevus puudutab otseselt Eestit. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige. Euroopa Liidu pealinn on Brüssel, NATO peakorter asub Brüsselis. On viimane aeg teha sellele lõpp. Teen ettepaneku, et Euroopa Liidu kõik institutsioonid tuleb Brüsselist ümber paigutada Strasbourgi. Samuti tuleb NATO peakorter viia Brüsselist Londonisse.

Belgia politsei ei saa araabia päritoluga islamistidest jagu muide seetõttu, et nende islamistide sugulased ja tuttavad töötavad politseis. Nad teatavad politsei kõikidest liigutustest omadele meestele. Brüsseli elanikele pole selles informatsiooni midagi uut. Nad ammu naeravad politsei jõuetuse üle. Mindi ju ka politseis multikulti teed ning tulistati sõna ostses mõttes endale jalga. Täna räägime juba selle poliitika sadadest ohvritest. Tunnen loomulikult kaasa Brüsseli ohvritele ja Brüsseli linnavalitsusele.

Aeg on aga võtta aru pähe ja võtta asju realistlikumalt. Usk, et inimesi on võimalik ümberkasvatada, see oli iseloomulik kommunistidele. Nemad uskusid, et on inimesi võimalik orjanduslikust ajastust otse sotsialismi viia. Kõik see kukkus haledalt läbi. Araabiamaad on oma kultuurilises-ühiskondlikus arengus Euroopast maha jäänud, siin valitseb kurjakuulutav pimedus ja vihkamine, inimelul puudub väärtus. Sealsed elanikud toovad oma eluolu, tapmismaania, kaasa ka Euroopasse. Vaadake, kuidas täna palestiinlased nugade ajavad Israelis taga juudi vanureid, naisi ja lapsi. Sellele saab vastu astuda ainult jõuga. Euroopa peab resoluutselt asuma oma kaitsele.

Turismi elavdamine läbi viisavabaduse on Eesti huvides

Mustvee linnapea Max Kaur, kommenteerides Eesti turismiettevõtjate ja piiriäärsete elanike ideed 72- tunnise viisavaba turismi lubamist Eesti ja Venemaa vahel, piiriäärsetel aladel,  on veendunud: 

"Kauaoodatud piirilepe Venemaaga on Eestile oluline, sest see on üks hoob majandussuhete elavdamiseks Venemaaga. Mustvee linn on eeskätt huvitatud piirialase viisavabaduse kehtestamisest Venemaaga koheselt, sest Euroopa Liidul on kogemused selles vallas Venemaaga olemas, näiteks Poolal ja Soomel, aga ka Euroopa Liitu mittekuuluval Norral. Piirilepe võimaldaks ka Eesti selle sammu kiiresti astuda. Esialgu võiks aga tõesti lubada 72 - tunnist viisavaba sisenemist Vene turistidele. See vorm on eestlastele hästi tuttav, sest veel enne Schengeni tsooni astumist said eestlased aastaid praamireisil Stockholmi siseneda linna ilma viisata 48 tunniks. Täna on loomulikult olulised julgeoleku küsimused. Usun, et suudame need lahendada. Viga oleks aga julgeolekuküsimusega liialdades suretada oma majandust. Eesti peab võitlema oma majandusliku huvi eest. Näiteks võime võtta Venemaa turismiettevõtted, nende hulgas ka Venemaal tegutseva maailmakuulsa briti turismigigandi Thomas Cooki, kes palusid äsja Venemaa Välisministeeriumil lihtsustada sissesõidutingimusi riiki välismaa reisihuvilistele, muuhulgas teevad nad ettepaneku kehtestada elektroonilised viisad ja võimaldada eurooplastele ka viisata transiit. 

Näeme tulevikus Mustvees ette, et Peipsi pealinnas avatakse piiriületamise punkt. Ärimeestel on juba huvi ka tolliladude avamiseks Mustvees. Peipsiäärne regioon omab oma sajandite pikkusi kultuuris - ajaloolisi, religiooseid sidemeid Venemaaga ning seetõttu on inimeste ja kaupade vaba liikumine äärmiselt teretulnud. Miks ei peaks ka täna Peipsiäärne eriline kurk, sibul, küüslauk ja suitsukala Venemaal hästi peale minema?

Peipsi pealinn Mustvee omalt pakub veel ka Mustvee sadama kiiret arengut.

Mustvees on olemas piirivalve kordon. Piirivalve kordoni baasil võiks organiseerida tolli-ja passikontrolli. Kõik need sammud tagaksid, et Eesti idamerele saabuvad uue ajad, mis tõstavad kogu piirkonna elanikkonna elatustaset. Usun, et seekord terve mõistus võidab."

72 - tunnist viisavaba režiimi kehtestamist Vene turistidele hakkab arutama Kotka linna ettepanekul Soome Riiginõukogu, ettepanekus nähakse ette kehtivusperioodi 2017-2020 ning seda, et see kehtib ainult nendele Vene turistidele, kes saabuvad praamidega.

Nancy Reagan

Ameerika esimene leedi, Nancy Reagan on nüüd taevas ühinenud oma abikaasaga, president Ronald Reaganiga. Tema lahkumine tõmbas joone alla Reagani pärandile. Nüüd on uued ajad, Suur Donald on tulemas. Nancy saatus on aga inimesi alati huvitanud. Lapsendatud laps, elu silmapaistva doktori perekonnas, see andis tulemuseks kahe jalga maa peal seisvast ja samaajal elegantsest naisest. Unistused viisid Nancy Hollywoodi, kus ka noil aastal liikus palju raha. Hollywood oleks Nancyle peaaegu saatuslikuks saanud. Neil aegadel võimutsesid seal juudi päritoluga isikud, kes eranditult olid vasakpoolsete vaadetega, palju suisa kommunistid. Pärast Ameerika aatomisaladuste varastamist ning Stalinile üleandmist juutidest kommunistide poolt, võeti Ameerikas neil kõrvad pihku. Õnnetuseks töötas Nancy ühe sellise tegelase juures ning tema professionaalne karjäär sattus ohtu. Ta pöördus kinonäitlejate ametiühingu juhi Ronald Reagani poole abi saamiseks. Reagan oli üleelanud parajasti ebameeldiva lahutuse oma esimesest naisest, Oscariga pärjatud staarist Jane Wymanist. Nancy side Ronaldiga tekkis peaaegu momentaalselt. Ja kuigi Reagan käis kohtingutel ka selliste sekspommidega nagu Lana Turner, valis ta Nancy. Ta oli õnnega koos. Nimelt Reagan karjäär Hollywoodis hakkas lõppema ning tugeva iseloomuga naise abi oli sellises olukorras hädavajalik. Nad siirdusid Las  Vegasesse, kus Ronald Reagan tegutses konferansjeena showdes, mis toimusid tolle aja kuulsamates kasiinodes. See oli raskeim aeg Reagani elus, nagu ta ise on tunnistanud. Tulid aga paremad ajad, Reagan sai lepingu suurkorporatsiooni General Electricuga ning hakkas televisioonis nende toodangut tutvustama. Nad said miljonärideks, sündisid lapsed. Nancy elas väga intensiivset avaliku elu, ta oli tegev nii Los Angelesi kui New Yorgi kõrgseltskonnas. See tõi kaasa tutvusi paljude ülirikkurite naistega. Ning see oli otsustav, miks need rikkurid Reagani järsku poliitikasse upitasid. Nancy oli loomulikult seitsmendas taevas kui ta California esileediks sai. Ta toetas ka mehe pürgimusi saada presidendiks, esimene katse oli 1968 aastal, kui nad kaotasid Nixonile. 1976 aastal kaotasid nad Fordile. Reagan oli juba 69 aastane ning tundus, et tema karjäär on läbi. Ometi tõusis Reagan nagu fööniks tuhast. Ikka Nancy abiga. 1980 aasta oli Reagani triumfi aasta, kuigi tema vastu võitles kogu Vabariikliku Partei eliit. Nancy võitis ning temast sai pikkadeks aastateks Ameerika esimene leedi. Tänini on nad Ronaldiga populaarseim Ameerika presidendipaar, legendaarne paar, kes võitsid kurjuse impeeriumi. 

Presidendi armastus kolme apelsini vastu

Käesolev aasta tippsündmuseks kujunevad Eesti Vabariigi presidendivalimised. Oodata pole palju, natuke rohkem kui seitse kuud. Aega on jäänud vähe ning poliitilised parteid, vabariigi eliit on hakkanud tegutsema, et täita Toomas Hendrik Ilvesest vabanev koht. Ilves on meil väliseestlane ning ilmselt viimane väliseestlane, kes kunagi on valitud vabariigi presidendiks. Üks olulisemaid nihkeid selle koha täitmisel ongi see, et edaspidi valitakse ilmselt selle kohale ainult kodueestlasi. Inimesi, kes on väga täpselt kursis eestlaste sisemaailmaga. Eestlased ei taha enam presidenti, kes ei saa aru, kes see Vello Orumets on. Ilves teadis väga hästi, kes on Bob Dylan, aga vaata meie Orumets ei tekitanud temas mingeid emotsioone. Eestlased ei taha enam sellist presidenti.

Samas on koht oluline ja väärikas. Presidente on olnud ainult neli: Päts, Meri, Rüütel ja Ilves. Kes ei tahaks olla viies?

Rahva ootustes viirastub loomulikult titaan. Selleks titaaniks on Edgar Savisaar. Eesti iseseisvuse taastaja, Nõukogude Liidu hukutaja. Ma arvan isiklikult, et Eesti Roosevelt oleks parim võimalik lahendus. Savisaar aga eelistab valitsusjuhi ametit, ta on tegude inimene. Kuna presidenti valitakse alul poliitiliste erakondade poolt lõhestatud Riigikogus, siis on ratsionaalne vaadata ka seda, kes oleks võimalik kompromisskandidaat erakondade vahel.

Kõige enam soovib presidendiks saada Riigikogu esimees Eiki Nestor. Ta räägib kuluaarides, et tal on juba 68 häält taskus. Ma siiski kahtlen, et Kadri Must - Simsoni toetusest piisab, et saada valitud Riigikogus presidendiks. Meenub üks teine presidendiks kandideerinud Riigikogu esimees - Toomas Savi. Toomas Savi oli tunduvalt populaarsem inimene eesti rahva seas kui Nestor, ta oli väga mõjukas Riigikogu esimees. Ometi poliitilise pokkeri käigus osutus isegi tema võimetuks oma šansse realiseerida. Nii et Nestor väga tahab, kuid tema profiil pole väga kõrge.

Palju olulisemat rolli hakkab presidendivalimistel mängima Reformierakonna Kuldne Trio. Reformierakond on esitatud presidendikandidaadiks kolm raskekaallast. Endise peaministri ja Euroopa Komisjoni tipptegija Siim Kallase, endise välisministri Urmas Paeti ja praeguse välisministri, venelanna Marina Raevskaja - Kaljuranna. Kui paljud ei pea Kallase valimist eriti võimalikuks, siis mina seda arvamust ei jaga. Kallas on Eesti iseseisvuse taastamise juures olnud, näiteks Savisaarele tähendab see mõndagi. Ta on meeldiv inimene, rahvusvahelist tuntud ja mõjukas. Ta on koostööaldis, mis on absoluutne nõue edukale presidendile. Ka Urmas Paeti iseloomustavad mõistlikus, koostöösoov, pikaajalise välisministrina teda tuntakse ja hinnatakse maailmas. Ta on üks neid poliitikuid, kes aastatega on kasvanud presidendikandidaadi staatusesse, keda iseloomustavad kogemused nii ajakirjanikuna, omavalitsustegelasena, kultuurijuhina, diplomaadina, rahvaesindajana. Igati hea ja väärikas kandidaat, ja pole midagi, et teda ei salli Ilves. Kolmanda kandidaadina on oravad välja pakkunud parteitu naise ja veel ka venelanna, Marina Kaljurandi. Mingil määral see on olnud ootamatus. Kaljurand pole just eriti läbivalgustatud avaliku elu tegelane, endine sulgpallur ei mänginud mingit rolli Eesti iseseisvuse taastamisel. Ausalt öeldes pole midagi teada, kuidas ta üldse sellesse suhtus kaheksakümnendate aasta lõpus? Kaljurand on olnud tehniline töötaja Välisministeeriumis ning tal puudub tõsiselt võetav poliitiline kogemus, aga president on meil ikkagi poliitik. Tema senised esinemised Riigikogus on ka paljastanud seda poliitilist kogenematust. Paljud kardavad ka ka tema iseloomu pärast, mille üle Välisministeeriumi töötajate seas nalja heidetakse. Kuigi Kaljuranda pušib meedia, eriti Hans H. Luige impeerium, on tema võimalused viimastel kuudel langustrendis just professionaalsete poliitikute seas, kes ju valiku teevadki.

Naiskandidaadi idee on aga kindlasti tähelepanuväärne. Mäletate,  "Lauristini tee viib Kadriorgu!". Ei viinud. Aga see on sama müstiline nagu Marju isa Johannes Lauristini salapärane kadumine 1941. aastal kui Punaarmee paaniliselt põgenes Tallinnast. Tänapäevani ei tea keegi, kuhu Johannes Lauristin kadus. Tänapäevani ei saa keegi aru, kuidas suutis Arnold Rüütel sellisest poliitilise pokkerimängu meistrist nagu Lauristin, jagu saada. Täna on Lauristin 76 ja ehk on liiga hilja pretendeerida Kadriorule. Kuid kindlasti pole hilja Siiri Oviiri jaoks (fotol). Naisliidu pikaajaline president on juba presidendikandidaadi saatuses olnud. Endine mitmekordne minister ja eurosaadik on väga mõjukas. Tema abikaasa on justiitsministeeriumi ekskantsler ja eksriigikontrolör Mihkel Oviir, väimees Indrek Neivelt, tütar Liisi Oviir on sotsialistide minister valitsuses. Siiri Oviiril on tugev tagala. Nüüd jääb veel leida poliit jõud, kes teda esitaks.

Naiskandidaadi idee on tänapäeva maailma trende arvestas tõesti oluline. USAs trügib võimsalt Valgesse Majja endine esimene leedi Hillary Clinton. Kunagi Tallinnas pani Hillary julgelt 100 grammi hinge alla, demonstreerides oma tahet ja võimu saada USA presidendiks. Praegu toimuvas Ühendriikide presidendikampaanias lastakse Clintonit iga  päev meediakuulipildujatest, aga meie daam on järeleandmatu. Sellist iseloomu sooviks ka meie presidendikandidaatidele. Vastasel juhul realiseerub üks teine perspektiiv. Peaministrile antakse riigipea funktsioon üle ning lõpuks hakkame riigipead riigireformi käigus ka rahva poolt valima.