Briti parlamendivalimised lõppesid ootamatult. Kriisiaegsele konservatiivide ja liberaalidele valitsusele ennustasid kadu enamik poliitvaatlejaid. Kui jälgisite juhtivaid telekanaleid, siis võisite näha, kuidas poliitvaatlejad ennastunustavalt seletasid, et avaliku arvamuse uuringud ei tähenda midagi ja et leiboristid on tulemas. Uuringud näitasid samal ajal kogu aeg tihedat rebimist leiboristide ja konservatiivide vahel.Tegelikkus oli veel karmim - töölispartei põrus täiega, konservatiivid lõid neid suurelt. Töölisparteid pole enam populaarsed, kust neid töölisi tänapäeva modernses ühiskonnas ikka võtta on. Konservatiivid suutsid aga end sättida võimupartei positsioonile, sest just nemad suutsid tagasi lüüa Šotimaa eralduspüüde. Pluss lubasid konservatiivid referendumit Euroopa Liidust välja astumiseks. Selle eest valijad konservatiive premeerisitki. "Šotimaa iseseisvusele ei, Euroopa Liidust välja", ilmselt see saabki olema uue valitsuse poliitika sisu järgmisel viie aastal. Ilmselt ei pannud aga meie inimesed tähele üht teist olulist uudist veel, nimelt on Londoni lähistel avastatud tohutud naftamaardlad....Ometi on Britil lõvil maailmaareenil kihvad hakanud välja kukkuma. Kindralid kandsid ette, et Briti armee on omadega täitsa läbi. Ta ei ole võitlusvõimeline maailmasõja mastaabis. Britide tähtsus on nii langenud, et nad ei ole osale üldse Krimmi ja Ukraina ümber toimuvas, kuigi britid on Budapesti memorandumi garandid, kes pidid Ukraina territoriaalset terviklikkust garanteerima. Euroopa Liidus pole neil ammu enam üldse mingit mõju. Kunagine maailma valitseja on muutunud teisejärguliseks. See tähendab, et ta sulgub järjest rohkem endasse, oma siseprobleemidesse. Ilmselt rahakad vene ärimehed, kes end Londonis peidavad ning Saudi Araabiast tulnud käsk moslemitele hääletada konservatiivide poolt, olidki selle valimiste kaalukeel. Selline maailm.