Draama Rio olümpiamängude ümber on toonud jälle olümpia maailmapoliitika keskmesse. See on kui tasuta PR-kampaania mängudele, mis justkui on allakäimas, meenutades Londoni mänge. Maailmapress kirjendab olümpiauudistest, justkui oleksime tagasi Moskva olümpiamängude boikotti ajas. Ja isegi tegelased on samad! Lord Sebastian Coe, Moskva olümpiamängude tšempion, on ka tänase draama põhikangelane, Rahvusvahelise Kergejõustiku Liidu presidendina. Paljud ei mäleta, et Margaret Thatcher nõudis Inglismaa sportlastelt Moskva olümpia boikotti. Enesekeskne Coe saatis aga poliitika pikalt, Afganistani rahva kannatused talle korda ei läinud. Ta lausa lendas Moskvasse oma kulla järele, kuna konkurendid olid ju jäänud koju! Vastuhakk Margaret Thatcherile, saavutatud Moskva kulla näol, tasus end ära. Küünilised konservatiivid tegid olümpiavõitjast parlamendiliikme, hiljem suisa lordi. Nüüd oli siis tasumise tund. Ja küüniline parun Coe ei kõhelenud, kui Obamalt tuli käsk dopingust puhtad Vene sportlased, nagu Issinbajeva, olümpiale mitte lubada. Loomulikult on kahetsusväärne, et käis dopinguproovide organiseeritud võltsimine. Aga kas Pekingis ei käinud? Käis. Kas Norra ei ole organiseerinud terve süsteemi, et nende suusatajad saaks dopingut tarvitada? Miks kõike seda ei uurita? Ning miks lubatakse olümpiale USA sprinter Gatlin, kes on neli korda dopingu tarvitamisega vahele jäänud! Kõige selle taga on loomulikult odav poliitika. Rahvusvaheline olümpiakomitee otsustas siiski Obamale vastu hakata ning kõigi Vene sportlaste kollektiivne karistamine lükati tagasi, sest see tõesti meenutas juba Hitlerit ja Stalinit. Tervete rahvaste deporteerimine õigustusega, et mingid isikud selle rahva hulgast olid sooritanud kuriteo, on ammu hukkamõistu leidnud. Paistab aga, et poliitikahullus pimestab. Panna ühte patta süüdlased ja süütud, see maailma paremaks küll ei tee. Rio mängud on aga algamas, loodame et näeme ka sporti.
